elu ei ole muinasjutt

Ehk kindel on see, et mitte miski ei ole kindel ja ainus seni vankumatult kehtiv väide elu kohta on, et see läheb edasi.

Advertisements

“Väike kognitiivne hälve on sageli aken uude maailma.”

No mis raamat see on selline, kus kirjutatakse nii nagu postituse peakirjas või siis hoopis nii:

“Lonks perifeeriat ühel sumedal augustiõhtul, kui ritsikad ja terava servaga kuu on teadvuse õhukeseks saaginud – ning siis on minek!”

Üle ühe lehekülje pudeneb siin tsitaate, mida tahaks üles kirjutada. Kuigi see valdavalt kokku moodustab parajalt “deviantse” sonimise.

 

i am sherlocked

Sellel me pikemalt ei peatu praegu, eks, et mul on asendustelefon, kuna oma telefon on (jälle sama veaga) garantiikorras hoolduses. Peatume hoopis sellel, et tänu sellele allolevale pildile ja sellega meenuvale Benedict Cumberbatchile  (Ettevaatust! Lingi taga olev pilt on NSFW & võib põhjustada kontrollimatut ilastamist;)) on isegi niruma asendusseadme lukustuskuva vaatamine igakordne ‘aww…’ moment. : )

..could be dangerous!

Not sure if attracted to character or actor playing character…. but in this case both are good:D

Ja räägitakse, et Season 4 tuleb ka. Nii et ootame.

Järgmises postituses võib-olla siis seni nähtud PÖFFifilmidest ja naastudega jooksujalatsite otsingutest, mh? 🙂

throw me to the wolves…

… and i’ll return leading the pack.

hundu

Ma ei kirjuta praegu pikemat hala sügiskaamose teemal, sest te ju ilmselt elate kõik mingite kaunites roosades maailmades rohelisema muruga aedades ja siis te lihtsalt ei saa aru. Onju?

whinese

Kolmele PÖFFi filmile on pilet olemas. Peab lisa vaatama veel. Ja peab kuskilt hankima tahtejõu, et dieeti pidama hakata, sest mingi “võtame talveks kolm kilo pekki üll” protsess on kehas käima läinud ja see ei ole aktsepteeritav.

Täna on 11.11 ja ühtegi raamatut pole ma veel kätte võtnud oma suurepärase facebookivaba novembrikuu raames. Eepiline läbikukkumine. Teisalt saan öelda käsi südamel, et praeguseks enam polegi seda värinat sees, et “appi, kuskil toimub mingi elu ilma minuta ja ma jään sellest ilma”. Oli küll alguses, tõesti. Selles mõttes võib täitsa (kergekujulist) sõltuvust täheldada. Ehk kujutan praegu vabalt juba ette, et on võimalik elada ja toimida ka ilma Facebookita, KUID pean tunnistama, et see kergendab mõningal määral inimsuhtlust. Sünnipäevakalender ja kontaktid eelkõige tulevad sealt (ja kontaktandmete muudatused ise saabuvad telefoni, mitte ei avasta end ühel hetkel kui tarvis oleks – aegunud numbri otsast oma märkmikust). Järgmisena just ürituste plaanimine – tahtes kedagi kutsuda kinno/teatrisse/peole saab seda Näoraamatu abiga hoopis hõlpsamalt teha. Selleks, et seda eksperimenti õigesti teha, tuleks vist mul ikka internet välja lülitada… aga mitte liiga kauaks, eks? ;p

enough internet

Te, kes te loete mu blogi selle mõttega, et ma siia kirjutan raamatu-, filmi- ja teatrietendusearvustusi/mõtteid. Mul on nii piinlik teie ees…

Ma pöördun selle juurde tagasi, ma tean, ma luban!

i’m looking for a miracle

Mul oli üks (põnevam) blogipostituse idee raamatute teemal, aga sellest kirjutamise tuju kadus ära.

Nüüd siis kasutan postituseruumi selle raamatu olemasolu ära märkimiseks, et jääks meelde endale osta või kui keegi tahab päkapikku mängida:

Kuna vein on tervisele kasulik siis sellised väikesed teejuhid ja pildikesed kuluvad alati marjaks ära.

Veinitüübid

vein + toit

Margo sõnastas twitteris väga kenasti ühe aksioomi: “ Interneti sotsiaalse suhtluse jäävuse seadus- mis eemaldatakse FBst, peab lisanduma twitterisse :)” Nii et ma nüüd siis seda intensiivsemalt ekspluateerin kõiki teisi sotsiaalvõrgustikke ja keskkondi… Näete, isegi blogima olen hakanud!

Kallis, su pilku endal ma märkan. Kus peegeldub igatsus endiselt.

Kes jõuab küll kokku lugeda neid vahepeal, viimasest postitusest alates toimunud pidusid, pildistamisettepanekuid, jalutuskäike, jooksutrenne ja jutuajamisi, kohvisid, kinoseansse ja draamasid ning muid muresid. Teatrietendused ja raamatud saab küll lugeda kokku ühe käe sõrmedel, neid õieti polnudki. Nihilist.fm’i loen ja meediamonitooringut! Ma arvan, et eks ma ikka naersin sel perioodil ka ikka mõned korrad ja olin õnnelik selle üle, et ma olen elus ja et inimesed on nii ilusad ja head. Praegu lihtsalt ei meenu, millal…

oli kahtlemata hommikuid, mil pädes täielikult see mõte.

Kuid oli ka hommikuid, mil pädes täielikult see mõte.

Suhkruvaba-oktoober oli rohkemal või vähemal määral läbikukkumine. Kahtlemata ma sõin veidi vähem magustoitusid ja rafineeritud suhkrut sel ajal, aga teisalt puuvilju ja muid kehas süsivesikuteks lagunevaid suhkruasendajaid sai tarbitud ja keha üldine energiabilanss kindlasti hetkekski miinusesse ei jäänud.
Nüüd on käsil Facebookivaba november. Tähendab, ei kasuta ei Facebooki ega FB messengeri. Vaatame kuidas see õnnestub. 🙂 Nagu näha – ekspluateerin seega teisi sotsiaalvõrgustikke seda intensiivsemalt ja olen isegi valmis blogima!

yes.

yes.

Tahtsin rääkida tegelikult teatrist natuke. Aga kuna tänane teatriskäik päädis parajalt dramaatilise fiaskoga siis ma ei taha enam sellest tükist rääkida. Nagunii oleksin tolle postituse lõppjäreldusena toonud välja ainult selle, et mu ajalooteadmised on allapoole igasugust arvestust ja mul on selle pärast väga piinlik. Aga nüüd on mul kurb lihtsalt täiendavalt ka selle pärast, mis mulje ma olen jätnud oma tõekspidamistest. Mõistagi ma ei pidanud solvuma, ei pidanud isiklikult võtma seda kommentaari (eriti kui see oli minu meelest vale, põhinedes ülisubjektiivsetel alustel!), aga võtsin ikka, näed. Mine võta siis kinni, mis ütleja lõppeesmärk või taotlus oli, seda ma teada ei saanudki. Patseerisin pärast seda kommentaari edasi üksi autoni, kuulasin (halvast, aga mis parata) helisüsteemist paar lugu head kodumaist trummi ja bassi, valasin paar pisarat – osaliselt vihast, enesehaletsusest, teadmatusest ja osaliselt tee peal silma puhunud tuulest. Tegin ilmsesti täpselt nagu kommenteerija kuuerevääril olnud märk mulle soovitas. Seal nimelt seisis tekst “f*ck off!”constant f*ing delight

i don’t want to live on this planet anymore

nope

a mnje p**ui, ja pingvin i zavtra v more paidu.

Täna on jälle üks nendest päevadest kui on tunne, et vist ei oleks pidanud üldse voodist välja tulemagi. Mitte midagi ei ole hästi läinud. Ja mis on hästi alanud, on kiirelt võtnud katastroofilised pöörded. Küll aga on suust väga hästi sisse läinud praeguseks umbes pool kilo igasugust magusat kraami, kookidest alustades ja šokolaadiga lõpetades. Sest homme algab toanaabriga ühiselt suhkruvaba kuu. Saab näha kuidas see kujuneb. Ehk siis ilmselt hakkan oma stressi ja masendust kookide asemel peekonisse uputama? Sounds about right. Huvitav kas hästi kuiv vein on ka OK? No pakendil pole ju kirjas, et suhkur sees oleks…

sünopsis

rhetorical question

Lühidalt – ma ei jaksa… Vahepeal oli ju minu sünnipäev. Oli pidugi! Ja hästi palju toredaid inimesi mu ümber… Ja see kõik tundub nagu valgusaastate kaugusel või kuskil unenäos olevat, see polnud ju päriselt? Praegu tunne on, nagu oleksin Dante 9 põrgu ringis mis tegelikult on natuke nagu spiraal ja siis Möbiuse leht ka – sel ei näi lõppu tulevat. Aga tuleb ju ikka, eks? Alati on tulnud, kas mitte? Kõik need korrad kui ma olen hädaldanud ja ahastanud ja lootuse kaotanud. Miks seekord ei peaks? Ma igatahes juba väga ootan, any time now

tahaks teha nii, aga tegelikkuses surun hambad risti, võtan lonksu kohvi ja elan edasi.

tahaks teha nii, aga tegelikkuses surun lihtsalt hambad risti, võtan lonksu kohvi ja raban edasi.

Üks palju põnevam psühhoanalüüs

Leidsin selle oma võrgukettal üht faili taga ajades. Paistab, et olin selle ära salvestanud, tuleviku kurbade hetkede peletamise mõttes?

/—/
selline energia on iseloomulik ainult Sinule
selline natuke kiskjalik ja särav ja vaoshoitud
mu tutvuringkonnas on üks uskumatult päikeseline natuur, aga tema on totaalselt teistsugune
sellist vaoshoitud ehedat agressiivsust pole
kiskja kass puudub
/—/

Sellele psühhoanalüüsile kirjutaks oma parimatel, hea kõrge enesehinnanguga päevadel, kus hommikusöögiks lõvikonservi tarbitud, meeleldi alla (ise samal ajal vaoshoitud ehedalt agressiivne olles). ;p

Eile käisin vaatamas Theatrumi “Kokteiliõhtut” ja mulle väga meeldis. Ma hoidusin peaaegu täielikult arvustuste lugemisest. Ja mind heidutas ette juba kestus 3h50min, aga hiljem ilmnes, et põhjuseta. Kolm vaatust möödusid väga kiiresti ja kaks vaheaega seal vahepeal ka liiga kiiresti et ühelgi korral kohvitassi lõpuni ära juua – kaks topsi jäid minust poolikuna puhvetisse ja kolmandal vaheajal ma isegi enam ei üritanud. 🙂

Kultuuritarbija60+ oma blogis toob välja mõned näited ka: “Näiteks ütleb mees naisele ,et sa arvad ,et mõistad mind paremini kui ma end ise mõistan. Naine ei jää vastust võlgu: „Sina jälle arvad, et mina ei ole üldse mõistmist väärt.“

Mees ütleb naisele, et sa näed hea välja, sa näed alati hea välja. Naine vastab: „See on kõige hullem kompliment, mida naisele võib teha, sest iga naine teab, et ta ei näe mitte kunagi ALATI hea välja.“ ”  Ja mul endal oli etenduse ajal täpselt see mõte, et appi, oleks mul vaid märkmik ja pliiats – tahaks üles kirjutada! Seal oli veel paar sellist vahvat ütlemist, mis mulle meeldisid ja kindlasti palju selliseid, mille sügavusest ja paikapidavusest ma lihtsalt aru ei saanud, sest olen tühm.

See etendus meenutas mulle jällegi, kuidas ma mõnikord natuke (olgugi see kõlab natuke hirmuäratavalt ja vähe sellest et füüsikaliselt võimatult ja võib-olla natuke kriminaalselt) tahaksin olla Maria Peterson. Seda siis kombinatsioonis tema seninähtud tegelaskujudega. Kui ma nüüd meenutan siis viimatinähtutest – “Onu Vanjast”, “Mesalliansist” ja nüüd “Kokteiliõhtust” – kõigist neist tegelaskujudest kokku. Maria Peterson on alati mänginud neis tükkides seda naist kes ma tahaksin olla, kuigi vist kõigis neis etendustes on olnud olemas ka see roll, kes ma tegelikult olen. Ja ta on nii ilus ju muidu ka. No ja Mariust armastan ma (laval näha) alates Theatrumi Hamletist. 🙂 Kindlasti ma utreerin ja tegemist on osaliselt ka nooruspõlve idealiseerimisega, aga Mariuse Hamletit meenutan ma samasuguse heldimusega nagu kunagist Linnateatri Marko Matvere Hamletit.

carbs

Ryan nutab minu pärast ikka päris tihti (kuigi ma üritan, ausõna üritan!)…