Hullult hull.

Ärge kirjutage ‘herkulapuder’, sest see on vale kirjapilt. Palun ärge kirjutage ‘herkulopuder’ ka, sest kuigi see on õige kirjapilt, on see ju kohutavalt inetu sõna, nii kõnes kui kirjas, kas teile ei tundu? Ja viib mõtted hoopis kuhugi vanakreeka mütoloogiliste kangelaste radadele üldse. Mis on viga puhtal eestikeelsel ‘kaerahelbepudrul’?

Ja üleüldse ei ole mingeid kaera- ega muid teraviljatooteid veel järgmised 26 päeva, kuna kestab minu Paleo-30-päeva-väljakutse (millest kirjutan jõudumööda siin).

Ma olen teinud ka 40-päevast vegan-paastu ja mul tõuseb eranditult alati klomp kurku kui räägitakse lihatööstuse kariloomade ja kodulindude õnnetust olukorrast, sandistamistest, ebaloomulikest pidamistingimustest, kõigest-kõigest. Kogu see eetiline aspekt ei jäta mind külmaks ka praegu kui ma tarvitan pea iga hommik mune ja peekonit hommikusöögiks ja lõuna- ning õhtusöögi juurde söön kas lehma või tibu ja tema kõrvale lisandiks nende endi toitu kah veel (no utreeritult, eks) – köögivilju ja pähkleid ja salatit. :/ Aga minus ikka maailmaparandaja geeni ei ole ja ilmselt taimetoitlast, isegi mitte lakto-ovo-veganit minust ei saa ja jään ka pärast Paleo-väljakutset toituma nii loomsetest kui taimsetest saadustest mitmekesiselt. Muuseas usun tänaseni et kliimasoojenemine ei ole inimtekkeline (no mõni usub Jumalasse ka, eks, mis see minu usk siis kehvem on?).

Dont-worry-duckling

Vahepeal on tekkinud jälle n+1 draamat mille puhul mul on tekkinud mõne inimese ees (mitte nende pärast, kuigi seda ka natuke, aga just nende ees) hirm. Kardan neid. Kardan nende impulsiivsust ja äkilisust ja tühjast kohast tõusvat tulist raevu (eriti kui see on sedasorti raev mis lõõmab tal tuha all juba ammu enne seda kui ta selle ülisuure vulkaanipurske kombel üle Sinu laotada võtab). Üks neist kirjutas mulle selle tavapäraselt ingliskeelse klišee, et “inimesed ei püstita seinu mitte selleks, et teisi eemale hoida vaid selleks, et näha saada kes hoolib piisavalt, et need seinad maha lõhkuda”. Ja ma pean tunnistama, et kaldun pigem arvama et ka kõige hoolivamal ja empaatiavõimelisemal inimesel saab kord mõõt täis ja kui ikkagi käed on lõhkumisest verised ja villis, aga teine inimene on mahalõhutud seina taha järjekordse jõudnud püstitada – siis kaua Sa jändad? Jajah, võib-olla oli see viimane veel just see final frontier, mille järel oleks too uruhiireke siis end avanud ja oleks saabunud sõbralik kuradi ühisnirvaana, aga MA EI JAKSA enam lõhkuda, ma lihtsalt ei jaksa. Mul on oma elu ka elada, istu siis seal oma seina taga omaette ja pea peenikest naeru või oota edasi pikisilmi, et millal lõhkumist kostab, et saaks varuseinu laduma hakata.

Never.

kui peab tegema seda mida peab tegema.

Aga nüüdseks on küll f’ck-this-sh*t-o’clock, sest silmad ei püsi lihtsalt lahti enam. Mis aga tegelikult kõigest tähendab seda, et homme hommikul tuleb enne jooksutrenni jätkata. Ja väga produktiivselt ja efektiivselt sealjuures.

teatrist, kinost ja kõik.

Nümfomaan vol I ja II said nähtud. Ei tekitanud traumasid ega õudusunenägusid (spoilereid ei ole vist ilus veel siin niimoodi mul rääkida kuni film(id) alles nii värsked on?), aga uueks lemmikfilmiks ka ei saanud. Mäletan, mitte konkreetselt, aga praegu emotsiooni meenutades, et Melanhoolia meeldis mulle rohkem. See oli ilusam. Kas võib olla, et seks ei puuduta mind nii palju, et see film oleks mind piisavalt kõnetanud? Seksi igas asendis, kõigis värvitoonides ja kõigi maitsetega, nonparellid veel peale puistatud,  saab tänapäeva meediast pidevalt ja ka seetõttu on kuidagi küllastumus. Tegelikult ju “Melanhoolia” depressiooniteema on ka avalikult aina enam kõneaineks, aga ju siis see puudutab mind ikka rohkem. Rääkimata sellest, et suur lemmar on ometi kogu kosmose- ja universumi- ja füüsikateemat käsitlev “Läbi ussiaugu koos Morgan Freemaniga” ja seetõttu see katastroofifilmi osa ka sobis hästi. Ma olen lapsepõlves näinud ka maailmalõpu-unenägu, see oli selle kohta kuidas mitte ükski võõras planeet vaid meie oma Päike lihtsalt väga suureks kasvas (ja see ei ole isegi ulme vaid lihtsalt tulevikumuusika). See ei olnud tore unenägu – see õud ja lootusetus…. Ma ei mäleta palju unenägusid – kurat, ma ei mäleta tegelikult üldse palju asju –  aga seda üht und ja seal olnud tunnet mäletan tänaseni.

1522195_563326583744621_104860380_n

tõsijutt.

“Andromeda saar” VAT teatris meeldis mulle. Sai kätte täitsa paraja annuse Tanel Saare meeleolukat miimikat. Ta ei pea ütlema midagi (kuigi see on boonuseks), ta keha ja nägu räägivad niigi:) See pisike õbluke tüdruk, Katariina Ratasepp ja siis Meelis Põdersoo, nad ei jätnud mulle “Tsaar Saltaanis ega “Faustis” üldse suuremat muljet, aga “Andromeda saares” Katariina juba oli täitsa… lootustandev. Aga Meelis Põdersoo, mh… seda on nii nukker öelda, kui inimene ju kangesti tahab teatrit teha ja võib-olla isegi teeb kõik õpiku järgi õigesti, aga mind ei liigutanud. No mitte üks raas. Ja mul on sellest hästi kahju. Samas Ago Soots ei suutnud siingi etenduses jätta tähelepanu röövimata. 🙂

Pärast teatrit, kuna see nii toredasti algas kell 18:00 ja lõppes juba 19:10 siis jõudis pärast veel Neikid Restosse õhtust sööma ja juttu ajama, aitäh mu toredatele teatrikaaslastele!

Vanus pressib peale ka, sest ma ju tahtsin heietada tegelikult järjekordselt mingil teemal kuidas “inimesed teevad nii, aga LIISI meelest peaks tegema naa”, ilmsesti midagi inimsuhete või käitumise või armastuse või elu või surma kohta. No teate, nagu üks pseudointelligendiraisk peakski, eks ole.

olgem ausad, eks;)

2014.a. märgib ka seda, et tänavu möödub mul 10 aastat keskkooli lõpetamisest. Need, kes kooli ajal mind ignoreerisid ja lihtsalt ülbed olid, olid seda ka vilistlastepäeval ja need, kes ka kooli ajal minuga juttu ajada raatsisid, püsisid minuga ka sel õhtul – ja nii oli täitsa okei tegelikult. 🙂

 

assortiipostitus

Ma nüüd siis ütlen kõik lihtsalt ühekorraga jälle ära, mis vahepeal on mõttes olnud ja mis vaevab minu südant

Kõigepealt see, et ma jätsin ühel korral üle mitme-mitme aja siis auto koju ja läksin kamba kaunite daamidega pittu niimoodi, et eelnevalt oli ikka Mustamäe korteris ‘soojendatud’ ka. Pidu oli ‘Ennu ratas’ KuKu klubis. Linna poole sõites juba läksid takso aknad uduseks… Kohapeal ei olnud palju parem – esines erinevaid shot’e ja jätkus veini, pildile trügis ka rummikoola mingil õnnetul kombel. Õnneks oli oidu vahepeal ka vett juua. Samas ei olnud oidu end tantsupõrandal tagasi hoida. Tantsisin Üllar Jörbergi live-esinemise ajal ennastunustavalt esireas. Ausalt ja käsi südamel ei oska öelda, mis mul arus oli, aga sel hetkel, mäletan, tundus see aegade parima peona. 🙂 Jookidega üle tantsupõranda kruiisides loksus kõigil topsidest jooki siia-sinna, nii minul teiste peale (vabandust!) kui ka teistel minu riietele. Kuna järjekorrad olid pikad ja head tantsupõranda-kohta ei saanud ju loovutada, sai jooke kõrrega ka sõbralikult oma seltskonnas jagatud… Järgmisel päeval seisis ees kahetunnine jooksutrenn. Aga selleks ajaks olin juba kenasti terve ka. Meeleolukas õhtu, mida nii pea enam korrata ei jaksa!

Korraks oli mure, et mu jaanuar jääb ilma teatrita, aga hetkel tundub, et 30.01 õnnestub VAT teatris näha ära “Andromeda saar” ja aasta esimesse kuusse ikka teatrit ka. Kino on juba saanud – nähtud film “Aitab jutust”, mille tõesti ainus hea omadus on James Gandolfini. Minu jaoks võimatult mõttetu film, aga ajupuhkuseks pühapäevaõhtusse sobis küll. Pealegi oli kaaslane mul imearmas sel õhtul! Ja et pärast kehakinnitust Komeedis ja enne seansi algust oli meil natuke aega, jõudsime Denim Dreami soodusmüügilt mul juba ammu hädavajalikud käekoti ja rahakoti muretseda (eelmist rahakotti oli juba natuke piinlik avalikus kohas välja võtta). Ja seda kõike mu lemmik-stilisti valvsa pilgu all ja heakskiiduga, eks ole.

Kuna herz ütles siin (http://missestenam.blogspot.com/2014/01/dear-darlin-please-excuse-my-writing.html), et “Guessi käekott= Prisma kilekott.” siis annan teada, et vähemalt käekott ei ole mul Prisma kilekott:)) Aga tuus Michael Kors ka muidugi mitte… 😦

…aga rahakotiks sai küll Prisma kilekott. Vähemalt mitte fake. Kõigest ilmselt umbes üle-üle-üle-…-eelmise hooaja oma. Aga see teeb temast ju peaaegu vintage juba, eks? 😀

Nüüd siis on käes see aeg kus õues on -15-20.. no tegelikult vahet pole mis number seal on, see tundub ikka nagu miljon ja samas tuleks endiselt neli korda nädalas jooksutrennis käia. Ütlen ausalt, et ei suuda. Ei ole nii tugev. Või kui tahtejõudu isegi jaguks siis varustus ei ole päris nii hea, et seda endale ülimugavaks teha ja ei ole isu hetkel mingeid tõsisemaid väljaminekuid talvevarustuse osas ka teha, sest ülim lootus on ju ometi, et see hirmus arktiline kius õues saab peatselt mööda. Samas ütlesin üles oma lepingu – tegelikult armsaks saanud – spordiklubiga, et mitte kümneid ja kümneid eurosid igakuiselt tühja maksta. Püüan end siis vormis hoida jooksmise ja – loodetavasti – kodustesse tingimustesse sobivate jõuharjutuste kavaga. Lisaks veel toitumiskava mida jõudumööda järgida püüan. Ei, kaaluga on kõik enam-vähem (ainult paar-kolm kilo vaja maha saada), aga asi on kehakompositsioonis – siit-sealt on mõned sentimeetrid ülemäärased ja nendega siis toitumisnõustajaga ühes tegelemegi. Olen jõudnud järeldusele, et väga tõenäoliselt pärast eesmärgi – maratoni läbimise – saavutamist tõmban jooksukorrad koomale ja liitun taas spordiklubiga.  Mitte, et mulle mu jooksutreener ei meeldiks, ta on vahva:) Mu treeningute toetaja on ka vahva, ei sunni oma logo dressi peal kandma ega midagi. Ja toitumisnõustaja on tore, karm ja nõudlik ja skeptiline, aga tore. Nii et ma ei taha kumbagi neist alt vedada, iseendast rääkimata.

Mul ei ole küll üldse aega, aga äkki on veel keegi, kel pole üldse aega, kes minuga läheks käiks vaataks kinos kiirelt ära “Kohutava ilu” ja “Nümfomaani” I osa? Või.. ee.. kutsuks vaatama koduselt ekraanilt? 🙂 Ja ma tahaksin näha, ma arvan, lavakunstikooli 26. lennu diplomilavastust. Kas siis Pärnus või Vene Teatris Tallinnas. Ja lühifilmide kassetti “Mitte keegi peale Sinu” ka.

Ja mulle ei mahu pähe, miks Veiko Märka Ekspressis NII kuri on? Või olen mina kallutatud, sest mulle tõesti väga meeldib Üllar Saaremäe? Aga ma ei tahaks seda uskuda. Ma pigem usun siis seda, et ma olen nii loll, et ma ei saanudki aru, et see oli “igav” ja “puine saepuru”. Ja miks ma seda usun, on see, et ma olen nähtavasti võimetu lugema Mihkel Kunnuse artikleid ilma pidevalt EKSSi kõrval lahti hoidmata. Ja see muidugi ütleb nii mõndagi (halba) minu kohta. Ma isegi ei hakka tema peale näpuga näitama. Tema artiklitel, tema kõnepruugil, tema sõnumil on sihtgrupp. Lihtsalt mina olen vääritu. Ja see on okei. Võib-olla ma veel kunagi arenen, igikestev õpe, eks?

Ülal Härra Kunnuse esimesena viidatud, EE artiklist inspireerituna tööl kööginurgas arenes lühike mõttevahetus, et pigem isegi ei omista enam inimesed inimlikke omadusi nähtustele ja elututele asjadele vaid võtavad (teenimatult) kogu au edusammude eest endale ning peavad õnnestumisi vaid oma suurepäraste omaduste tulemiks kuigi tegelikult võis seal paras annus juhuslikkust mängus olla. Ka ebaõnnes süüdistatakse ju iseend, et ei oldud piisavalt hea või väärtuslik, kuigi sealgi võisid lihtsalt halvad juhused kokku langeda. Nõus? Kuigi pigem ilmselt kaldutakse siis sinna, et heade tulemuste puhul peetakse end vastutavaks, halbade arengute puhul aga süüdistatakse ‘saatust’, ‘ebaõnne’, ‘juhust’ ja midaiganes-kedaiganes teist;)

Ma ise ei andnud ühtegi uusaastalubadust. Horoskoopi lugesin, ja võrdlesin aasta algul isegi eelmise aasta horoskoopi mõtteidudega, mida mu haugimälu eelmise aasta kohta tolmunud ajusopiriiulitelt kokku kraapis, aga ei tuvastanud väga palju kokkulangevusi. Nii et eks ole siis näha, mida see aasta toob. Tööalaselt on üks suur väljakutse käsil, spordialaselt sama suur väljakutse käsil. Elus esmakordselt koorilauluga (tänavu siis juba teist aastat) tegeledes loodan sel aastal jõuda oma esimesele laulupeole. Ja kõige selle juures… ma hästi loodan säilitada ‘tervemõistuslikkuse’ ja aega lihtsalt puhata ja mängida ka. Teatris (ja vahel harva kinos) käia, rohkem raamatuid lugeda, rohkem veeta aega inimestega päriselt, mitte ainult internetis… Ma loodan, et ehk õnnestub mul sel aastal kuhugi reisida ka? Aga ei ole hullu, kui ei õnnestu ka, jõuab ju! Ütlevad ju, et meil on aega veel, kõigil on aega veel…

…my estonian archangel came and got me wasted…

awkward

“Ilona. Rosetta. Sue”, “Kevadine Luts”, “Vend”, “Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale”, “Tund aega, et hinge minna”, “Faust”, “Bert Stern: originaalne hull”, “Amasoonia (3D)”, “Mademoiselle C”, “Gravitatsioon”, “Michael Kohlhaas”, “Armastajate igavene elu”, “Maïna”, “Kääbik: Smaugi laastatud maa”, “Skangpoomijad”, “Amazonas. Elu ainus foto”, “Vanad head toidud paluvad lauda”, “Varjuteater”.

flower

Ilmselt neist kõigist oleks ma oma tüüpilistes küündimatutes kriitikajuppides rääkinud. Vahepeale ‘ärkasin üles ja sügasin kubet’-teksti. Ja lugematul arvul intriige, tülisid, leppimisi, konfrontatsioone, põiklevaid vastuseid, südamepuistamisi, avameelsust, usaldust, pettust, hirmu, meelepetet, helgeid hetki, maailmaparanduslikke hetki, universumi-kõiksusega-üks-olemise hetki, universumis-üksi-olemise-hetki, sõpru ja vaenlasi ja ükskõiksust. Ebamugavust ja ebameeldivust. Mõnusat sooja ja sõbralikku olemist ja uhkeid valgete linade ja “hakka söögiriistu võtma väljastpoolt”-kommetega kohti.

Palju sai tehtud. Palju jäi tegemata.

176766354095298269_6HRrETZh_c

51 jooksutrenni tehtud treeningplaani järgi, sain kätte toitumiskava, mida püüan nüüd järgima hakata. Eesmärk on saada (maratoni)jooksuvormi ja ka kehakompositsiooni parandada. Olen sel aastal, veebruarist peale jooksnud 895 kilomeetrit. Kahjuks ei tule sel aastal tuhandet täis (võib-olla isegi tuleks, aga mul puuduvad andmed aasta alguse kohta). Loodan, et järgmisel aastal lubatakse mind maratonile. Aeg polegi niiväga oluline, aga maratoni tahaks läbida. Ja tahaks… vormi saada. Jooksutrennid, tuleb välja, ei ole kuigi figuurisõbralikud. 🙂

313408_10200645807650058_93766149_n

Nüüd jääb siis veel aastavahetus, jah…?

!

!

hang on

please don’t try to figure me out… you’ll just exhaust yourself.

I think…

… I may have the flu, but I’m going to work anyway, because I really need to to save my sick days for hangovers.

Ühesõnaga tere nohu ja – täpselt nii madal, et mitte jalust niita ja täpselt nii kõrge, et olemine maksimaalselt kehvaks teha – palavik. Just see, mis veel puudu oli. Täna jätsin seega – täielik amatöör, eks ole – jooksutrenni ära:(

I’ll guarantee you’ll miss me, cause you changed the way you kiss me.

funny-someecards-27

Kui muidu pean jooksma peamiselt pulsivahemikus 140-145 l/min, siis täna tohtisin suisa 20 minutit jutti joosta kuni 160 l/min pulsiga. Milline vabastav tunne.

Jah, jooksmine on kord nagu kõige meeldivam ajaviide üldse, järgmisel hetkel jälle tüütu kohustus. Mõnikord need tundmused vahelduvad ülehelikiirusel ja eksisteerivad vabalt ka üheaegselt. “Vabandust, ma ei saa praegu Sinuga rääkida, mul on kognitiivne dissonants!” Ja sama on koorilauluga, kusjuures.

Today I will drink wine and pretend everything is okay

farewell shitty day

Mõne nõrgema natuuri, no nagu näiteks minu, puhul tuleneb stress ilmselt sellest, et miski läheb liiga palju korda. Võtan liiga isiklikult, tööalase ülesande puhul esilekerkivad takistused loen koheselt enda isiklikeks puudujääkideks ja tunnen end ebakompetentse käpardina. Noh, põrgusse, eks nad võivad seda mõnikord ju ollagi. Aga kahtlemata nende, kes suudavad tööd teha mitteisiklikult (aga samas innustunult), närvid elavad palju-palju paremini kui minu omad.

1390684_719712594710046_1549972968_nTäna on kuidagi… no kohe on selline päev olnud lihtsalt. Isegi selline aastaaeg on ju kätte jõudnud, olgem ausad. Ja jälle on viimasest postitusest mitu nädalat möödunud kui on joostud, teatris ja kinos käidud, sõpru ja sõbrannasid nähtud, huvitavaid kokanduslikke eksperimente ette võetud, siis veel natuke joostud ja veel joostud, kaks korda nädalas lauldud ja lõpetuseks veel joostud. Ja midagi ei jõua siia kirja ja kõik läheb meelest ära… Aga peaasi, et joosta saab ja veini jagub, siis on kõik OK.

shoot now, ask questions later

if you don't give a fuck, why comment that you don't give a fuck?

if you don’t give a fuck, why comment that you don’t give a fuck?