Hariliku eksperimentaatori kroonika

Algas 40-päevane paast. No mitte ju päris paast, ainult loomsetest toiduainetest hoiduda-püüdmise-paast. Millele ma ka plaanin korrektuure teha (s.t. mitte päris peast soojaks minna sellega) – ehk mul on praegu 1 laktoosivaba piima pakk pooleli ja ma plaanin selle küll ära tarbida, et see pahaks ei läheks. Samuti ei plaani ma lõuna ajal nälga jääda ja kui see tähendab sööklas supi või võileiva söömist siis ma katsun sealt liha välja nokkida, aga võid leiva pealt ikka maha kraapima ei hakka ju. Niisiis. Tsiteerides klassikuid: How hard can it be? 🙂

Paastule eelnes eile õhtul naabrite juures vastlapäeva-kogunemine, kus pakuti imemaitsvat hernesuppi (Naabrinaine ise tegi ja väidetavalt esimest korda elus – maitses igatahes taevalikult!). Küla-vastlakuklist loobusin vahukoore pärast ja tulin nosisin kodus omatehtud kakao-vastlakuklit piimavaba vahukoorega (segatuna natukese Ekströmsi vaniljepulbriga, nagu siin retseptis). Naabritega on meil igatahes tõeliselt vedanud!

Kroonika (ja mitte selle meditsiiniajakirja) mõttes olgu öeldud, et vahepeale on jäänud jälle teatrietendus, kontsert ja raamat. Teatris käisin vaatamas “Pansot”, sest olgem ausad – alates Estonia lavatagustes ja -alustes koridorides lapsena ringi jooksmisest kuni ise harrastusteatriga liitumiseni – on teater, näitlemine, näitlejad ja lavakunstikoolis toimuv mind alati lummanud. Niisiis oli muidugi piinlik, et Panso osas ei olnud ma selgelt kogu eellooga kursis ja see tõenäoliselt jälle võttis mitu tahku etendusest minu jaoks vähemaks, aga samas MINU JAOKS ei olnud sel vahet. Etendus oli ikkagi ilus ja hea, nii et aitäh veelkord kutsujale kutsumast. 🙂 Ja sentimentaalse mõõtme lisas ju loomulikult teadmine kuklas, et näidendi autoriga on kunagi kuskil korteriköögis arutletud poolnaljatamisi-pooltõsiselt igasuguste nõmedate ja vähemnõmedate maailma asjade üle.  Olid ajad ükskord. Ja nüüd on ilmselt need ajad käsil mu õeraasul. Pikemalt sel teemal vist ei peatuks, kui et – sai esimest korda siis koos peol käidud. 🙂

Järjekordne kontsert oli järjekordne “Köömes”. Aga ma ei kurda üldse, et ma uut muusikat niiviisi ei kuule, sest jälle oli hea! Ja endiselt ootan plaati. Mina ei saanud enne aru, et midagi kontserdil viltu või valesti läks kui äftekal helisalvestus välja kougiti ja “läbi analüüsiti”. Bändimehe elu ei ole mingi meelakkumine, tuleb välja. 🙂 Kui millestki oli kahju, siis sellest, et publik nii jahe oli. Kivikohvikutäis tsikliste, kes kõik oma kampadeks koondununa eri nurkades lihtsalt käed rinnal risti seisid…

Raamat, mis läbi sai oli Osho “Emotsionaalne heaolu” ja tõesõna – sellel ma peatun nüüd veel lühemalt kui Köömese kontserdil. See nimelt ei meeldinud mulle mitte üks põrm. Läbi lugesin huvi pärast, et kui hulluks asi veel minna saab. Jah, võimalik, et ma polnud veel lihtsalt selles meeleolus või eluetapis, kus see raamat oleks mulle sobinud, aga… ühesõnaga ei sobinud. Seal olid täpselt need 2 tõrvatilka, mis minu jaoks kogu meepoti ära rikkusid. Mitte, et raamat ise olekski olnud eriline meepott, aga tõrvatilk oli sees küll.

Muuseas, tol peol – kui ma tulihingeliselt vaidlesin, et ei tohiks ühte raamatut lugeda mitu korda, sest elu on nii lühike ja peaks proovima lugeda võimalikult palju ja erinevaid raamatuid – siis kas ma eksisin iseenda sõnade vastu käies ühe ja sama bändi kontserdil mitu korda? Või on kontserdid iga kord nii piisavalt palju erinevad “elamused”, kuigi võib-olla ka sama raamatut erineval ajal elus lugedes on elamus erinev? Mine võta nüüd siis kinni. Öeldakse ju, et samasse jõkke ei ole võimalik kaks korda astuda. Äkki siis peaks 14x sama raamatu lugejaid ka mõista püüdma? 🙂

trennikiun ja toiduhala

Rademaris ootas mind originaalhinnast poole võrra odavam (hooaja lõpp, vana kaup välja, eksju) minu uus nunnu:

Sest kuradi külm on vahel rühmatrennisaalis trenni algust oodata! Eriti BodyCombati puhul kus riided peavad olema õhukesed, kuna trenn ise on üliintensiivne, aga enne on ju külm. Ja vaevalt see jakk ka BodyBalance lõdvestuse ajal kasutamise mõttes mööda külgi maha jookseb või kui tulevad varasuvised mitte-veel-nii-soe-et-saaks-lühikeste-varrukatega-aga-mitte-enam-nii-külm-et-peaks-windstopperiga-jooksma sörgid Harku metsas. Ja küsimus ei ole mitte selles, et mul ei oleks ühtegi pusa varnast võtta, aga tõdesin, et nad kõik on ainult pooleldi lahtikäiva lukuga, aga see on nüüd täispikaga. Säästab soengut, meiki ja whatnot. Jah-jah, ega trenn mingi catwalk ole, aga pusa vahetult enne trenni algust ülepea tõmbamine kisub ikkagi mõne juukseklambri kohalt ära ja pärast ronivad salgud kõige ebamugavamal ajal keset trenni silma või kleepuvad kaela peale. </trennihala-ja-odava-kiunu-lõpp>

Ostsin ära ka mitu purgitäit kikerherneid, et proovida falafele teha, sest praeguse seisuga tegin diili, et püüan kaasa teha vastlapäevast algavat 40päevast paastu (s.t. hoidumist loomsetest toiduainetest). Ma ei ole veel otsustanud, kas tõesti munad ja juust ka välja jätta, sest kui liha-asendajat on küllalt lihtne tänapäeval leida ja piima ma ju nagunii ei tarbi, siis juust on midagi sellist, mida on raske asendada. Vaatame seda asja. 🙂

Säuts

See kuuluks ilmselt pigem twitterisse, aga twitteris ei saa teksti vormindada ja ma tahaksin seda teksti vormindada.

NIMELT.

Lugesin viimase aja parimat “motivatsioonilist”/”eneseabi-“/”filosoofilist” mõttetera hiljuti:

May you live all the days of your life.

Läheb suhteliselt samasse patta sünnipäevaõnnitlusega: “Ela kaua tahad!”, aga mõlemad on – kui nüüd hästi järele mõelda – ikka väga tabavalt öeldud.

OK, ma nüüd tükk aega ei blogi enam midagi. 😛

Ja nüüd mõttetera kõigile teearmastajatele

Kuna ise olen suur kohvisõber siis olin väga õnnetu, kui pärast küpsetise valmimist avastasin, et see sobib tee kõrvale superhästi, aga kohvi juurde sugugi mitte nii… Kohviga kokku paistavad pigem ikka igasugused rammusad šokolaadikad käima. Toorjuustukookidest püüan oma laktoositalumatusega hetkel kaarega ringi käia. 😦

Ühesõnaga. Teesõber, see Mandariinikook on raudselt Sulle. Aga ainult juhul kui Sa talud mandleid, sest mandlipuru tuleb sellesse ikka üksjagu lisada. Ja tõesti – ära lase end heidutada sellest, et mandariinid pärast keetmist ei näe sugugi kaubanduslikud ega apetiitsed välja – pärast püreestamist tuleb välja selline nunnu oranžikaskollane (kõrvitsale sarnanev) püree ja kook esiteks kerkib imeilusti, tuleb väga kenasti võitatud (ma igaks juhuks raputasin mannaga ka üle) vormist välja ja maitseb täpselt mandariinimõrumagusalt, millele mandlipurutükid natuke krõmpsumat tekstuuri lisavad. Kui see kahetunnine mandariinikeetmine välja arvata, valmib kook ise täitsa piisavalt vähese vaevaga ja ruttu. Ja kujuta siis nüüd ette selle mahlase koogilõigu kõrvale üks ilus klaar tassike teed. Oeh, armastaks ma vaid teed… 🙂

Selline vaikne päev…

Ja sobiv lugu ka.

 

Edit: Margo versioon on tegelt ka parem, kuulake hoopis seda! 🙂

A week of ‘firsts’ jmt. oleluskiun

Vanad võlad esimesena! Ehk käisin möödunud nädalal vaatamas “Artisti”. Film, jah, minu arvates – kes ma suure gunzti mitmekihilisust ju tihtipeale ei näe (või ei taha näha, kui ma arvan, et ma sellest niikuinii aru ei saaks) – suurt väärt ei olnud. Esiteks tuleb seda vaatama minna täis kõhuga ja sealjuures olles söönud midagi sellist, mis seedehäireid ei põhjusta, sest vaikseid kohti on tummfilmis teatavasti palju, kus kõik kurinad-korinad hästi kuulda on. Minu fopaa oli kümnekonna hõbekäevõru käele lükkimine ehk käed surid liikumatusest sülle kergelt ära. 😛 Aga loomulikult – kutsumiuk oli filmis imetore ja John Goodman oli äge (kuigi mulle kogu aeg Fred Flintstone meenus;)). Ja kogu nüüdisaja 3D-hull-möll-tehno-värgi keskel lihtlabast mustvalget tummfilmi vaadata oli paras eksootika ikka küll. Nii et kogemus ometi kuldaväärt. Kogu õhtu oli tore. Seltskond ja puha. 🙂

Sel nädalal lugesin läbi oma esimese Coelho. Ühtlasi ka, piinlik tunnistada, 2012. esimese raamatu üldse. Aga see ju natuke loeb ka, et mul on mitu raamatut korraga pooleli, onju, aitäh?! Ühesõnaga Paulo Coelho “Aleph”, mida nii siiralt mulle soovitati (minu jutu peale, et vahel ma tunnen nagu kuuluksin tegelikult 19. sajandisse). et ma otsustasin anda Coelhole võimaluse. Kuigi seni üsna teadlikult sellest ringiga mööda käinud olen. Võib-olla seetõttu see mulle ei meeldinudki. Eelarvamuse pärast. Algus oli natuke põnev, keskel oli päris põnev ja siis läks igavaks. Millest on kahju, sest nüüd ei taha ma (jälle) enam ühtegi Coelhot silmaotsaski näha. 🙂

Sel nädalal käisin ma esimest korda elus šokolaadikommide/trühvlite valmistamise koolitusel Kalevi Šokolaadipoes & Meistrikojas väga armsa blondiinide seltskonna ja nende sõpruskonnaga, keda sadamiljon aastat näinud ei olnud. Koolitus oli äärmiselt lahe. Natuke kallis, tõsi küll, aga lahe ikkagi (ent arvestadedes kvaliteetse šokolaadi enda hinda ja tegelikult kogu seda materjalikulu mis seal oli, mitte sugugi liiga kallis). Täiesti super, kui vähegi võimalik, oma väikese seltskonnaga minna ja veeta 2 väga lõbusat ja kasulikku infot täis tundi. Olgu, üks eeldus on – et võiks olla magusasõber, aga see ei ole ka kohustuslik. Ütleme, et see on rangelt soovitatav. On täiesti võimalik ka kohale minna ja valmistada karbitäis trühvleid oma magusasõbrast kaaslasele. 🙂 Lihtsalt magusasõbrale on boonuseks seal laual ka suur kausitäis Kalevi kompvekke ja pärast rasket koolitust saab kasta puuvilju ja küpsiseid piima- ja tumeda šokolaadi fondüüsse ja limpsida kohvi/teed kõrvale. Mitte-magusasõber ilmselt peab siis oma soolase snäki selleks hilisemaks väikeseks lõõgastuseks kaasa haarama. 😛

2012.a. järgmised nähtud filmid olid “Märtsi Iidid” nomnom Ryan Goslinguga ja “Vanne” minu jaoks täiesti tundmatute näitlejatega. 🙂 Selleks, et teie ei peaks minema Wikipediast googeldama, mis õieti on Märtsi iidid, võin ma lühidalt öelda, et põhimõtteliselt oli selleks Rooma kalendris 15. märts. Et idus tähendab midagi seoses poolikuga, kutsuti iga kuu ligikaudset keskpaika selle kuu iidideks. Märtsi iidid oli aga 44 e.Kr. see päev kui herr Caesar maha koksati. Ka Sina, Brutus jne. Sellega oli naljakas lugu, ma lugesin Wikipediast, isegi kui see tõsi pole. Ennustaja nimelt oli öelnud, et väidetavalt Märtsi iidide ajal saab Caesar viga. Kui Caesar märtsi iidide ajal tänaval seda ennustajat nägi, oli ta vihjanud, et ennustus ju ei läinud täide, sest “näe, märtsi iidid on tulnud”, mille peale aga ennustaja oli vastanud, et “jah, aga mitte läinud…”. No vot. Siit õppetund – ei maksa ära sõnuda, eks. Aga filmi juurde tagasi minnes – hästi hea film oli. Ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et ma käisin seda vaatamas Minniga, kellega koos ette võttes iga asi (isegi hirmsaid poollahtisi frotee-hommikumantleid sisaldavad saunapeod) hea on ega selle pärast, et Ryan Gosling, vaid päriselt ka oli hea. Olgu pealegi, et poliitikute ega poliitikamaailma kohta midagi uut, mida me juba ei teadnud, teada ei saanud. Ikkagi.

Teine film, “Vanne” oli sõbrannadega sõbrapäeva-eelse romantikalaksu saamiseks väga sobilik. Hästi armas film, sugugi mitte imal, vaid täitsa paras. Ainult hea oleks, kui saaks pärast seda filmi minna koju kellegi kaissu miilustama. Mind ootas too õhtu kodus ainult kuri kass. Ja kinost koju kõndisin wok-panniga. Hea julge oli vähemalt. 🙂

Teine ‘esimene’ sel nädalal oli täna – kui pakkusin lõunasöögiks tortillasid. Väga kehvasti välja ei kukkunudki. Kuigi esimeseks korraks olin erinevad dipikastmed ja tortillad ise poest ostnud, siis järgmiseks korraks võib proovida tortillasid ehk ise küpsetada ja täidisele peale valatava kastme maitsestamata jogurtist-hapukoorest jmt. ise kokku keerata? Nimelt käisid meil üle pika-pika aja külalised, arutasime generaalplaani, kuidas reisida Sitsiilias(sse). Selleks oli meil abiks pesueht sitsiillane Palermost koos oma armsa abikaasa ja nende pisitütrega. Reis hakkab niiviisi juba täitsa reaalseid mõõtmeid võtma. Mis on tore. 🙂

Lugu ka.

Küsi ja Sulle antakse.

Mõtisklesin, et tahaks ühte toredat kontorikleiti. Montonist täna siis leidsin. Allahinnatud pealekauba! Imetore. Jah-jah, sellest me ei räägi, et ma näen selles välja nagu pesueht nunn. Asjalik ja ilus nunn, ok? 😛

Heietasin mõtet, et tore oleks leida üks armas lipsukesega peavõru, mis oleks piisavalt tagasihoidlik, et kontoriski kanda, aga ikkagi väikest särtsu lisavaks aksessuaariks, sest ma valdavalt kannan juukseid ju lahtiselt kuni nad veel sellised poolpikad on ja kuidagi ülesseadmist ei kannata. Taas – täna NewYorkerist leidsin, samuti allahinnatud.

Seoses kuskil kuklas pesitseva unistusega käia tänavu juuni keskpaigas ca nädalake ära Sitsiilias, leidsin nagu naksti Rahva Raamatu reisiraamatute riiulilt üles Lonely Planet: Sicily ja ka suure Sitsiilia teedekaardi. No kui need polnud otsesed vihjed, et ON VAJA minna, siis mis veel oleks… 🙂

Uurisin oma toreda hääleseadja käest, kas ta soovitaks mulle mõnda head raamatut (no et teeks nimekirja või nii), aga tema lausa tõi oma kogust mulle mõned järele proovimiseks: Louise L. Hay “Jõud sinu sees”, Osho “Emotsionaalne heaolu”, Anatoli Nekrassov “Mees ja naine” ning Brandon Bays’i “Rännak” ja “Vabadus on”. Eks näis, kas ja millised neist mind kõnetavad, et mida lugema tahaks hakata. Otsustasin võtta head nõu kuulda ja mitte lugeda enam ühtainsatki raamatut ainult selle põhjal, et teised soovitavad-kiidavad. Kui ikka ei sobi ja ei meeldi ja ei “kõneta”, siis ei loe.

Asi on nimelt selles, et laulmine kipub mul välja tulema ainult nendel vähestel hetkedel, kui ma ei ole pinges ja krampis ja närvis…  Ja see madal enesehinnang ning enda tuima järjekindlusega aina väiksemaks tegemine – ma arvan, et kui sel alal korraldataks maailmameistrivõistlusi – ma oleks essa. Ehk mõtlesin uurida ja puurida, kas leian üles selle põhilise, mida ma kogu aeg põen, et saaks sellega tööd alustada ja kunagi, lõpuks ka üle saada… Väga halb on südamest tahta laulda ja püüda tabada seda kõrget nooti, ise aga samas kramplikult kõri kinni pigistades. Nii ei lähe mitte!

Teistes uudistes – 2008.a. tervisekontrollis oli üldkolesterool 3,89, nüüd aga mõõdeti 4,56. Vaja on selgelt minna rasva- ja/või kalorivaesemale dieedile ja eelkõige öelda tsaupakaa kõigile imemaitsvatele koorese kastmega pastadele jne…

naine nagu kurat!

Kuulge, vabandust, ma saan aru küll, et jube tihedaks kisub see blogimine mul juba ja  ma luban, et ma püüan vähemaks võtta, aga ma lihtsalt PEAN jagama seda:

Siia blogisse on jõutud kõige rohkem järgnevate otsingutega: “paks kõht”, “liis kass”, “aegajalt masendav liis”, “enesehinnang” ja minu vaieldamatu lemmik sellest nimekirjast: “naine nagu kurat” 🙂

Samas on tuldud ka otsides “tööluus”, “lahti lõigatud ige” (sic!) ning “jalafetiš”.

Kas ma sellest nüüd järeldan, et lugejad ootavad ikkagi paksu kõhu ja (madala) enesehinnangu teemalist juttu ja kultuuriinfo võin ma vabalt endale jätta? 😛 No sel juhul paksu kõhuga tegelemine käib hoogsalt. Vt. ka eelmise postituse lume lükkamine ja aeg-ajalt spordikluppi sattumine + natuke vähem ja paremini söömine. Kaal on hetkel ilusti püsinud umbes sealkandis, kus mulle sobib ja taljeümbermõõt – tõsi küll – nii palju vähenenud pole kui võiks, aga rannahooajani on ju veel aega ka natuke? (Madala) enesehinnanguga tegelemine käib ka. Tasa ja targu. 🙂

“Sinu muumid vist küll kõik orus kohal ei ole…”

2012.a. esimesed kultuurielamused on olnud väga lahedad, peab tunnistama. Ma väga loodan, et sellest võib välja lugeda ka terve eeloleva aasta elamuste taseme!

Esimene kino oli: väga vahva preilide-prouade kambaga Fincheri versioon “Lohetätoveeringuga tüdrukust“. Nüüd olen näinud ära triloogia 3 Rootsi filmi ja väga-väga ootan juba, et tuleksid ka Hollywoodi variandid kahest järgmisest osast. Raamatute osas olen kahtleval seisukohal. Võib-olla proovin ühte, nurgast, et kas sobib. 😉

Esimene teater oli: koos armsa Minniga Mihkel Raua debüütnäidend “Järgmine voor” Von Krahlis, mis.. oli huvitav. Olles kodanikku selgelt eelnevalt väga üleidealiseerinud (minu oma viga loomulikult), ootasin raudselt (ha! kalambuur nagu naksti) magnum opus‘t, mida minu arvates siit ei tulnud. Aga! See oli sellegipoolest väga lahe. Ja elamus! Ja halbu “nahkse mikrofoni”-teemalisi nalju saab teha nüüd kõigi tükki näinutega ja kui keegi on veidi nupust nikastanud, saab öelda, et “mul on tunne, et Sinu muumid küll kõik päris orus kohal ei ole…”. 🙂 Ma ootan nüüd väga Raua järgmist tükki, palun!

Esimene kontsert: Rock Café‘s Köömes ja Ajaratas Halastamatult Veereb, Ei Teda Peatada Saa, Eriti! + seal oli veel esinejaid, aga rohkem me õeraasuga ära vaadata ei jaksanud. Köömes oli äärmiselt hea! Mis on mõnes mõttes ikkagi üllatav. Mulle ei meeldi punk per se, aga kui see on nii siiralt ja energiliselt ette kantud ja SÕNU on vabalt võimalik kuulda ja mõista – siis lihtsalt peab meeldima. Ootan, et saaks plaati osta, igatahes. Ja see teine ansambel, see pika nimega just, oli nii naljakas, et ei saanud ära minna enne kui nad lõpetasid. 🙂 Neid võiks ka vabalt teinekordki vaatama-kuulama sattuda.

Ja nüüd mõttetera kaas-autojuhtidele: kui tundub, et natuke on imelik käia niisama limpsiga ringi kui teised kokteile ja siidrit joovad, siis palu lihtsalt oma pepsisse või 7up’i lisada mõned sidruniviilud ja joo vähehaaval kõrrega – keegi ei saa aru, et tegelikult see ei ole rummikoola ega g&t. 🙂 Ja ei pea tõrjuma “õu kuule ma ostan Sulle jooki, ah? oota, mismõttes Sa ei joo?!”-pakkumisi ega midagi.

Also – peaks vist spordiklubi liikmelisuse peatama. Mis ma maksan neile mitmeid kümneid eurosid iga kuu kui ma saan sama hea või parema koormuse oma aias lume siia-sinna kühveldamisest (kõigepealt lumi eest ära ühte suurte hunnikusse ja siis see suurem hunnik mööda aeda laiali). SELLISED lihased on valusad, et mul ei olnud aimugi, et nad on mul olemas. 🙂

Reede ju!

Ja selline lugulaul siis.

Kelis – Get Along With You (David Morales Mix)