Self-conscious babble

Tähendab, see kõik on väga armas, kui trennitegemine ja toitumise jälgimine mõjub (olgugi, et kaal püsib sama ja ka peeglist vaadates silmaga tuvastatavat muutust paremuse poole pole toimunud) – aga täna hommikul avastasin, et tänaseks on juba 3 seelikut liiga suureks jäänud. Nii ei saa ju rallit sõita. 😦 Kui ma nüüd peaksin minema poodi ja natuke väiksemad seelikud ostma ja siis tsipa taas juurde võtma, siis on mul jälle kasutuskõlbmatud seelikud kaelas (või õigemini kapis). Hädaorg. Praeguse seisuga tundub, et pean muretsema asemele posu venivaid/vabaltlangevaid tuunikaid, mida retuusidega kanda – nii võivad puusad-reied-sangad teha mis tahavad ja ikka jäävad peitu! 😛

https://i0.wp.com/images.cheezburger.com/completestore/2011/9/21/9a4d830f-987b-4303-82f6-3c40f9b13697.jpg

In other news – Viljandis toimunud Köömesekontsert oli väga äge, olgugi, et läks kahjuks pooltühjale saalile. 12. mail on oodata ka päris plaadiesitlust RockCafe’s, aga tulihingelisemad fännid said loomulikult juba Viljandist omale plaadid-autogrammid-särgid soetada. 🙂 Kogu sellest üritusest koorus lõpuks välja ka tõsiasi, et toon ilmselgelt halba õnne. Selle kontserdi eel, ajal ja järel purunesid kildudeks nii telefoniekraanid (kes teadis, et neid tänapäeval päris klaasist tehakse?!) ning hommikused pohmaõllepudelid, mõned õlled läksid ka lihtsalt ümber – riidest jopede peale…, müstilistel põhjustel purunesid ka autorehvid – õnneks seisvatel autodel, mitte sõidu pealt. Ja Statoilis olid kohvitopsikaaned ka otsas! :S Ma selgelt ei tohiks väljasõitudel käia, võib ohtlik olla.

See on tibu loomuses!

Miks jooksis tibu üle tee?

Karl Marx: See oli ajalooline paratamatus.

Ernest Hemingway: Et surra. Üksinda. Vihmas.

Epikuros: Nalja pärast.

Buddha: Selle küsimusega eitad sa omaenda tibu-olemust.

Friedrich Nietzsche: Sest kui sa jõllitad liiga kaua üle tee, siis tee jõllitab üle sinu.

Fox Mulder: Sa nägid teda üle tee jooksmas omaenda silmadega. Kui palju tibusid peab veel üle tee jooksma, enne kui sa seda uskuma hakkad?

Scully: See oli lihtsalt tibudele omane, tavaline biomehhaaniline refleks.

Sigmund Freud: Sinu mure üle tee jooksva tibu pärast on tingitud sinu mahasurutud seksuaalse kaitsetuse tundest.

Charles Darwin: Pika ajaperioodi jooksul toimunud loodusliku valiku tõttu on tibudel välja kujunenud geneetiline kalduvus joosta üle tee.

Jean-Paul Sartre: Heas usus ja endale kindlaks jäädes pidas tibu üle tee jooksmist vältimatuks.

Voltaire: Ma võin mitte nõustuda sellega, mida see tibu tegi, kuid ma kaitsen kuni surmani tema õigust seda teha.

Jacques Derrida: Tibu üle tee jooksmise aktis võib avastada kuitahes palju diskursusi ning kõik nende interpretatsioonid on võrdselt väärtuslikud, sest autori kavatsused pole kunagi lõplikult lahti seletatavad, kuna strukturalism on surnud, kurat võtaks, surnud!

Vanaisa: Minu noorusajal me ei küsinud, miks jooksis tibu üle tee. Keegi ütles, et tibu oli üle tee jooksnud – ja sellest meile piisas.

Martin Luther King: Mul on unistus. Ma unistan päevast, mil kõik tibud võivad joosta üle tee, ilma et see tekitaks mingeid küsimusi.

CLINTON: Ma ei olnud kordagi selle tibuga üksi.

ARNOLD RÜÜTEL: Maal ja külas on toimunud nii suured muudatused ja kohati võib näha, et tibu, aga ka teised, kolmandad, neljandad ja koguni anonüümsed linnud ei ole leidnud endale enam reaalset teed, kuidas edasi minna. Ja selle juures on tibu olnud meelekindel ja leidnud väga reaalse tee.

Olgu pealegi, et suuremaltjaolt need naljad lendavad kõrgelt üle mu pea – olen lihtsalt kord juba nii väikese aruga tibu, aga sellegipoolest on naljakas! 🙂

Tere tulemast tagasi liha ja uus pereliige

Ühesõnaga selle lühikese aja jooksul pärast paastu lõppu oleme me juba grilli kurjaks ajanud ja šašlõkki ja grillvorste grillinud ja Nõmme turult ostetud maheda Herefordi lihaveise sisefilee marineerisin ja praadisin eile ära ja see oli nüüd küll hea… Samas olen nüüd selgelt püüdnud oma toite ja toidukordi sättida nii, et enam ei ole suured portsud ja sealjuures pool taldrikut liha täis vaid portsjonid on väiksemad ja enamuses on ikkagi enam-vähem vegetaarsetes piirides püsivad asjad. Ja tundub, et nii on OK, sest enne paastu oli halvasti, paastu ajal ei olnud märgatavat paranemist, aga nüüd on olnud ausalt öeldes üsna hea!

Eelmises postituses mainitud Šokolaaditükiküpsiseid osutusid imeliselt maitsvaks muide, aga neid soovitan teha siiski vaid suurema magusaisu korral. Küpsised on tõesti rammusad. Aga teinekord näiteks kuhugi külakostiks kaasa võtmiseks või tööle laua peale panekuks sobivad kenasti. Kõik võtavad ainult 1 ja rohkem ei jaksa. 😛

Nojah, ja lõpetuseks tere tulemast siis ka täna koju veerenud uuele pereliikmele. 🙂

Tibupühad 2012

Kuna 40 päeva sai täis, lõpetasin ka oma niivõrd-kuivõrd vegan (no ma vähemalt igati ja mõistlikkuse piires üritasin ju!) paastu.

Selle puhul tegin esimest korda elus pashat. Täitsa söödav tuli. Ja järgmine kord üritan voolida ikka Euroopa mesilasi… 😛


Ja värvisin mune (mustikatega, maalriteibist lõigatud kujundkleepsude + värvilise krepp-paberiga ja rosmariinilehtedega.) ning küpsetasin šokolaaditükiküpsiseid.

Enamjaolt vegan-toidust

Tuleb tunnistada, et nüüd kus enam kui kuu on möödunud ja varsti hakkab paast läbi saama, on mul liha suhtes kahetised tunded. Ühest küljest kui näen hästi valmistatud lihatükki, siis tekib tunne, nagu ma peaksin seda ometi sööma – alati olen söönud ju, aga teisalt tundub see nii võõras ja imelik juba. 🙂

Seniks aga – mõned järeleproovitud variandid (no kui kedagi veel huvitama peaks mõne retsepti kohta second opinion):

*Toekas tatrapuder – täitsa tore kodune toit, kuhu pisikesed sojapallikesed väga hästi sobisid ja natuke krõmps spargelkapsas värvi lisas!

*Kõige lihtsamad praekartulid – millele juurde said tehtud sojakotletid (müüakse juba valmis kuivatatud kujul – keeda ainult veidi ja prae ära). Ei kommentaari – vanakooli puhas (ja ebatervislik!) headus. 🙂

*Täisterapasta + basiilikupesto – basiilikupestot teed nagu retseptis öeldud, aga päris-parmesani asemel kasutad vegan-“parmesani”. Kui pestot üle jääma peaks, teed järgmisel päeval kuskussi ja segad sellele ka pesto sisse ja kui sojakotlette on ka kogemata järele jäänud siis lõikad need kuubikuteks ja laotad pestole (või ka pastale, miks mitte) lisandiks. Pluss värske salat kõrvale muidugi (millele – olen avastanud – sobivad superhästi peale röstitud, soolatud india pähklid!).

*Super-nomnom magustoit banaanikeeks, mille puhul kombineerisin seda ja seda retsepti. Ühesõnaga tegin praktiliselt eestikeelse retsepti järgi, aga ingliskeelsest variandist näppasin mõtte šokolaadinööpe keeksi sisse segada. Lihtsalt. Keele. Viis. Alla! 🙂 See jääb kindlasti mu retseptiarsenali ka edaspidi. Banaani on ilusti tunda, aga mitte läägelt ja tumeda šoksi tükikesed lisavad mõrumagusa maitse. Imeline!

Samas nüüd umbes 4 kuud peaksin ma sööma ainult makarone ja teisi kuivaineid+konserve, mis kappi varutud on ja poodidest kauge kaarega mööda käima, sest kaks uut nunnut: see bleiser ja see optiliselt mulle isegi et mingilaadse puusa tekitav kleit määriti mulle meelituste saatel ühes poes nõrkusehetkel nii osavalt pähe, et ma olin täiesti võimetu ‘ei’ ütlema. Aga nad istuvad tõesti hästi ja millal veel ma siis sellist kleiti kanda saan kui mitte praegu (gravitatsioon ja aeg ei ole figuurile üldjuhul just armulikud!). Panen pintsaku peale ja ei ole  “päästerõngast” ka väga näha.

Vahepeal on olnud igalpool täielik hullumaja puhvet. Tööl, kodus ja puhkehetkel. Sai külastatud ööklubi ja tuntud muret rohkem kui rubla eest… on tööd teha rabatud, juukseid katkutud kui tehtu on vastu taevast lennanud ja on aga võetud tass kohvi kõrvale ja alustatud otsast. Nädalavahetusel lähme loodetavasti “ventileerima” armsa Minniga kohvik/restorani ja äkki antakse seal mulle midagi odavat ja taimset… kapsast või midagi. 🙂

Kui pirukasse on pandud muna…

…siis vegan-paastu ajal seda süüa ei saa!

Kui me reedel Minniga Trattoria Massimo‘sse jõudsime, oli mul loll lootus, et ehk on sealne värske pasta ilma munata tehtud. Ei olnud! Ma ei mäleta enam meid teenindanud neiu nime, aga kiitus talle, sest ta oli väga püüdlik ja jooksis ikka n+1 korda köögi vahet, et küsida minu jaoks üle, kas ühes või teises toidus on loomseid aineid sees.  Lõpuks jäi minu saagiks siis Risotto Al Prosecco (ma ei hakanud pilli lõhki ajama ja uurima, kas sinna sisse parmesani ikkagi segatud oli või ei) ja magustoiduks sheerisime ilusti tükeldatult lauda toodud värsket ananassi.  Koht ise oli aga väga laheda õhustikuga ja omnivoorile (või ka lakto-ovo-taimetoitlasele) on tegelikult valikut parasjagu + väga põnevalt  suur Itaaliast pärit veinide valik. Nende järele peab sinna ilmselt veel tagasi minema. Ekspeditsioonile. 🙂

Laupäeval õnnestus pealt vaadata kuidas 360 kraadi meeskond korraldas ühe härra sünnipäeva puhul jääseina-ronimist Tabasalu pangal. Kahtlesin mis ma kahtlesin, meelitati mis meelitati, aga lõpuks ronima ma ikkagi ei läinud. Mehed kribinal-krabinal pea kõik ronisid. Ma arvan, et järgmine kord kui sellisele üritusele satun, siis katsetan ikka järele.  Julgestus on ju olemas ja how hard can it be? Kui paanikasse satun, siis oskavad nad tulla ja mu alla tuua. Ma ise nägin kui seda ka reaalselt tehti. 🙂 Sünnipäevakringlid jäid minust puutumata, olin endale targu kaasa pakkinud šampinjonipasteedi ja tofuviiludega kukli ja banaani.

Mis toobki mind järgmise teemani: tänaseni proovitud taimetoiduretseptid! Valdavalt on kõik läinud hästi, aga eile see siis lõpuks juhtus, et pidin ühe toidu ära viskama. 🙂

*Falafelid e. kikerhernekotletid – tõeliselt maitsvad, isegi kui päris kõiki ettenähtud ürte ei leidunud kodus. Täiesti pädevad söömiseks soojalt koos toorsalatiga või külmalt viiludena leiva peal. Soovitan järele proovida!

*Švipsis banaanisaiad – natuke liiga magusad, mulle tundub, aga no küpsetatud banaan on igast asendist natuke liiga magus ja enamasti inimestele kas meeldib või ei meeldi üldse, nii et maitse asi vist? Kui on söödud kerge õhtusöök ja jäetud ruumi magustoidu jaoks ja isu on siis valmib ta iseenesest väga ruttu.

*Pannkoogid – Osa nisujahust asendasin kapinurgas konutanud täistera-nisujahupaki lõpuga. Parimad. Pannkoogid. Ever! 🙂 Vaarikamoos (NB! Pektiiniga, mitte loomse želatiiniga, eksju;)) peale ja superluks. Praadimisel kasutasin nii rapsiõli kui ka natukene Flora/Rama Culinesse’i (või asemel).

*Taimne Bolognese kaste (+ kartulipüree) – tegin retsepti järgi, lisasin ainult tšillipipart, serveerisin kartulipüreega (tavaliselt teen kartulipüree piima ja võiga, sedapuhku siis sojapiima ja toiduõli+Culinesse’iga). Väljanägemine on sojahakkmassil täpselt selline hele nagu sea-hakklihal, nii et pealtnäha petab täitsa ära. Omnivooridele toidu söödavaks tegemiseks soovitan toiduvalmistamisel või serveerimisel lisaks liha üldmaitseainet kasutada. 😉

*Seenepasteet – mul ei olnud kodus tüümiani ja panin selle asemel natuke pitsamaitseainet. Imeliselt mõnus leid. Sõi meeleldi ka omnivoor. Sobis tõesti kenasti röstitud kuklile, serveerimisel massi lisamiseks võib peale panna veel ka mõne riba jääsalatit ja tomativiilud.

*Šokolaadikook – mul on väike koogivorm, miski 22cm ehk ainult – ja see kook kerkis tänu küpsetuspulbrile nii kenasti jäädes aga endiselt seest mahlaseks + šokolaadiglasuur ja pähklipuru peal olid nagu täpike i-l. Me sõime seda vist üks nädal aega kindlasti. Hiljem külmkapist võttes oli ta lihtsalt selline nagu šokolaadi-brownie, s.t. tahkem veidi, aga mitte ära kuivanud ja ikkagi superhea. 🙂

*Kaneelilõõts – Selle puhul ma läksin ilmselt korralduslikult natuke rappa, sest keeksivorm on mul ka hästi väike ja siis ei tahtnud see tainaruudukeste (no ok, tõele au andes ei tulnud nad mul ka perfektsed ruudukesed vaid natuke ristkülikukesed pigem) kuhil kuidagi sinna ära mahtuda + kerkis teine seekord liigagi hästi. Aga muidu oli väga maitsev.  Ei olnud üldse hullu sellest, et kasutasin harjumuspärase või asemel margariini (siis mul veel Culinesse’i ei olnud. Ilmselt seekord kasutaks ehk seda või kombineeriks margariiniga).

*Esimene toit, mis tuli siis selle eksperimendi käigus kahjuks ära visata, oli Mustikapirukas. Kahjuks tuli ta kuiv ja jahune ja maitses peamiselt nagu röstitud ja soolatud sihvkad (päevalilleõlist siis ilmselt?). 😦 Kuigi väljanägemine oli täitsa hea ja kõik tundus esialgu OK. Võib-olla oleks rapsiõli + rohkema suhkru kasutamine aidanud kõrvalmaitse osas ja kuivuse vastu oleks saanud vaniljekastme või jäätisega, aga neist ei olnud mul ju vegan variante võtta ja seda kooki sai siis söödud ainult 2 tükki. Praktiliselt sama kook on ovo-lakto-taimetoitlastele olemas ka nami-nami portaalis. Võib-olla nii tuleb ta kindlamini välja, sest purutaigen + mustikas tundub ju ometi väga hea kombona?!

Threat to society

I’m a loaded gun, second to none
Stronger than a pitbull’s bite

Ühesõnaga võib järeldada küll, et sain täna natukene kurjaks. Väike nähvits, tõesõna… 🙂

Mingi väga kummaline keemia on õhus. Seda, kui päris aus olla, aeg-ajalt tuleb ette, siin pole midagi väga üllatavat. Kõik on dandy ja peachy üks hetk ja siis mingi hetk keerab kõik ära – inimesed kellega superhästi läbi said – on järsku kadunud, solvunud või arusaamatusest hämmingus ja avastad end üsna üksi. Siis tuleb järele mõtlemise hetk, kus paned pusle kokku, et miks seekord siis nii läks. Ja siis hakkab kõik jälle ülesmäge minema, inimesed (ei pruugi kusjuures needsamad olla, vaid ka uued, ammuunustatud vanad jt.) ilmuvad ellu tagasi ja elu läheb edasi. Ja siis jälle algusest. Praegu mul hakkab varsti see järelemõtlemise hetk kätte jõudma, jep…

Ühesõnaga – nagu sellest veel vähe oleks – kaotasin ma trenni-Selveri-kodu marsruudil töllerdades ühe ilusa kõrvarõnga ära. Trennist tulles olid kapid kõik kinni ja ma ei tahtnud seal paljaste kehade vahel küünarnuki- (ega muude kehaosade-!) tabamustega riskida ja ootasin kogu duši all käimise ja riietumisega sutsu, kuni ümbrus rahunes ja mõtlesin siis hiljem kui enne avalikkuse ette (s.o. poodi:)) minekut meiki ei viitsinud teha, et panen siis vähemalt kõrvarõngadki kõrva – on natuke ilusam ja naiselikum tunne. Ja siis võttis üks neist nõuks ära kaduda. Ilus, pikk, peenikestest rippuvatest hõbeketikestest koosnev oli. Piklikud kõrvarõngad pidada kaela näiliselt pikemaks tegema – mulle ühesõnaga sobis see variant hästi. Tuleb uute jahile minna siis nüüd, mis parata.

Ja siis – nagu sellest ka veel ei piisaks – tahaksin parafraseerida seda imevahvat stseeni sealt “Ühtse Eesti Suurkogult” ja saata sügavalt p****e mingeid linnaosavalitsusi või muid organeid, kes vähe sellest, et selle libedaga, kus iga kõnnitee potentsiaalne mõrvar on, jätavad kõnniteed kruusatamata vaid ka lasevad südamerahus mitmel tänavavalgustuslambil ära kustunud olla. Kuna olin sunnitud täna spordikotis tööläpakat kaasas tassima, võite arvata, et tegin küll jah valdava osa teekonnast tibusamme, et mitte arvutiga kõige täiega jääle selili prantsatada. Teate, eks, seda tunnet kui tasakaal ja jalgealune korraks libastudes kaob ja siis kohe jälle tagasi tuleb. See üks moment! Aga selle ühe momendi jooksul jõuab musttuhat roppu sõna mu peas läbi kedrata… Kole, kole lugu… 😛

A see kõik kokku, on karma või taoline asi ilmselt, eks ole? Mis tähendab omakorda seda, et tuleb vait olla, katsuda ära mõistatada, mis tehtud sai ja edasi teenida? Ahsoo, ja sealjuures üritada võimalikult vähestele inimestele ümberringi mitte enam (veel rohkem) haiget teha…

Cause it’s no good…

Halb on olla. Külmavärinad, peavalu. Kõik riided torgivad. Kriipiv köha hiilib ligi. Salvrätte (mis teadupärast on kerged esemed), kulub tonnide viisi! Külmetus püüdis mu siiski kinni…

Varustan end raamatute, tee ja arvusseriga ja plaanin sel nädalavahetusel end ilusti-kenasti terveks ravida. Õnneks jõudsin valmis teha suure kausitäie toorsalatit, karbitäie falafele ja pool imemaitsvat 100% taimset šokolaadikooki jäi ka pärast osa töökaaslastele viimist alles. Lisaks on sügavkülmas seeni ja kapis täisterapastat nii et nädalavahetusel ei pea ka poodimineku pärast pead vaevama. Tulgu või veeuputus!

Võimalik, et haigusest tingituna, aga olen täna olnud juba vähemalt 3 korral väga otsekohene, võib-olla isegi ebaviisakalt järsk. Võib-olla on see lähiajal või -kuudel üks õppetundidest, mis vajab minu puhul õppimist. Võib-olla rahulikult omaette järele mõeldes saan aru, miks ma käitusin nende inimestega nõnda – kas oleks tohtinud oma arvamust väljendada, aga pidanuks olema leebem; kas tulnuks arvamus endale hoida, naeratada ja situatsioonist kõrvale hoida; midagi kolmandat…? Kõik kolm korda olid ka väga keerulistel teemadel. Vaieldavatel, kus igaühel on oma arvamus ja (ainu)õiget arvamust (tõenäoliselt) pole.

Selliste mõttekäikude põhjal võib (õigusega) järeldada, et ilmselt olen viimasel ajal kolepalju eneseabiraamatuid lugenud. Pöördun Sherlock Holmes’i juurde ja kujutan lugedes (täitsa tahtmatult, really😉 Benedict Cumberbatchi ette. 😛

Edit: normaalne ju, et 22kraadises toas on külm kui ise oled 38,2 and counting 🙂

All my life starts now

Uurisin täna veidi veebilehte meat.org, nii palju kui suutsin. “Meet your meat” ühesõnaga. Ja taimetoitlusest rääkivaid veebilehti: 1 , 2.  Ja vähe sellest, et need loomad, keda ma söönud olen, tõenäoliselt ennast väga kehvasti tundsid, tunnen nüüd mina ka ennast kehvasti, et ma neid söönud olen. Ja et mulle on maitsenud! 😦 Falafelid (muide, järgmisel päeval soojendatult olid isegi paremad kui värskelt!) ja toorsalat ja taimse võiga leib täna õhtusöögiks maitsesid täitsa okeilt. Ja mitteloomsetest toiduainetest Kaneelilõõts tuli ka täitsa hästi välja. Võib-olla see ikkagi on võimalik? Katsub kõigepealt 40 päeva vastu pidada ja siis vaatab edasi, eks ole? Seda ‘paastuks’ nimetada on suhteliselt liialdamine ju, paast minu arusaama järgi peaks sisaldama nälgimist ja kannatamist, aga taimetoitlus või selle eri vormid ei too endaga ühegi nurga alt kaasa nälgimist. See, et ‘taimetoitlased taimi tapavad ja see on samamoodi vägivald’ on muidugi ka omaette case, millesse tuleb süüvida. Lisaks veel alkohol. Alkohol ei ole loomne, minu juhtumi puhul üsna viinamarjane hoopis, aga kuigivõrd kasulik ta nüüd ka ei ole. Sellega ümberkäimine tuleks ka enda jaoks hästi ära defineerida ja siis, kurat võtaks, ka omale seatud põhimõttest kinni pidada. 🙂

Täna sain ka lõpuks suusad alla ja sai ca 9km Harku ring tehtud. Nüüd vähemalt ei ole talv minust nii mööda läinud, et KORDAGI pole suusatanud. Hea rahulik oli, kõik hundid olid ilmselt Haanjas möllamas. Ja hullupööra nunnut stiilinäidet nägin! Noor tšikk musta villase mütsiga, musta villase kleidiga ja mustade retuusidega. Punaste käpikutega. Vanakooli-Karhu suuskadel. Rahulikult suusatas. Väga kena oli vaadata. 🙂

Kui homme ka trenni jaksan vedada ennast (ma juba kujutan ette, mida mu reie- ja seljalihased homme teevad) siis õhtuks premeerin ennast magustoiduga.