do your thing, make my body sing

Täna tegelesin parima osa päevast – I kid you not – vaatamisega, kuidas värv kuivab. Ehk värvisin aeda. Ca 6 tundi ja päris pool veel valmis ei saanudki ning keegi mööda ka ei käinud, kellel oleks saanud lasta raha eest värvimist proovida (nagu raamatus, eksju;).  Homme niisiis jätkan. Väga ilus tumeroheline värv on, meil tuleb igihaljas aed. 🙂 Puhkus on selleks, et töötada ja et öökülmasid tunda saada, nähtavasti. SUVEpuhkus algas paar päeva tagasi ja juba on spordirajad värvilisi langenud lehti täis ja lubatakse öökülmasid! Kuhu. See. Kõlbab?!?

Viimatine jooksuseis oli ümmarguselt 12km 1:16-ga ehk 1x Harku ring + 1x Glehni lossipargi ring. Ja “Do your thing” osutus selle vältel lemmiklooks. Basement Jaxx sobib nii jooksu kui maastikuratta taustaks, vähemalt minu tempo juures. Enne sügist tahaks proovida selle triki esimest korda ära teha, et 2x Harku ringi läbida. Ei julge kohe lubada, et läbi sörkida, ütleme lihtsalt, et läbida. See teeks siis sinna ja tagasi tulekuga kokku ligi 18km. Ja sellest oleks poolmaratonini, 22km-ni ju ainult kriipsuke… Kes mulle vabatahtlikult selle trenni ajal raja äärde isehakanud joogipunkti üles paneb?  🙂 Sest juba selle 1:16 peal tundsin, et natuke oleks vaja olnud, aga enam kui 2 tundi lihtlabaselt pudel käes ma ju joosta ei viitsi ja mul ei ole seda uhket selja peale käivat pudelikotti ka (või kas sellega üldse mugav joosta olekski?). A kes on öelnud, et sport peab lihtne ja mõnus olema?

Praeguse seisuga tundub ka, et kuigi saatus sulges mu nina all Sitsiiliaukse, on ta avanud augustilõpu Saksamaa-laululaagri-akna ja viimase info kohaselt kutsub koos Minniga oktoobris nädalavahetuseks Rootsi shoppama. Ja tõukab tagant, et järgmine suvi võtta ette tsiklilubade tegemine. Lisaks on juba viinud mind Pärnu randa Steffani pitsat sööma, pulma-aastapäeva puhul Teletorni õhtustama ning  kui kõik hästi läeb siis viib Põhjakasse ja lisaks toob Enn Tobrelutsu grill- & bbq-hõrgutised otse kodõue kätte… 🙂

P.S. Tegime lahti Uus-Meremaalt, Martinborough’st kaasa ostetud Pinot Noir‘i. See vein… maitses nagu Uus-Meremaa essents. Nagu imeliselt päikeseline ja soe suvi, mesinädalad, LOTRi filmivõttepaigad ja vulkaanid, lambad, niidud,  kiivilinnud ja rahvuspargid, head ja ilusad inimesed ja puhkus. Uus-Meremaa pudelisse pandult! See võib kõlada nagu alkohooliku jutt, aga tõesõna.  Marlborough veinid on amatööridele, Martinborough on põhiline! 😉

if you still look pretty when you’re done – you’re doing it wrong!

Puhkuse-eelne nädal algas ja crazy doesn’t even begin to cover it... Aga kes ütles, et elu peab lihtne olema? Või asjad sujuma nii nagu algselt plaanitud? Või inimesed kohal olema siis kui nad algselt lubasid? Või kuidas 15 valmiskirjutatud leheküljest läks tähtaja lähenedes tegelikult vaja 1 ja 3 tuli hoopis muul teemal ahvikiirusel juurde kirjutada? Või kuidas just siis kui üle kõige tahaks puhata ja mängida, tuleb tegelikult hoopis suruda hambad risti ja lihtsalt edasi rüsada?

Ja homme hommikuks kui plaanisin jooksma minna, lubatakse vihma. Kas seega õhtul rühmatrenn+jooks või hommikul vihmajope selga ja metsa alla pori sisse püherdama? Vot sellised on dilemmad ja probleemid millega on lausa lust mängida ja tegeleda. 🙂

Seek & destroy

Tahate ma ütlen, kuidas tundub taevas maa peal? Kui oled tund aega põrgupalavuses jooksnud, seejärel otsa poolteist tundi muru niitnud – siis viimaks dušikabiinis need esimesed soojad veepiisad täiesti läbiklopitud ihul… No vähemalt sel hetkel tundus see nii, eks.

Olen sel nädalal juba kaks korda hommikujooksu teinud. 5:30-6:30. Imetore on! Mitte veel liiga palav, aga joostes hakkab parasjagu soe. Inimesi üldse ei ole (no alates 6:20-st ilmuvad koerajalutajad, sealjuures mitte alati ei ole koerad rihma otsas, aga sellel ajal hakkan ma juba lõpetama ka) ja saab teha kas või jänesehaake ühest raja servast teise. Tavaliselt õhtuti ma jooksen praktiliselt pooleldi kraavis/teepervel, et ratastel möödakimavatele ässadele ja maratoonaritele mitte jalgu jääda, aga hommikuti olen mina kunn ja jooksen seal kus tahan! 🙂

Tegelikult olid mul kavas ju juba pikemat aega pikad jutud tolerantsusest ja sallimatusest, sõprusest, elu ilusatest pisiasjadest ja elukallitest hindadest Nõmme Turul. Aga siis oli kiire ja läks kirjutamistuhin üle. Sündmused tulid ja läksid ja mälestused neist juba tuhmuvad vaikselt kuskil mäluriiulisopis. Naljad olid naljakad ära. Nüüd on jäänudki veel suvepäevad Pärnu kandis ja nädalake veel tööl ja siis algab puhkus. Restoranide, kinode, koduaiagrillide, laululaagriga Saksamaal ja muu toredusega, loodetavasti.

 

stressed out

Teed hommikusöögi kõrvale mailboxi lahti (viimasel ajal ausalt öeldes ei ole isegi vahet enam, kas era- või töökirjade-) ja juba hakkab pea valutama…   I almost gave in to positive thinking, but sarcasm came to the rescue!

 

cute, but psycho

OK, lähen ruttu töölt ära enne kui 12 tundi siin täis tiksub. Eks kui alusandmeid ei ole, mida Sa ikka analüüsid seal? 🙂 Parem siis juba ignoreerida valutavat vasakut pahkluud ja paremat põlve ja minna Nõmme Spordikeskuse juurde mägesid jooksma. Puhkan ja ravin siis kui surnud olen. Praegu on vaja eilset grill-liha ja värsket praekartulit maha treenida. 😉

Vinguviiuli rubriigiga ka jätkame: kui ma süstikuna ei lenda roheliseks läinud foori tagant paigalt, sest ma tean, et järgmise foori roheliseks minekuni on aega (fooride vahe on ca 100 meetrit), siis kas on OK kõrvalreast startides sujuvalt mu ette keerata? Ja kui siis see foor reaalselt lõpuks läheb roheliseks – jääda mu ette veel venima ka (millest tulenenud ärritusest ma ka mootorist kerge turbodiisli möiratuse selle ülbe valge kaubiku taga kuuldavale lasin)? Minu väike roheline tank võib küll üldiselt näida flegmaatilisevõitu, aga olgu ma neetud kui ta ei lähe igalt poolt läbi, et jõuda sinna kuhu vaja ja vajadusel ka päris kuradi kiiresti. Ega ilmaasjata ei kutsu ma teda hellitavalt Esnaks, Eesti koondise ja Tallinna Selveri võrkpallitiimi liberote – vendade Esnade järgi, kes ka mängudes täiesti surmapõlgavalt minu meelest päästmiseks pallide järele sööstavad – ükskõik kas ees on reklaamplakatid, väljakupiirded, publik… ;p

Ja suvi ei lõppenud kunagi juulikuus kõige vähem… Ilmselgelt ei ole kaugel see aeg kui lehed hakkavad vaikselt juba langema ja ritsikad õhtupoolikutel röögivad elu eest ja hinge seest. Aga ma ei kurda. Ma võin vahel vastupidist arvata, aga augusti lõpu ja septembri melanhoolia on vist minu silmis ikkagi nõksa ilusamad kui sillerdav suvi.

edit: Parafraseerides Eesti pungi kõige paremini hoitud saladust – “Plaanis ühe ringiga on kiiresti pikali!” – ehk öelda, et selles põrgupalavuses lihtsalt “natuke raske” oli, oleks understatement of the year, aga Nõmme Spordikeskuse mägedega rada + väike jupike viaduktini ja tagasi  lisaks ehk 45 minutit keskmist pulssi 164 (palavus, mäed ja treenimatus löövad pulsi ju lakke) hiljem olen ma 408 kcal lahjem. Tähendab, tohin homme ehk lausa hommikupudrule paar ekstra maasikat panna!? 😉

oh the drama!

Sai käidud armsa Minniga tema sünnipäeva puhul väljasõidul ja vaatamas Rakvere Teatri etendust “Noor Eesti”. Sealjuures sõit sinna ja tagasi möödus põhimõtteliselt valgel nahkdiivanil vahuveini limpsides. Muuhulgas ka tutikatest Villeroy&Bochi klaasidest ja neoonkõrrega otse minipudelist (kes teadis, et need Statoilis müüdavad pisikesed vahuveinipudelid on keeratava korgiga? äärmiselt mugav leiutis!). Etendust tuli osaliselt ainult kuulata, sest näha teinekord teiste peade tagant lava ei olnud. Maandusime nimelt lõpuks väga kehvadele kohtadele pärast seda kui meid oli üsna kehva mozzarella-tomatisalatiga Art Cafe’s pikalt kinni hoitud ja sinna juurde kinnitatud, et kohti on ja ärgu me muretsegu selle varakult etendusekohta kohalejõudmise pärast. Kuna just äsja olen ma näinud 2 Rakvere Teatri külalisetendust Tallinnas ja ühte etendust, kus mängis üks Rakvere Teatri näitleja külalisena, oli neidsamu näitlejaid “koduväljakul” hästi põnev vaadata. Mõnes mõttes. Teisalt paistis nagu olnuks nad täpselt samasugused nagu nendes teistes näidendites. Nagu mängiks sama tegelast igal pool. Või ma äkki reageerin üle ja mulle ainult tundus…

Lisaks väga vahva juba traditsioonilise kinoskäimiseseltskonnaga ühes sai nähtud ka Steven Soderbergh’i “Magic Mike”. Mille kohta Bret Easton Ellis twitteris muuhulgas säutsus, et “Magic Mike is being sold by the studio as something it isn’t. It’s the darkest movie I’ve seen about where we are now and masterfully made.” Ja tõepoolest reklaami põhjal ei arvaks, et film ise osutub nii kurvaks. Ja ilusaks. Mitmetahuliseks! Ja ma pean siin silmas muudki peale Channing Tatumi keha, eks ole. 🙂

Loetud on aga kõigest paar raamatut, sealjuures Milan Kundera “Veidrad armastuslood” osutus väga toredaks. Nüüd järgmiste järele pean aga sammud raamatukokku seadma.  See on tegelikult kodule nii lähedal, aga ometi ei ole seni sinna jõudnud. Nüüd tuleb seda siis muuta! Kui raske see olla saab? :p

Tervis on läinud veelgi enam tuksi. Kõht valutab juba 3 päeva hoopis teistmoodi kui kunagi varem (arsti jutule saan 18. juulil) ja tänu sellele, et vahepeal põlvi hoidsin ja ei jooksnud, olen oma 10km ringiajaga taas (aeglases) alguses tagasi. Ei midagi rõõmustavat läänerindel, seega.

Samas et mitte nii morbiidse noodiga lõpetada, näitan hoopis muusikavideot – vaadake nunnut Natalie Portmani ja vanaks (aga endiselt seksikaks!) jäänud Johnny Depp’i selles P. McCartney kurbilusas loos.

P.S. Pealkiri on tegelikult ka täitsa asja-/teema- ja ajakohane, olgugi, et postituses endas sellest juttu õieti polegi. 🙂

No njäu siis!

Nagu tellitult eelmise postituse jätkuks näidati mulle Tehnikamaailmast ette artikkel, mis tutvustas muuhulgas Honda NC700S DCT C-ABS‘i ehk inimkeeli Honda mitte-sugugi-liiga-võimsat (35 kW) ent see-eest põhimõtteliselt automaatkäigukastiga mootorratast (nn. naked bike‘i). Selle juurde kõlas lause “noh, näe – selle juhtimisega saaksid ISEGI SINA hakkama”. 🙂 Kui ma õhinal sellest lõunapausi ajal juristile rääkisin muigas too, et “nojah, meie oma lohetätoveeringuga tüdruk”. Ainult siis veel see tätoveering, mis viimasel ajal mind kummitab (ja millele oma idee väljakäimisel väga üllatavatest kohtadest tulist vastuseisu kohtasin) ja 7000€ tsikli jaoks on puudu. Aga see on okei, küll nad tulevad kui tulema peavad.

Kultuurielamustest on siia vahepeale jäänud Prometheuse eelesilinastus, mis oli põhimõtteliselt rohkem ikkagi ulme (kui Sulle meeldis Alien, meeldib see ka, põhimõtteliselt võib öelda, et tegu on Alieni prequel‘iga) kui horror, aga natuke ikkagi horror ka. Esimene horror oli see, kui mu kaaslasel 3D efekt iiveldama ja pea ringi käima pani ja ta poole seansi pealt lahkuma pidi. Niisiis jäin kõige hirmsamateks kohtadeks jumala üksi. :p Järgmine horror oli see rämelõikav kõhuvalu mis mu keset ööd üles ajas ja enam magada ei lasknud, sest mu ainsaks õhtusöögiks oli kujunenud filmi kõrvale söödud tuututäis plaksumaisi.  Kaalu mõttes vägagi pädev eine, sest paismais on ju enamuses õhk ehk ei kaalu ju ise midagi, aga kalorid ja kõrvalmõjud tühja kõhu peale süües on selgelt hoopis teine lugu.

Teatris käisin vana tuttava kutsel (keda enne käesolevat nädalat põhimõtteliselt ca 10 aastat näinud ei olnud) vaatamas Ugala külalisetendust Salme kultuurikeskuses “Meeste kodu”, mida – olgu öeldud – mängiti täitsa täissaalile. Esimene vaatus… ei sujunud ega käivitunud kohe üldse, aga teine vaatus oli nagu hoopis teisest ooperist. Nagu kaks täiesti erinevat etendust, noh! Teises vaatuses terve laval olnud meeskond hakkas justkui elama, säras ja tundus ise ka tohutult nautivat ja naljaga võtvat kogu protsessi. Ei ole midagi parata, terve nelik oli küll vahva, aga Mait Malmsten on ikkagi puhas kuld. 🙂 Postituse pealkiri on tsitaat etendusest. Ago Andersoni mängitud Aks lõpetas kõnesid just nii, mitte “tsau” vaid “njäu” öeldes.

Raamatute osas skoorisin endale väikese kohvijoomise- ja raamatulaenutusaktsiooni käigus ühe hiljutise Teater.Muusika.Kino ja paar Loomingu Raamatukogu. Ootan juba, et nädalavahetusel kui maja on koristatud ja mõned enne-järgmise-nädala-minipuhkust tegemist vajavad tööasjad tehtud – saaks nendega rahulikult diivaninurka pugeda. Ma kujutan ette, et kui mul oleks sellised vabad vahendid olemas, käiksid mul kindlasti koju vähemalt TMK, LR, NG ja ehk ka Sirp (samas KesKus‘i loeksin edasi salaja, sest seni on mind selle mainimise peale kole imelikult vaadatud). Mulle tundub, et need on perioodika mis mööda külgi mingil juhul alla ei jookse.

Õhtu lõpetuseks täitsa egoistlik tõdemus, et see kui aeg-ajalt keegi jälle küsib, kas ma kannan läätsi või mul ongi “niisugused silmad” – on siiski üsna meelitav, aitäh. 🙂 Ma olen – olgem ausad – põhimõtteliselt väga tavaline ja igav ja riietun nagu noor pensionär üldjoontes, nii et tundub et silmad on mu ainus põnev ja ilus “aksessuaar”. Peab neid hoidma. Kenad päikeseprillid ja mingi ägeda laia servaga suvekübara ostma näiteks!

Järgmisel – puhkusenädalal ootab mind ees vähemalt Linnateater ja visiit gastroenteroloogi juurde, aga loodetavasti veel ka mõni tore lõuna ja/või õhtusöök ja paluksin siinkohal Jõule või Jumalat või Darwinit või kedaiganes, et mu põlv korda läheks, sest ma igatsen juba väga tagasi jooksma, aitäh!

Mootorratas ja küünelakk

Ilmselt ma ise ka kunagi jään postitusteloendit sirvides mõtlema, et mida kuradit ma sellise pealkirjaga postituses küll kirjutada võisin. 🙂

Ehk et selleks ajaks kui kunagi ajaloolased internetti välja trükkima hakkavad, oleks olemas – paneme siis kirja, et käisin elus esimest korda mootorrattaga sõitmas. Mitte, et ise oleks juhtinud, vaid armas koolivend Indrek muretses oma sõbranna käest mulle varustuse (nanokosmosetehnoloogilisspets-goretex jope, püksid, saapad, kindad ja kiivri) ja lubas mul oma tsikli sabale (nagu nad hellitavalt seda poosi kutsuvad) “s*ttuva kassi asendisse” seljakotiks hüpata. Mitte, et see mulle isiklikult midagi ütleks, aga mootorrattaks oli Suzuki GSXR-750 K7. Kui natuke oli harjutatud – kallutamist ja “kurvides jumalapärast mitte vastu kallutamist”, leidis Indrek linnapealt kaks (võimsamate mootorratastega:p) sõpra ja mindi väikesele tiirule. Ma ei tea kuidas see asi tegelikult oli, aga mulle tundus, et me paarutasime terve Harju maakonna läbi ja mingil ajahetkel saime vististi ka 180 km/h kätte.  Ja.See.Kõik.Oli.Nii.Äge! 🙂

Millegipärast kõik, kellele ma olen seda ideed tutvustanud, on leidnud, et parem on ikka nii, et metall on ümber inimese, mitte vastupidi. Ja maaliti juttudes värvikaid pilte näiteks sellest, kuidas mootorratas kukub ümber ja siis kõrvetavtulikuum summuti põletab vaikselt tsikli alla kinni jäänud jalga sellal kui üritad seda sealt mitmesajakilose eluka alt kätte saada ja selle vastu aitab ainult suurtes kogustes kevlarit ja üleüldse järgmised nanotehnoloogilised varustused ja materjalid. Ühesõnaga mitte keegi ei armasta mootorrattaid. Aga liikluses vaatan mina neid nüüd hoopis teise pilguga. Ja mõelda vaid veel kui mootorratta nimi on Bandit (mingi anonüümse asdfgrzx t76f5 asemel?), see kõlab ju juba nii hästi. Kui neid automaatkäigukastiga ka tehtaks (mingeid tsikleid vist isegi tehakse tegelikult, eks?)… 🙂

Lisaks mootorrattareisile leidis möödunud nädalal aset ka üks merereis – nimelt kummipaadiga sõit Hobulaiule suurele juubelipidustusele. Seoses vastutuulega ja tänu pisikeste jänkudega lainetele põrutas see reis mu veel korralikumalt läbi kui mõningad Harjumaa teedes pesitsenud augud tsiklisõidu jooksul. Sinikaid leidub.. ütleme nii, et huvitavates kohtades ja puidust kõvasid istmeid ei soovinud ma seejärel mitu päeva näha. 🙂

Ilma mõtteteradeta ei saa ka sedapuhku: sel korral on tähelepanek ilugurmaanidele-huvilistele: L’Oreali (uued?) pisikesed Color Riche küünelakid on väga head! Katvus on hea, pintsel on hea, toonidevalik on väga armas, püsivus on hea (ja seda ütlen mina, kes ei armasta ei alus- ega pealislakki kasutada – kujutan ette, et nendega koos püsiks see lakk vist igavesti..).

Sitofoobia and then some…

Kui kirjutada harva, siis kirjutada vähemalt üliintrigeerivate pealkirjadega, eks? Ma arvan, et see on pädev lähenemine küll.

Esimese Eesti mure, eks ole. Ma KARDAN süüa. Sest ma kardan, mis söömisele järgneb. Ma mängin toiduga iga päev vene ruletti, kas läheb õnneks ja ma ei pea pärast söömaaega veetma tunde kirudes ennast, et mind selline tobe asi nagu söögiisu järjekordselt tabas. 😦 Ühesõnaga ma vanasti ju armastasin süüa hästi ja mitte sugugi vähe, aga nüüd iga kord kui tunnen nälga ligi hiilimas, läheb tuju juba ette halvaks, sest see tähendab, et peab jälle õnnemängu mängima.  Ok, seedimisjutu lõpp. Lihtsalt olge õnnelikud, kui teil kas a) pole ühegi toiduaine talumatust ja saate (kui soovite) kõike probleemivabalt süüa võib b) teate täpselt, mida te ei talu ja saate seda vältides muretult elada ja olla.

Järgmine esimese Eesti mure on see, et sündmusi toimub nii palju, et ei jõua üles lugedagi. 🙂 Köömese ametliku plaadiesitluskontserdi külastus õeraasuga Rock Cafe’s, Rakvere teatri külalisetendused Tallinnas “Lilled Algernonile” ja “Leenane’i kaunitar“, mis olid imehead etendused mõlemad. Lisaks praktiliselt eksprompt minek NO99 uuslavastust “Suur õgimine” vaatama, mis oli nii kohutavalt naljakas ja piinlik ja siis jälle naljakas, et tule taevas appi (mind muide jätkuvalt painab, et kas ateistidest tüdrukud kiljuvad vaimustuse korral siis et “Oo, Darwin!” või kuidas?). Ja see lummas terve saalitäie iga kord kui Priit Võigemast “Space Oddityt” laulma hakkas. NO99 on tunnusmeloodia teed läinud? Three Kingdoms‘i puhul oli see härra Kübara “Wicked Game”, nüüd siis Bowie..? Aga pole üldse paha, isegi väga hea on, ütleks.

Rakvere teatri juurde tagasi pöördudes – Lauri Kaldoja on nii tubli! Monotükk ei ole mingi kerge asi, mida mängida, see on selge, aga mulle subjektiivselt meeldisid tema ja see iga kell rohkem kui Uuspõld & Palmiste oma hiljutistega. Leenane’i kaunitari puhul on paslik, juhul kui perekondlik läbisaamine küllalt hea on, seda vaatama minna koos emaga. Mina käisin ja ütleme nii, et vaheajal oli jutustamist küll. 😛 See oli ju kurb lugu, tegelikult, olgem ausad, aga ei olnud rõhuvalt kurb. Etenduse poisid jäid loogiliselt ja loost endast tulenevalt tagaplaanile, aga prouade Aru ja Lichtfeldt vahel ma isegi ei oska valida, et kumba rohkem esile tuua. Väga tore on see Rakvere teater, kahju ainult, et nii kaugeks jääb…

Mõtteteri kokandussõpradele ka: 1) ei ole vaja osta kallist ja fancyt itaalia risotoriisi, nagunii jääb riis kõvaks, ükskõik kui pikalt puljongis leotada, täiesti supernormaalselt kreemise ja hea karulaugurisoto saab kokku keerata ka Veski Mati risotoriisiga! 2) plaanides teha tosca kooki õuntega, aga avastades kodus, et õunu pole, saab täitsa normaalse seest mahlase-hapu ja pealt krõbedaa-koorekaramellise tosca koogi teha ka sügavkülmast kokku kraabitud rabarbrite-pohlade-vaarikatega, põhimõtteliselt selle retsepti järgi. 3) Tavalise või asemel saab taignates täitsa edukalt kasutada kookosrasva (sulab see ainult natuke kauem mikros kui tavaline või, aga selle vastu aitab kui pisemate tükkidena soojendada) ja nisujahu asemel kaerajahu (kuigi gluteenitalumatuid ei aita muidugi see ka…).

Aga inimesed on jätkuvalt ilusad, head ja huvitavad, eksju (who died and made me God, anyway?). 🙂

Oh nostalgiat 🙂