Ehk tulekski hakata siia – kujuteldavale sõbrale – kirjutama, et päris hulluks minemist vältida? Sest mul on igal juhul mõistus otsas. Mida teha selles lootusetus olukorras kui oled midagi/kedagi olulist kaotamas, aga that something/somebody ei näi tahtvat eriti jääda? Lihtsalt lasta lahti ja loota nagu klišee ütleb, et “kui tuleb su juurde tagasi, siis on ju tore, aga kui ei tule – siis polnudki üldse Sinu jagu”?
Advertisements
Sõltub olukorrast, mis see kedagi, midagi on. Kui võimalik dialoogi pidada siis tuleks seda teha.
Kord annab võitlus tulemust, kord on parim loobuda. Üks, mis kindel, aktiivne tasub olla.
Edu!
Kui inimene tahab minna, siis tuleb lasta. Pärast on ise loll või mis iganes. Aga survestamisega ei jõua kaugele. Võib-olla sa tahtlikult ei üritagi survestada, aga kui ta näeb, et sa midagi tema suhtes korraldad, siis ta võtab seda kui survestamist.
See on vist liiga idealistlik, et oled lihtsalt sina ise, tema jaoks olemas ja loodad, et everything works out on its own?
Ka selleks, et koos olla, tuleb lahti lasta! Nii sõprade kui pereliikmetega! Lasta inimesel olla tema ise ja omaette. Väga raske ülesanne.