No mis raamat see on selline, kus kirjutatakse nii nagu postituse peakirjas või siis hoopis nii:
“Lonks perifeeriat ühel sumedal augustiõhtul, kui ritsikad ja terava servaga kuu on teadvuse õhukeseks saaginud – ning siis on minek!”
Üle ühe lehekülje pudeneb siin tsitaate, mida tahaks üles kirjutada. Kuigi see valdavalt kokku moodustab parajalt “deviantse” sonimise.
Aga mis raamat see siis on? Tahaks kohe lugeda 🙂
See raamat oli Valdur Mikita “Lingvistiline mets” (http://www.rahvaraamat.ee/p/lingvistiline-mets/415173/et?isbn=9789949512188). Päris korralik peatäis lugemist, ütlen isiklikult…