… and i’ll return leading the pack.

Ma ei kirjuta praegu pikemat hala sügiskaamose teemal, sest te ju ilmselt elate kõik mingite kaunites roosades maailmades rohelisema muruga aedades ja siis te lihtsalt ei saa aru. Onju?

Kolmele PÖFFi filmile on pilet olemas. Peab lisa vaatama veel. Ja peab kuskilt hankima tahtejõu, et dieeti pidama hakata, sest mingi “võtame talveks kolm kilo pekki üll” protsess on kehas käima läinud ja see ei ole aktsepteeritav.

Täna on 11.11 ja ühtegi raamatut pole ma veel kätte võtnud oma suurepärase facebookivaba novembrikuu raames. Eepiline läbikukkumine. Teisalt saan öelda käsi südamel, et praeguseks enam polegi seda värinat sees, et “appi, kuskil toimub mingi elu ilma minuta ja ma jään sellest ilma”. Oli küll alguses, tõesti. Selles mõttes võib täitsa (kergekujulist) sõltuvust täheldada. Ehk kujutan praegu vabalt juba ette, et on võimalik elada ja toimida ka ilma Facebookita, KUID pean tunnistama, et see kergendab mõningal määral inimsuhtlust. Sünnipäevakalender ja kontaktid eelkõige tulevad sealt (ja kontaktandmete muudatused ise saabuvad telefoni, mitte ei avasta end ühel hetkel kui tarvis oleks – aegunud numbri otsast oma märkmikust). Järgmisena just ürituste plaanimine – tahtes kedagi kutsuda kinno/teatrisse/peole saab seda Näoraamatu abiga hoopis hõlpsamalt teha. Selleks, et seda eksperimenti õigesti teha, tuleks vist mul ikka internet välja lülitada… aga mitte liiga kauaks, eks? ;p

Te, kes te loete mu blogi selle mõttega, et ma siia kirjutan raamatu-, filmi- ja teatrietendusearvustusi/mõtteid. Mul on nii piinlik teie ees…

Ma pöördun selle juurde tagasi, ma tean, ma luban!