Lühidalt – ma ei jaksa… Vahepeal oli ju minu sünnipäev. Oli pidugi! Ja hästi palju toredaid inimesi mu ümber… Ja see kõik tundub nagu valgusaastate kaugusel või kuskil unenäos olevat, see polnud ju päriselt? Praegu tunne on, nagu oleksin Dante 9 põrgu ringis mis tegelikult on natuke nagu spiraal ja siis Möbiuse leht ka – sel ei näi lõppu tulevat. Aga tuleb ju ikka, eks? Alati on tulnud, kas mitte? Kõik need korrad kui ma olen hädaldanud ja ahastanud ja lootuse kaotanud. Miks seekord ei peaks? Ma igatahes juba väga ootan, any time now…
tahaks teha nii, aga tegelikkuses surun lihtsalt hambad risti, võtan lonksu kohvi ja raban edasi.
kassiraisk 
See on mingi tähtede, kuu või pagan teab, mis kaerahelveste seis hetkel. Mul ka. Paljudel.
Äkki siis see on midagi uut ja üldisemat ja see ei lähegi nii pea üle? 😐 Halb. Tuleks see maailma lõpp või misiganes reptiilide ette-ennustatud uuele levelile üleminek juba rutem, praegune seis lihtsalt on väljakannatamatu.
Jap. Been there, done that!
Mul sama. Hirmus on see september seekord.
Aga Nooleke, Sa vähemalt saad nüüd puhkusele ja lülitada kõik selle siinse errori välja natukeseks? Või reisib osa ikkagi kuskil kuklas jonnakalt kaasa? 😦