Üks palju põnevam psühhoanalüüs

Leidsin selle oma võrgukettal üht faili taga ajades. Paistab, et olin selle ära salvestanud, tuleviku kurbade hetkede peletamise mõttes?

/—/
selline energia on iseloomulik ainult Sinule
selline natuke kiskjalik ja särav ja vaoshoitud
mu tutvuringkonnas on üks uskumatult päikeseline natuur, aga tema on totaalselt teistsugune
sellist vaoshoitud ehedat agressiivsust pole
kiskja kass puudub
/—/

Sellele psühhoanalüüsile kirjutaks oma parimatel, hea kõrge enesehinnanguga päevadel, kus hommikusöögiks lõvikonservi tarbitud, meeleldi alla (ise samal ajal vaoshoitud ehedalt agressiivne olles). ;p

Eile käisin vaatamas Theatrumi “Kokteiliõhtut” ja mulle väga meeldis. Ma hoidusin peaaegu täielikult arvustuste lugemisest. Ja mind heidutas ette juba kestus 3h50min, aga hiljem ilmnes, et põhjuseta. Kolm vaatust möödusid väga kiiresti ja kaks vaheaega seal vahepeal ka liiga kiiresti et ühelgi korral kohvitassi lõpuni ära juua – kaks topsi jäid minust poolikuna puhvetisse ja kolmandal vaheajal ma isegi enam ei üritanud. 🙂

Kultuuritarbija60+ oma blogis toob välja mõned näited ka: “Näiteks ütleb mees naisele ,et sa arvad ,et mõistad mind paremini kui ma end ise mõistan. Naine ei jää vastust võlgu: „Sina jälle arvad, et mina ei ole üldse mõistmist väärt.“

Mees ütleb naisele, et sa näed hea välja, sa näed alati hea välja. Naine vastab: „See on kõige hullem kompliment, mida naisele võib teha, sest iga naine teab, et ta ei näe mitte kunagi ALATI hea välja.“ ”  Ja mul endal oli etenduse ajal täpselt see mõte, et appi, oleks mul vaid märkmik ja pliiats – tahaks üles kirjutada! Seal oli veel paar sellist vahvat ütlemist, mis mulle meeldisid ja kindlasti palju selliseid, mille sügavusest ja paikapidavusest ma lihtsalt aru ei saanud, sest olen tühm.

See etendus meenutas mulle jällegi, kuidas ma mõnikord natuke (olgugi see kõlab natuke hirmuäratavalt ja vähe sellest et füüsikaliselt võimatult ja võib-olla natuke kriminaalselt) tahaksin olla Maria Peterson. Seda siis kombinatsioonis tema seninähtud tegelaskujudega. Kui ma nüüd meenutan siis viimatinähtutest – “Onu Vanjast”, “Mesalliansist” ja nüüd “Kokteiliõhtust” – kõigist neist tegelaskujudest kokku. Maria Peterson on alati mänginud neis tükkides seda naist kes ma tahaksin olla, kuigi vist kõigis neis etendustes on olnud olemas ka see roll, kes ma tegelikult olen. Ja ta on nii ilus ju muidu ka. No ja Mariust armastan ma (laval näha) alates Theatrumi Hamletist. 🙂 Kindlasti ma utreerin ja tegemist on osaliselt ka nooruspõlve idealiseerimisega, aga Mariuse Hamletit meenutan ma samasuguse heldimusega nagu kunagist Linnateatri Marko Matvere Hamletit.

carbs

Ryan nutab minu pärast ikka päris tihti (kuigi ma üritan, ausõna üritan!)…

Advertisements

One response to “Üks palju põnevam psühhoanalüüs

Tell me about it :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: