Ka viimse vihma taga on päike

Jürgen Rooste õppis Tallinna Reaalkoolis, niisiis minu koolivend. Ses luuletuses vägagi puudutasid mind read “väikeses majas” õppimise kohta ja mis kõik nende seinte vahel aset leidis… Ega mul ju päris sama ikka ei olnud, ma olen ikkagi teisest soost ja ega ma vist kellegi pruunisilmne (või noh, sinisilmne) tüdruk ka polnud nagu siin luuletuses. Või võib-olla olin ka. Ma igatahes päris kindlasti ei usu, et ma oleksin olnud mõnele poisile too tüdruk, kes kehastas kõike seda mis naiste juures on valesti.

Võib-olla nüüd juba olen.

Lugege igal juhul lingi alt täispikkuses Jürgen Rooste ilusat luuletust “Õhtujutt Šeherzadele” Loomingust.

/—/

kuidas ma sel hetkel tahtsin

endale pruune silmi

või et ta võiks armastada

ka noid mu moodi

sinakashalle

terve elu olen püüdnud

endale luuletada just

sellised silmad

nagu nemad ihkavad…

/—/

Advertisements

Second opinion, anybody?

Palun infot, kas alljärgnev jutt minu kohta vastab tõele ning kas kellelgi on ehk täiendusi-parandusi?

XXX:
rahu rahu
just
väga nõrk oled, sa ei talu kriitikat, sa tahad olla tugev aga sa ei saa olla tugev sest see pole sinu loomuses.
sulle ei kinnistu ka asjad millest oled varem rääkinud, kokkulepped mis oled varem sõlminud, sa paned nn. “autopiloodiga otse” kuni tuleb puu vastu ja siis sa korraks mõtled ja jätkad samas vaimus
ma arvan, et teatud mõttes oled sa alla andnud, elus jne.
kes sind reaalsusesse kasvõi korrakski toob, saab su okkaid ja tujusid tunda.
vabandan pshyhhoanalüüsi eest.

tõsi jah?