Hullult hull.

Ärge kirjutage ‘herkulapuder’, sest see on vale kirjapilt. Palun ärge kirjutage ‘herkulopuder’ ka, sest kuigi see on õige kirjapilt, on see ju kohutavalt inetu sõna, nii kõnes kui kirjas, kas teile ei tundu? Ja viib mõtted hoopis kuhugi vanakreeka mütoloogiliste kangelaste radadele üldse. Mis on viga puhtal eestikeelsel ‘kaerahelbepudrul’?

Ja üleüldse ei ole mingeid kaera- ega muid teraviljatooteid veel järgmised 26 päeva, kuna kestab minu Paleo-30-päeva-väljakutse (millest kirjutan jõudumööda siin).

Ma olen teinud ka 40-päevast vegan-paastu ja mul tõuseb eranditult alati klomp kurku kui räägitakse lihatööstuse kariloomade ja kodulindude õnnetust olukorrast, sandistamistest, ebaloomulikest pidamistingimustest, kõigest-kõigest. Kogu see eetiline aspekt ei jäta mind külmaks ka praegu kui ma tarvitan pea iga hommik mune ja peekonit hommikusöögiks ja lõuna- ning õhtusöögi juurde söön kas lehma või tibu ja tema kõrvale lisandiks nende endi toitu kah veel (no utreeritult, eks) – köögivilju ja pähkleid ja salatit. :/ Aga minus ikka maailmaparandaja geeni ei ole ja ilmselt taimetoitlast, isegi mitte lakto-ovo-veganit minust ei saa ja jään ka pärast Paleo-väljakutset toituma nii loomsetest kui taimsetest saadustest mitmekesiselt. Muuseas usun tänaseni et kliimasoojenemine ei ole inimtekkeline (no mõni usub Jumalasse ka, eks, mis see minu usk siis kehvem on?).

Dont-worry-duckling

Vahepeal on tekkinud jälle n+1 draamat mille puhul mul on tekkinud mõne inimese ees (mitte nende pärast, kuigi seda ka natuke, aga just nende ees) hirm. Kardan neid. Kardan nende impulsiivsust ja äkilisust ja tühjast kohast tõusvat tulist raevu (eriti kui see on sedasorti raev mis lõõmab tal tuha all juba ammu enne seda kui ta selle ülisuure vulkaanipurske kombel üle Sinu laotada võtab). Üks neist kirjutas mulle selle tavapäraselt ingliskeelse klišee, et “inimesed ei püstita seinu mitte selleks, et teisi eemale hoida vaid selleks, et näha saada kes hoolib piisavalt, et need seinad maha lõhkuda”. Ja ma pean tunnistama, et kaldun pigem arvama et ka kõige hoolivamal ja empaatiavõimelisemal inimesel saab kord mõõt täis ja kui ikkagi käed on lõhkumisest verised ja villis, aga teine inimene on mahalõhutud seina taha järjekordse jõudnud püstitada – siis kaua Sa jändad? Jajah, võib-olla oli see viimane veel just see final frontier, mille järel oleks too uruhiireke siis end avanud ja oleks saabunud sõbralik kuradi ühisnirvaana, aga MA EI JAKSA enam lõhkuda, ma lihtsalt ei jaksa. Mul on oma elu ka elada, istu siis seal oma seina taga omaette ja pea peenikest naeru või oota edasi pikisilmi, et millal lõhkumist kostab, et saaks varuseinu laduma hakata.

Never.

Advertisements

kui peab tegema seda mida peab tegema.

Aga nüüdseks on küll f’ck-this-sh*t-o’clock, sest silmad ei püsi lihtsalt lahti enam. Mis aga tegelikult kõigest tähendab seda, et homme hommikul tuleb enne jooksutrenni jätkata. Ja väga produktiivselt ja efektiivselt sealjuures.

teatrist, kinost ja kõik.

Nümfomaan vol I ja II said nähtud. Ei tekitanud traumasid ega õudusunenägusid (spoilereid ei ole vist ilus veel siin niimoodi mul rääkida kuni film(id) alles nii värsked on?), aga uueks lemmikfilmiks ka ei saanud. Mäletan, mitte konkreetselt, aga praegu emotsiooni meenutades, et Melanhoolia meeldis mulle rohkem. See oli ilusam. Kas võib olla, et seks ei puuduta mind nii palju, et see film oleks mind piisavalt kõnetanud? Seksi igas asendis, kõigis värvitoonides ja kõigi maitsetega, nonparellid veel peale puistatud,  saab tänapäeva meediast pidevalt ja ka seetõttu on kuidagi küllastumus. Tegelikult ju “Melanhoolia” depressiooniteema on ka avalikult aina enam kõneaineks, aga ju siis see puudutab mind ikka rohkem. Rääkimata sellest, et suur lemmar on ometi kogu kosmose- ja universumi- ja füüsikateemat käsitlev “Läbi ussiaugu koos Morgan Freemaniga” ja seetõttu see katastroofifilmi osa ka sobis hästi. Ma olen lapsepõlves näinud ka maailmalõpu-unenägu, see oli selle kohta kuidas mitte ükski võõras planeet vaid meie oma Päike lihtsalt väga suureks kasvas (ja see ei ole isegi ulme vaid lihtsalt tulevikumuusika). See ei olnud tore unenägu – see õud ja lootusetus…. Ma ei mäleta palju unenägusid – kurat, ma ei mäleta tegelikult üldse palju asju –  aga seda üht und ja seal olnud tunnet mäletan tänaseni.

1522195_563326583744621_104860380_n

tõsijutt.

“Andromeda saar” VAT teatris meeldis mulle. Sai kätte täitsa paraja annuse Tanel Saare meeleolukat miimikat. Ta ei pea ütlema midagi (kuigi see on boonuseks), ta keha ja nägu räägivad niigi:) See pisike õbluke tüdruk, Katariina Ratasepp ja siis Meelis Põdersoo, nad ei jätnud mulle “Tsaar Saltaanis ega “Faustis” üldse suuremat muljet, aga “Andromeda saares” Katariina juba oli täitsa… lootustandev. Aga Meelis Põdersoo, mh… seda on nii nukker öelda, kui inimene ju kangesti tahab teatrit teha ja võib-olla isegi teeb kõik õpiku järgi õigesti, aga mind ei liigutanud. No mitte üks raas. Ja mul on sellest hästi kahju. Samas Ago Soots ei suutnud siingi etenduses jätta tähelepanu röövimata. 🙂

Pärast teatrit, kuna see nii toredasti algas kell 18:00 ja lõppes juba 19:10 siis jõudis pärast veel Neikid Restosse õhtust sööma ja juttu ajama, aitäh mu toredatele teatrikaaslastele!

Vanus pressib peale ka, sest ma ju tahtsin heietada tegelikult järjekordselt mingil teemal kuidas “inimesed teevad nii, aga LIISI meelest peaks tegema naa”, ilmsesti midagi inimsuhete või käitumise või armastuse või elu või surma kohta. No teate, nagu üks pseudointelligendiraisk peakski, eks ole.

olgem ausad, eks;)

2014.a. märgib ka seda, et tänavu möödub mul 10 aastat keskkooli lõpetamisest. Need, kes kooli ajal mind ignoreerisid ja lihtsalt ülbed olid, olid seda ka vilistlastepäeval ja need, kes ka kooli ajal minuga juttu ajada raatsisid, püsisid minuga ka sel õhtul – ja nii oli täitsa okei tegelikult. 🙂