assortiipostitus

Ma nüüd siis ütlen kõik lihtsalt ühekorraga jälle ära, mis vahepeal on mõttes olnud ja mis vaevab minu südant

Kõigepealt see, et ma jätsin ühel korral üle mitme-mitme aja siis auto koju ja läksin kamba kaunite daamidega pittu niimoodi, et eelnevalt oli ikka Mustamäe korteris ‘soojendatud’ ka. Pidu oli ‘Ennu ratas’ KuKu klubis. Linna poole sõites juba läksid takso aknad uduseks… Kohapeal ei olnud palju parem – esines erinevaid shot’e ja jätkus veini, pildile trügis ka rummikoola mingil õnnetul kombel. Õnneks oli oidu vahepeal ka vett juua. Samas ei olnud oidu end tantsupõrandal tagasi hoida. Tantsisin Üllar Jörbergi live-esinemise ajal ennastunustavalt esireas. Ausalt ja käsi südamel ei oska öelda, mis mul arus oli, aga sel hetkel, mäletan, tundus see aegade parima peona. 🙂 Jookidega üle tantsupõranda kruiisides loksus kõigil topsidest jooki siia-sinna, nii minul teiste peale (vabandust!) kui ka teistel minu riietele. Kuna järjekorrad olid pikad ja head tantsupõranda-kohta ei saanud ju loovutada, sai jooke kõrrega ka sõbralikult oma seltskonnas jagatud… Järgmisel päeval seisis ees kahetunnine jooksutrenn. Aga selleks ajaks olin juba kenasti terve ka. Meeleolukas õhtu, mida nii pea enam korrata ei jaksa!

Korraks oli mure, et mu jaanuar jääb ilma teatrita, aga hetkel tundub, et 30.01 õnnestub VAT teatris näha ära “Andromeda saar” ja aasta esimesse kuusse ikka teatrit ka. Kino on juba saanud – nähtud film “Aitab jutust”, mille tõesti ainus hea omadus on James Gandolfini. Minu jaoks võimatult mõttetu film, aga ajupuhkuseks pühapäevaõhtusse sobis küll. Pealegi oli kaaslane mul imearmas sel õhtul! Ja et pärast kehakinnitust Komeedis ja enne seansi algust oli meil natuke aega, jõudsime Denim Dreami soodusmüügilt mul juba ammu hädavajalikud käekoti ja rahakoti muretseda (eelmist rahakotti oli juba natuke piinlik avalikus kohas välja võtta). Ja seda kõike mu lemmik-stilisti valvsa pilgu all ja heakskiiduga, eks ole.

Kuna herz ütles siin (http://missestenam.blogspot.com/2014/01/dear-darlin-please-excuse-my-writing.html), et “Guessi käekott= Prisma kilekott.” siis annan teada, et vähemalt käekott ei ole mul Prisma kilekott:)) Aga tuus Michael Kors ka muidugi mitte… 😦

…aga rahakotiks sai küll Prisma kilekott. Vähemalt mitte fake. Kõigest ilmselt umbes üle-üle-üle-…-eelmise hooaja oma. Aga see teeb temast ju peaaegu vintage juba, eks? 😀

Nüüd siis on käes see aeg kus õues on -15-20.. no tegelikult vahet pole mis number seal on, see tundub ikka nagu miljon ja samas tuleks endiselt neli korda nädalas jooksutrennis käia. Ütlen ausalt, et ei suuda. Ei ole nii tugev. Või kui tahtejõudu isegi jaguks siis varustus ei ole päris nii hea, et seda endale ülimugavaks teha ja ei ole isu hetkel mingeid tõsisemaid väljaminekuid talvevarustuse osas ka teha, sest ülim lootus on ju ometi, et see hirmus arktiline kius õues saab peatselt mööda. Samas ütlesin üles oma lepingu – tegelikult armsaks saanud – spordiklubiga, et mitte kümneid ja kümneid eurosid igakuiselt tühja maksta. Püüan end siis vormis hoida jooksmise ja – loodetavasti – kodustesse tingimustesse sobivate jõuharjutuste kavaga. Lisaks veel toitumiskava mida jõudumööda järgida püüan. Ei, kaaluga on kõik enam-vähem (ainult paar-kolm kilo vaja maha saada), aga asi on kehakompositsioonis – siit-sealt on mõned sentimeetrid ülemäärased ja nendega siis toitumisnõustajaga ühes tegelemegi. Olen jõudnud järeldusele, et väga tõenäoliselt pärast eesmärgi – maratoni läbimise – saavutamist tõmban jooksukorrad koomale ja liitun taas spordiklubiga.  Mitte, et mulle mu jooksutreener ei meeldiks, ta on vahva:) Mu treeningute toetaja on ka vahva, ei sunni oma logo dressi peal kandma ega midagi. Ja toitumisnõustaja on tore, karm ja nõudlik ja skeptiline, aga tore. Nii et ma ei taha kumbagi neist alt vedada, iseendast rääkimata.

Mul ei ole küll üldse aega, aga äkki on veel keegi, kel pole üldse aega, kes minuga läheks käiks vaataks kinos kiirelt ära “Kohutava ilu” ja “Nümfomaani” I osa? Või.. ee.. kutsuks vaatama koduselt ekraanilt? 🙂 Ja ma tahaksin näha, ma arvan, lavakunstikooli 26. lennu diplomilavastust. Kas siis Pärnus või Vene Teatris Tallinnas. Ja lühifilmide kassetti “Mitte keegi peale Sinu” ka.

Ja mulle ei mahu pähe, miks Veiko Märka Ekspressis NII kuri on? Või olen mina kallutatud, sest mulle tõesti väga meeldib Üllar Saaremäe? Aga ma ei tahaks seda uskuda. Ma pigem usun siis seda, et ma olen nii loll, et ma ei saanudki aru, et see oli “igav” ja “puine saepuru”. Ja miks ma seda usun, on see, et ma olen nähtavasti võimetu lugema Mihkel Kunnuse artikleid ilma pidevalt EKSSi kõrval lahti hoidmata. Ja see muidugi ütleb nii mõndagi (halba) minu kohta. Ma isegi ei hakka tema peale näpuga näitama. Tema artiklitel, tema kõnepruugil, tema sõnumil on sihtgrupp. Lihtsalt mina olen vääritu. Ja see on okei. Võib-olla ma veel kunagi arenen, igikestev õpe, eks?

Ülal Härra Kunnuse esimesena viidatud, EE artiklist inspireerituna tööl kööginurgas arenes lühike mõttevahetus, et pigem isegi ei omista enam inimesed inimlikke omadusi nähtustele ja elututele asjadele vaid võtavad (teenimatult) kogu au edusammude eest endale ning peavad õnnestumisi vaid oma suurepäraste omaduste tulemiks kuigi tegelikult võis seal paras annus juhuslikkust mängus olla. Ka ebaõnnes süüdistatakse ju iseend, et ei oldud piisavalt hea või väärtuslik, kuigi sealgi võisid lihtsalt halvad juhused kokku langeda. Nõus? Kuigi pigem ilmselt kaldutakse siis sinna, et heade tulemuste puhul peetakse end vastutavaks, halbade arengute puhul aga süüdistatakse ‘saatust’, ‘ebaõnne’, ‘juhust’ ja midaiganes-kedaiganes teist;)

Ma ise ei andnud ühtegi uusaastalubadust. Horoskoopi lugesin, ja võrdlesin aasta algul isegi eelmise aasta horoskoopi mõtteidudega, mida mu haugimälu eelmise aasta kohta tolmunud ajusopiriiulitelt kokku kraapis, aga ei tuvastanud väga palju kokkulangevusi. Nii et eks ole siis näha, mida see aasta toob. Tööalaselt on üks suur väljakutse käsil, spordialaselt sama suur väljakutse käsil. Elus esmakordselt koorilauluga (tänavu siis juba teist aastat) tegeledes loodan sel aastal jõuda oma esimesele laulupeole. Ja kõige selle juures… ma hästi loodan säilitada ‘tervemõistuslikkuse’ ja aega lihtsalt puhata ja mängida ka. Teatris (ja vahel harva kinos) käia, rohkem raamatuid lugeda, rohkem veeta aega inimestega päriselt, mitte ainult internetis… Ma loodan, et ehk õnnestub mul sel aastal kuhugi reisida ka? Aga ei ole hullu, kui ei õnnestu ka, jõuab ju! Ütlevad ju, et meil on aega veel, kõigil on aega veel…

Advertisements