Kui muidu pean jooksma peamiselt pulsivahemikus 140-145 l/min, siis täna tohtisin suisa 20 minutit jutti joosta kuni 160 l/min pulsiga. Milline vabastav tunne.
Jah, jooksmine on kord nagu kõige meeldivam ajaviide üldse, järgmisel hetkel jälle tüütu kohustus. Mõnikord need tundmused vahelduvad ülehelikiirusel ja eksisteerivad vabalt ka üheaegselt. “Vabandust, ma ei saa praegu Sinuga rääkida, mul on kognitiivne dissonants!” Ja sama on koorilauluga, kusjuures.
kassiraisk 
KEERULINE! PALUN LIHTSAMALT! bfft.
Ma ilmselgelt vajaks ka umbes sellist getaway’d nagu Sul praegu käsil:) Kutsu külla värske (maa)õhuseansile ja ma äkki paranen ära ja ei peagi enam pikemalt ja lihtsamalt seletama?
kuidagi tuttav lause sisaldus selles postituses 😛
nojaa noh:) insta-inspiratsioon;)
tule külla.
väga operatiivne lähenemine, laik!
millal graafikus vabad ajad on? kui Sa just bemmiga liiva/lumme/mujale kinni ei jää eksprompt?:)
Kle, analüütik. Maal ei ole graafikut, DAA.
No see ainult ilmekalt näitab kui halvasti lood minuga on. ;D
noh, kolm ja pool tundi sõitu ja ravime terveks.