I think…

… I may have the flu, but I’m going to work anyway, because I really need to to save my sick days for hangovers.

Ühesõnaga tere nohu ja – täpselt nii madal, et mitte jalust niita ja täpselt nii kõrge, et olemine maksimaalselt kehvaks teha – palavik. Just see, mis veel puudu oli. Täna jätsin seega – täielik amatöör, eks ole – jooksutrenni ära:(

Advertisements

I’ll guarantee you’ll miss me, cause you changed the way you kiss me.

funny-someecards-27

Kui muidu pean jooksma peamiselt pulsivahemikus 140-145 l/min, siis täna tohtisin suisa 20 minutit jutti joosta kuni 160 l/min pulsiga. Milline vabastav tunne.

Jah, jooksmine on kord nagu kõige meeldivam ajaviide üldse, järgmisel hetkel jälle tüütu kohustus. Mõnikord need tundmused vahelduvad ülehelikiirusel ja eksisteerivad vabalt ka üheaegselt. “Vabandust, ma ei saa praegu Sinuga rääkida, mul on kognitiivne dissonants!” Ja sama on koorilauluga, kusjuures.

Today I will drink wine and pretend everything is okay

farewell shitty day

Mõne nõrgema natuuri, no nagu näiteks minu, puhul tuleneb stress ilmselt sellest, et miski läheb liiga palju korda. Võtan liiga isiklikult, tööalase ülesande puhul esilekerkivad takistused loen koheselt enda isiklikeks puudujääkideks ja tunnen end ebakompetentse käpardina. Noh, põrgusse, eks nad võivad seda mõnikord ju ollagi. Aga kahtlemata nende, kes suudavad tööd teha mitteisiklikult (aga samas innustunult), närvid elavad palju-palju paremini kui minu omad.

1390684_719712594710046_1549972968_nTäna on kuidagi… no kohe on selline päev olnud lihtsalt. Isegi selline aastaaeg on ju kätte jõudnud, olgem ausad. Ja jälle on viimasest postitusest mitu nädalat möödunud kui on joostud, teatris ja kinos käidud, sõpru ja sõbrannasid nähtud, huvitavaid kokanduslikke eksperimente ette võetud, siis veel natuke joostud ja veel joostud, kaks korda nädalas lauldud ja lõpetuseks veel joostud. Ja midagi ei jõua siia kirja ja kõik läheb meelest ära… Aga peaasi, et joosta saab ja veini jagub, siis on kõik OK.