
Mõne nõrgema natuuri, no nagu näiteks minu, puhul tuleneb stress ilmselt sellest, et miski läheb liiga palju korda. Võtan liiga isiklikult, tööalase ülesande puhul esilekerkivad takistused loen koheselt enda isiklikeks puudujääkideks ja tunnen end ebakompetentse käpardina. Noh, põrgusse, eks nad võivad seda mõnikord ju ollagi. Aga kahtlemata nende, kes suudavad tööd teha mitteisiklikult (aga samas innustunult), närvid elavad palju-palju paremini kui minu omad.
Täna on kuidagi… no kohe on selline päev olnud lihtsalt. Isegi selline aastaaeg on ju kätte jõudnud, olgem ausad. Ja jälle on viimasest postitusest mitu nädalat möödunud kui on joostud, teatris ja kinos käidud, sõpru ja sõbrannasid nähtud, huvitavaid kokanduslikke eksperimente ette võetud, siis veel natuke joostud ja veel joostud, kaks korda nädalas lauldud ja lõpetuseks veel joostud. Ja midagi ei jõua siia kirja ja kõik läheb meelest ära… Aga peaasi, et joosta saab ja veini jagub, siis on kõik OK.