ärge kirjutage nii palju ja nii hästi ja ilusti. Muidu iga kord kui ma teen suu lahti (no kujundlikult, tegelikult tõstan sõrmed klaviatuuri kohale) siis ma panen ta jälle sama targalt kinni tagasi (ehk tõmban käed sülle ja hakkan närviliselt sõrmi mudima), sest teised kirjutavad palju relevantsematest asjadest. Või igapäevastest asjadest, aga ilusamini.
Ma ju ei jaksa poliitikal järjepidevalt silma peal hoida, et sel teemal targutada (või siis mu väikese karu aru ei käi sellest üle lihtsalt? No sellest, mis meedia vahendusel meieni jõuab. Mis kuskil tagatubades toimub, ma ei kujuta ettegi – vandenõuteooria, mh?). Kõik metafüüsilised teemad auradest feng shui ja eelpoolmainitud (valitsuse/tulnukate) vandenõuteooriateni – ma ei jaksa neid skeptikute juutuubi videoid nii palju vaadata ja underground-blogisid nii palju lugeda, et kujundada pädevat seisukohta. Pealegi kes ütleb, et need postitused-videod-materjalid-pildid pole ka Suure Venna poolt internetti ette söödetud, mh? Ma ei loe raamatuid ja ei käi teatris nii palju, et kujuneks oma kriitikastiil või isegi et oleks sageli mida kritiseerida (pealegi selleks, et oskaks võrrelda – peaks omama ju kogemustepagasit MILLEGA võrrelda, ja mul on seda vähe… või kui midagi ka on siis ma tõenäoliselt ei mäleta sellest midagi!). Ja sporti teen ma kaootiliselt, ilma kindla eesmärgita. Ükski treener mind ei konsulteeri, huupi rapsin. 🙂 “A mis mõttes Sul ei olegi eesmärki Ööjooksu läbimise aja osas?” No ei ole jah. Veab kui läbi veeren/rooman selle, ok?
Korralikku psühholoogilist häiret ka pole, ainult hüpohondria. No mida teha sellisega? Nii ma siis rööprapsingi edasi. Tasa ja targu.
kassiraisk 
Mhmh, mul on samamoodi.
Täielik tusk, onju? 🙂 Minni püüdis eile mind lohutada, et see on ju minu blogi ja ma võin siin kirjutada nii kuidas ja millest ise tahan, aga ilmselt jama tekibki selle koha peal, et TAHAKS kirjutada ilusamini/paremini kui ma tean, et momendil oskan. Ja et tean, et olen suuteline paremaks. Nii siis ei kirjutagi. Aga kas kirjutamata jätmine on ikka kindlasti parem kui natuke roostes ja kriginal vähemalt mingilgi määral masinavärgi töös hoidmine, vot selles on küsimus.
Eiei, kirjutamine on alati parem. Eriti 10 aasta pärast, kui tänased postitused nii-nii idiootsed tunduvad. 🙂
Oot, kuidas see siis hea või parem on, kui garanteerid endale tulevikus peopesaga vastu laupa laksamise ja mõtted, et “ohgod, päriselt? mina kirjutasin selle jama avalikult internetti? Ei. Ole. Võimalik…” 😀
See illustreerib arengut, Liis. Areng on hea. 🙂
Illustreerib my pr*tty ass, pigem karikeerib… :S
Ka karikatuur on illustratsioon. Palun tolerantsust!
Eks ta ole, ka enda üle peab oskama naerda. Teiste üle on ju lihtne…
Teiste üle naermist võiks jällegi natuke piirata. Kui nad just koomikud ei ole. Ja pole see enda üle irvitamine ka nii raske midagi, kui pisut harjutada. 😉
No vahel ikka läheb natuke nihu, sest ega üldjuhul kellelgi pole ju kaelas suurt silti, et ‘koomik’. Pärast alles selgub, et tegelikult polnudki koomik. Ja siis on pahandus.
Et aga naer on terviseks, tasub siis tõesti harjutada ja harrastada rohkem enda üle naermist – järelikult, seltsimehed, suled/klahvid kätte ja kirjutama! 😀
kui ei kirjuta, läheb riist rooste.
Ja nii ongi! Õlitatud-keravälk-mölapidamatusega Liisist on praegu roostes riismed järel ainult (jõusaali põrandal). Jälle pahandus. 🙂
2 kuud…
…
… and the wait continues