Palun

ärge kirjutage nii palju ja nii hästi ja ilusti. Muidu iga kord kui ma teen suu lahti (no kujundlikult, tegelikult tõstan sõrmed klaviatuuri kohale) siis ma panen ta jälle sama targalt kinni tagasi (ehk tõmban käed sülle ja hakkan närviliselt sõrmi mudima), sest teised kirjutavad palju relevantsematest asjadest. Või igapäevastest asjadest, aga ilusamini.

Ma ju ei jaksa poliitikal järjepidevalt silma peal hoida, et sel teemal targutada (või siis mu väikese karu aru ei käi sellest üle lihtsalt? No sellest, mis meedia vahendusel meieni jõuab. Mis kuskil tagatubades toimub, ma ei kujuta ettegi – vandenõuteooria, mh?). Kõik metafüüsilised teemad auradest feng shui ja eelpoolmainitud (valitsuse/tulnukate) vandenõuteooriateni – ma ei jaksa neid skeptikute juutuubi videoid nii palju vaadata ja underground-blogisid nii palju lugeda, et kujundada pädevat seisukohta. Pealegi kes ütleb, et need postitused-videod-materjalid-pildid pole ka Suure Venna poolt internetti ette söödetud, mh? Ma ei loe raamatuid ja ei käi teatris nii palju, et kujuneks oma kriitikastiil või isegi et oleks sageli mida kritiseerida (pealegi selleks, et oskaks võrrelda – peaks omama ju kogemustepagasit MILLEGA võrrelda, ja mul on seda vähe… või kui midagi ka on siis ma tõenäoliselt ei mäleta sellest midagi!). Ja sporti teen ma kaootiliselt, ilma kindla eesmärgita. Ükski treener mind ei konsulteeri, huupi rapsin. 🙂 “A mis mõttes Sul ei olegi eesmärki Ööjooksu läbimise aja osas?” No ei ole jah. Veab kui läbi veeren/rooman selle, ok?

Korralikku psühholoogilist häiret ka pole, ainult hüpohondria. No mida teha sellisega? Nii ma siis rööprapsingi edasi. Tasa ja targu.

Advertisements