kuidas elada hirmuta, ilma et peaks põdema, analüüsima, üle mõtlema

Sellise sisuga postitus telliti minult. Arvestades, et iga vähima krõpsu peale võpatan-kiljatan, olen ise paras emotsioonipundar (no antidepressantide-välisel ajal, vähemalt;)) ja ülemõtlemise kroonimata kuninganna, siis vist sai haugutud väheke vale puu all, või kuidas?expert on my life

Aga üldjuhul on nipp vist selles, et ette põdeda pole mõtet, sest võib-olla sündmust ei juhtugi. Ja pärast põdeda pole ka mõtet, sest siis see enam ei aita ja keskenduda tuleks hoopis lahenduse leidmisele ja teostamisele. Hirmuta elamise nõksu pole ma veel kätte saanud, aga tõenäoliselt võib siin rakendada “julge hundi rind on rasvane”-ütlust. Ja mitte sealjuures seda segi ajada “julge hundi rind on haavleid täis”-variandiga, eks. Analüüsimine ja/või üle mõtlemine – no see lihtsalt näitab, et Sul on igav. Anna oma ajule gümnastilist tegevust. Loe mingit keskmisest keerukamat või võõrkeelset raamatut, lahenda ristsõnu või proovi näiteks maailma näljaprobleemile lahendus leida. Mitte ära vae oma pisikesi pseudoprobleeme, mis universumi kontekstis on nii-ii tühised. Perspektiivitunnet veidi? Ja ärge siis unustage mu sõnade, mitte mu tegude järgi käia, onju? 🙂

Vahepealsel ajal on toimunud kooriga kontsert, mida isegi Klassikaraadios mängiti. Kontserdi venimise tõttu jäi mul nägemata Draama etendus “Kolm õde” ja joomata meekohv ja üldse oli see üks õnnetu õhtupoolik.

Jõuti sikutada-sakutada ka välja mu teine tarkusehammas. Samas kohas, sama arsti juures. Julgen soovitada küll! Olukord kikuga oli keeruline, sest kuigi hammas oli lõikunud, oli ta veidi viltu, toetudes justkui kõrvalolevale purihambale, takistades korralikku haaret saamast jne. 45 minutit hiljem ja palju puurimist-viilimist-kangutamist-õmblemist hiljem olin aga jälle tarkusehamba võrra vaesem. 140€ võrra vaesem ka. Mulle nimelt öeldi, et haigekassa järjekord ulatub oktoobrisse ja ma olin ometi saanud range soovituse hambast lahti saada hiljemalt augustiks. Protseduur ise oli muide täiesti valutu. Lisaks kirjutati välja kanged valuvaigistid tuimestuse möödumise ajaks. Tänaseks päevaks, 2,5 nädalat hiljem, on niidid ikka veel suus ja selle suupoolega ei söö, aga ei valuta ka enam. Selline kroonika siis sedapuhku.

Jõudsin Linnateatris ära näha Priit Pedajase lavastatud ja Linnateatri-Draamateatri ühiste jõududega mängitud Tom Stoppard’i “Utoopia rannik. I osa. Teekond”. Kes minemas on – ärge unustage kava osta. 2 euro eest on seal lugemist küll ja… noh, kui te ei ole just karbi kõige kirkamad kriidid (ma olen ikka kuuri üks nürimaid tööriistu, selle etenduse põhjal) siis kulub teile seal sisalduv info ja selgitused kõigi osatäitjate ja nendevaheliste seoste kohta marjaks ära. Mul tekkis hirmus kiusatus minna ja laenutada mingisugune filosoofia aluste õpik ja meenutada, millest Hegel ja Kant siis õieti rääkisid. Ja hakkas kurb, et ma ei oska nii hästi vene keelt, et võiksin proovida siis ikkagi Puškinit lugeda. Ma pean tunnistama, et esimene vaatus oli tempokam ja veel nii ei käinud närvidele see, et ma tõesti ei tea, mida need intelligendid oma eluajal siis täpselt korda saatsid või ei. Kogu lavastuse üldine olemus ja lugu jooksid niigi ilusti ja pakkusid detaile teadmatagi vaatamisrõõmu. Teine vaatus oli aga mõtlikum. Rohkem hämaras, kohtvalgussõõris peetud monolooge. Oli ka actionit, aga vähem. Lõpuks jäi üle ainult tõesti tumma näoga vaatama jääda, et kui rumal võib üks inimene (s.t ma ise) olla. Piinlik lugu.  Ootan nüüd II osa nägemist, piletid on aprilli lõpuks.

not fat, have fat

Treeningplaani ja toitumiskava osas saab peatselt 2 kuud järgimist täis. Olen võtnud suuna nüüd eelkõige jõutrennile. Kaalul ei ole mul ju häda midagi (kui siis ainult see õnnetu aspekt, et doonoriks mind ei lubata), aga tahaks saada endale lihaseid. Tahaks keha voolida ilusamaks. Mõistan, et see võtab aega (ja olen mõningate oma.. huvitavate jõusaali-juhtumiste põhjal tuvastanud, et see on ka ohtlik), aga parem Hilja kui mitte keegi, eks? Kohtun treeneriga märtsi lõpul, et kava üle vaadata ja loodetavasti mõned küsimused leiavad lahenduse. Oma personaalse raskejõustiklasest virtuaaltreeneriga konsulteerin niikuinii enam-vähem ülepäeviti praegusel ajal. Üks loll jõusaali-algaja siisike jõuab ju rohkem küsida kui sada tarka vastata, mäletatavasti. 🙂

fit-not-skinny

Advertisements

i’m my own worst enemy

ryan_gosling_fitness_motivation

Pean tunnistama, isehakanud elitaristlik-snoob-esteet-trennip*dena, et mu uus pulsikell on nii äge! Nii ilus ja nii võimas ja… Paneb tahtma kohe teha rohkem trenni. Ja paneb ootama suve, kus saaks GPS-i õlavarrele kinnitada, iPodi klapid kõrva ja lihtsalt joosta – küll pärast arvutisse andmeid laadides saan täpselt teada, kui mitu km ja kuidas täpselt jooksin.

imeilus polar rcx5 + gps

Viimatine saavutus oli Nõmme-Haabersti kergliiklustee läbi jooksmine, GPS-i andmetel 11,14km ja seda ajaga 1:06:47. Lõpuspurti tehes olin kõrvaltvaatajate sõnutsi olnud nagu väike puhisev auruvedur, aga no nii laotakse baasi suviseks hooajaks ju!

summer-bodies-are-earned-in-the-winter

Seoses ajapikku juba väikestviisi tüütuks muutunud ärevuse ja väsimusega ja võib-olla ebaterveks kiskuva lähenemisega treeningutele ja toitumisele, on mõneks ajaks tänu ühele väga toredale doktoriprouale mu elus treening- ja toitumiskavale pealekauba ka Hollywoodi staaride lemmik-toidulisand Prozac. Ma isiklikult leian, et on okei pöörduda valutava hambaga hambaarsti poole, pimesoolt ka ei hakka ise ju välja opereerima? Miks siis mitte, kui enam sõprade ja perekonna toel toime ei tule, pöörduda psühhiaatri/psühhoterapeudi/psühholoogi poole? Kiidan ja austan neid, kes homöopaatia, ravimtaimede, sõprade-hobide abil hakkama saavad, mina lihtsalt nii tubli ja tugev ei olnud sedapuhku. Kõige nunnum oli retseptile kirja saanud diagnoos, milleks oli, psüühika- ja käitumishäirete, täpsemalt somatoformsete häirete hulka kuuluv F45.2 ehk… hüpohondria. 🙂

Juku-Kalle Raid andis oma ööistungite ajal fatšeebokisse kirjutatud olustiku- ja situatsioonikirjeldused välja raamatuna “Eelarve”, mille ma ju kohe ära ostma pidin. Ma naersin neid postitusi jooksvalt tema FB-lehelt lugedes & nüüd on võimalus see kõik jälle ühe jutiga läbi lugeda ja veel naerda. Või noh, üks silm naerab, teine nutab, et meil selline friigikogu ™ on. Nüüd on vaja veel, JK-l kraest kinni saada ükspäev, et autogramm ka ära küsida.