Head neljapäeva!

"The Big Bang Theory"

Tänane hommik algas kõigile töötajatele personalijuhi ja assistendi poolt südamekujuliste punaste vahtkummist stressipallide jagamisega. Oeh, oli see vast tarvilik väike vidin võttes arvesse mis kõik seejärel juhtus.

Kui äraseletatud näoga assistent mu laua juurde avatud postipakikesega tuli (lahti tehtud, arvates, et ehk vajab registreerimist) ja ütles, et “ei paistnud eriti ametlike dokumentide moodi välja”. Tõepoolest. Pakis oli nimelt luulekogu, selgitav postkaart ja liiga kallis järjehoidja, mis lisaks selle konkreetse funktsiooni täitmisele tagaks soovijale ka sissepääsu 20. augusti Robbie Williamsi kontserdile. Õige oleks nii suur ja kallis žest otsejoones tagasi saata, aga kui see oli mõeldud isetu ja heatahtliku kingitusena siis oleks valevagadus ja keeldumine minu poolt ebaviisakas. Ütleme nii, et seda teemat olen kaalunud nii ja naa ja seda stressipallsüdant mudinud juba korralikult tänase jooksul.

FB täitus imalate pildikestega punaseid tagumikukujulisi esemeid hoidvatest karudest ja läägetest salmidest. “Nüüd hakkame siis elu eest sõbrustama” oli hommikul loetud üsna prohvetlik sõnavõtt. Homme tuleb jälle normaalne päev. Aga minu sõbrad olid kõik ka täna normaalsed – kas ei pööranud sellele kommertspühale suuremat tähelepanu või heitsid selle ja hullunud valentinide-valentiinade üle minuga koos nalja näiteks saates teravmeelseid postkaarte (Sinu otsa vaatan, nöpsik! ;)).

Pärast tööpäeva trenni jõudes sõnas armas sadistlik treener kohe alguses, et “sõbrad ikka peavad aitama sõpradel ju suveks vormi saada, seega teeme täna selle, teise ja tolle loo ‘veidi’ krõbedamad kui tavaliselt”. Nägin nördinud nägusid saalis, kes olid oodanud harjumuspäraseid liigutusi, mida tuimalt läbi teha (ühtegi uut osalejat trennis ei olnud, keegi vähemalt kätt ei tõstnud kui treener küsis) – ja siis olin mina, kes hiljem krigistas hambaid, sest nii kuradi raske oli, aga läbi voolavate higiojade ja grimasside siiski naeratas, sest nagu kõige lemmikum treener on öelnud – lihas harjub väga kiiresti ja tuleb aeg-ajalt teda šokeerida, et areneda.

It is far better to be exhausted from success than to be rested from failure.

Advertisements

if you can read this, you’re within roundhouse kick range

interrupted by moronsi suppose saying fakjuu would be unprofessionaldcb2168

Tõepoolest. Haruldaselt ränk töönädal on olnud. Kaotasin korraks enesevalitsuse, kogusin end taas ja olen tuima näo, ahvikiiruse ja kaamli kannatlikkusega jätkanud. Ma tahaks öelda, et this is not what I signed up for, aga sisimas ma ju teadsin, et midagi sellist seisab ees… Nüüd on see lihtsalt käes. Ma loodan vaid, et tänaöine väga reaalsena tundunud õudusunenägu, mille sisu minu jaoks esmakordselt üldse unedes esines, ei saa nüüd selle hullumaja puhvetiga käsikäes käima.

Sain tungiva soovituse hambaarstilt minna üht tarkusehammast veel välja tõmbama.  Enesedistsipliini ja sõnakuulelikkuse musternäidisena paningi siis kohe aja kirja. Tasulise järjekorra võtsin siis, mitte haigekassa oma, aga no mis teha. Saab selle jamaga ühele poole ASAP. Öeldi, et operatsiooni keerukusest sõltuvalt on hind 60-140€. Mitu Linnateatri piletit see teeb?

Isehakanud harrastus-liiklusinspektorit, kes mulle täna hommikul noomiva smsi “Ära kihuta!” saatis, tervitaksin ka. 😉

More sweat now, less jiggle later.

hatebunnyTundub, et tegelen sildade põletamisega vist.

“Uus elektriline tantsusaal” Draamas ja “Faust” Estonias on vahepeal ette jäänud. Mõningad kohtumised. Vähem trenne kui tahaksin või vajaksin. Rohkem süüa kui vajaksin, selgelt.

Saatsin Robbie piletite mõtte kuu peale ja tellisin endale toitumis- ja treeningkava. Nüüd on midagi, mille külge kümne küünega klammerduda. Kui varem püüdsin lihtsalt vähem süüa siis nüüd on ju õud, häda ja maailma lõpp kui ei õnnestu täpselt õigeid koguseid ja toitusid kätte saada.

It’s got to be perfect,

it’s got to be worth it.