… and be AWESOME instead. true story.

See kõik oleks väga armas, ainult et seda ei juhtu minuga. Ma ei ole awesome. Ma olen keskpärane. Mu blogi on keskpärane, väljendusviis – keskpärane. Ma olen ilmselt keskpärane koorilaulja. Ligikaudu keskmise kehaehitusega naisterahvas. Keskpärase intelligentsiga, arvata võib, et keskmise silmaringiga. Vahel ma tänan õnne, et ma olen keskmine, mitte keskmisest näiteks hapramate luudega (mul ei ole iial olnud ühtki luumurdu), kuid on olnud elus ka perioode, mil olen vihanud saatust, et olen osutunud oma senise elu jooksul keskpäraseks, see tähendab igaveseks teiseks, mitte “selleks täiuslikuks õigeks”, mitte võitjaks. Viimaseks ka mitte, lihtsalt – keskmiseks. Vahest on minu hiilgeaeg veel ees? Mine mind hullu tea…

Olen aeg-ajalt mõelnud tätoveeringust, siis selle mõtte jälle maha matnud – keskpärased ontlikud tütarlapsed ei lase end ju tätoveerida.

Ma tean, et see võib kõlada tobedalt, aga plaani keskne idee on mul olnud see ingliskeelne väljend i wear my heart on my sleeve, ehk see, et ma ei oska(?) oma emotsioone varjata – kõik on kohe välja näha. Kui miski meeldib ja on tore, siis on elu lill, suunurksid kõrvuni ja muretu meel, aga nii pea kui peaks juhtuma mingi jama, on maailm pasameri (vabandust väljenduse pärast) ja ma olen 110% lohutamatu ning veendunud, et nüüd ongi kõik läbi. Ei-ei, ei ole veel aega kinni pandud salongi ja idee on mõtteidu tasandil, eks ole, ärge sokkidest veel suurest erutusest välja hüpake. 🙂