“Vastiku värdja muti” mõttetera:

true dat!

ToiduDisco ehk “burksid näljastele neiudele kesklinnas”, “Pii elu”, Geisha kommid ja Lukoili teenindusjaamas on tualett, teadsite? VIPid Flirtic-suhtlusportaalis, Sony Bravia (40-tolline ja puha), komplimendid segamini tõsieluliste tõdemustega.
Põhimõtteliselt reedel olin linna üks kauneim taksojuht, ilma naljata.

Advertisements

If I wanted to leave I would have left by now

Vahepeal rohkem võistlustel käinud ei ole ja seega oma näopilte finišisirgetelt sheerida ei saa, aga tahaksin järgmine aasta proovida maratoni joosta millalgi. Tsiteerides klassikut härra J. Clarksonit – “How hard can it be?” 🙂

Päkapikud tõid jõulukingiks mulle soojad jooksukindad (mis 16. detsembri jooksuga sisse õnnistatud said) ja uhiuued trennipapud (sest seni tegin aastaid kõiki rühmatrenne oma vanade adidase jooksupapudega):

Nike Free TR Fit 2 Anthracite/Bordeaux/Fireberry

Mis te arvate, et nüüd ei tekkinud tunnet, et peaks terve uue trennigarderoobi muretsema, et “värvid sobiksid”? Tekkis-tekkis, miks ta siis ei tekkinud. 🙂 Olen seni suutnud jõuga end spordipoodidest ja Stopperist eemal hoida.

Kuna kõikvõimalikud perekondlikud jõululõunad peeti tänavu meie juures, siis jõulud möödusid kokkamise-koristamise-lauakatmise tähe all. Säärane toimetuste virrvarr ei saa aga ju ometi mööduda traumadeta? Ei möödunud loomulikult. Juba enne esimeste külaliste saabumist suutsin ma majapidamise suurima noaga leivast mööda lõigata korralikult ja pikalt nimetissõrme. Mitu meetrit marlit läks selle peale… ja järgmisel päeval sõrmel sidet vahetades tabasid mind krambid ja minestushoog. Ammu ei ole minestanud ja enne minestamist ei ole mul varem krampe küll olnud. Niisiis – elamusterohked jõulupühad tõesõna!

Õue aiaväravale tellisin ja sain vahepeal kätte ka spetsiaalse sildi (sest “ettevaatust, koer!” oleks ju liiga lihtne?):

konti on?

Koju elutoa seinale leidsin viimaks ometi sobiva Eestis tehtud kella (minu tellitud versioonis on kellaaja-klotsid ja keskmine osa ja osutid musta värvi):

Puidust klotsidest seinakell (Nedholm). Lutheri Stuudiost.

Aga aastavahetuse-plaane, mh, ah? 🙂

You can be young only once,

but you can stay immature forever! 🙂

Käisin ja jooksin nädalavahetusel muuseas õues heategevuse ja enda proovilepaneku mõttes 8,4 km ajaga 50:38 Tõestus:

 

when i get sad, i stop being sad…

… and be AWESOME instead. true story.

balloongirl-banksy

See kõik oleks väga armas, ainult et seda ei juhtu minuga. Ma ei ole awesome. Ma olen keskpärane. Mu blogi on keskpärane, väljendusviis – keskpärane. Ma olen ilmselt keskpärane koorilaulja. Ligikaudu keskmise kehaehitusega naisterahvas. Keskpärase intelligentsiga, arvata võib, et keskmise silmaringiga. Vahel ma tänan õnne, et ma olen keskmine, mitte keskmisest näiteks hapramate luudega (mul ei ole iial olnud ühtki luumurdu), kuid on olnud elus ka perioode, mil olen vihanud saatust, et olen osutunud oma senise elu jooksul keskpäraseks, see tähendab igaveseks teiseks, mitte “selleks täiuslikuks õigeks”, mitte võitjaks. Viimaseks ka mitte, lihtsalt – keskmiseks. Vahest on minu hiilgeaeg veel ees? Mine mind hullu tea…

syda-tätoveering wear heart on sleeve 2

Olen aeg-ajalt mõelnud tätoveeringust, siis selle mõtte jälle maha matnud – keskpärased ontlikud tütarlapsed ei lase end ju tätoveerida.

 

Ma tean, et see võib kõlada tobedalt, aga plaani keskne idee on mul olnud see ingliskeelne väljend i wear my heart on my sleeve, ehk see, et ma ei oska(?) oma emotsioone varjata – kõik on kohe välja näha. Kui miski meeldib ja on tore, siis on elu lill, suunurksid kõrvuni ja muretu meel, aga nii pea kui peaks juhtuma mingi jama, on maailm pasameri (vabandust väljenduse pärast) ja ma olen 110% lohutamatu ning veendunud, et nüüd ongi kõik läbi. Ei-ei, ei ole veel aega kinni pandud salongi ja idee on mõtteidu tasandil, eks ole, ärge sokkidest veel suurest erutusest välja hüpake. 🙂