ei ole ilmselt see, mida tahaksid kuulda esimese asjana kui viimseni lihvitult, pilkupüüdvalt riides ja sätitult seltskonnaga liitud. Tõepoolest, noh – “oh püha õudus..”?! 🙂

Hiljem tutvustusringil selle (vist?) siluda üritamine sõnadega “see on Liis, ta on tohutult tark”, peaaegu nagu õnnestuks, kui sellele ei järgneks “ta üritab olla ka selline maailmaparandaja, aga tal ei õnnestu see eriti hästi”. Niisiis – life is full of surprises, tõepoolest. Ja väga ammu (või vist mitte kunagi?) ei ole ükski Eesti mastaabis tuntud naissoost tele- ja laulustaar mind kutsunud “musuks” ja “ilusaks tüdrukuks”, see oli küll väga armas, olgugi feik…

Metafüüsilistele, egohaavadele lisaks sain koolivenna soolaleivapeol samal õhtul kingiks toodud Victorinoxi kokanoaga endale pöidlasse väga ilusa sirge, puhta päris-päris füüsilise keha haava. Ma arvasin, et veri ei jäägi kinni, esimene plaaster vettis nipsust läbi, alles teine, suurem plaaster jäi õnneks pidama… Niisiis, Liisi & Tätte garantii – Victorinox on ülihea nuga, selline terav. ;p Minu puhul kehtib nimelt see, et ma võin vabalt, täitsa külma peaga ja adekvaatselt abistada teisi kriisiolukorras, noh kui “nahk jookseb ja veri on katki”, aga iseenda verd, isegi väikeses koguses, ei kannata pea üldse. Pea hakkab ringi käima ja seest läheb õõnsaks. Väga kummaline ju?

Vahepeal kiire kultuurikokkuvõte: uus Eesti film “Deemonid” oli äärmiselt hea,  Komöödiateatri “Head isu, näljased” oli üle ootuste vahva, Draamateatri “Augustikuu” oli aga (no natuke igavalt) klassikaline-tragikoomiline ja Theatrumi “Onu Vanja” oli lihtsalt i-me-li-ne!