ta-ta-taa mitte ta-ta-ta-taa?

“I cannot remember the books I’ve read any more than the meals I have eaten; even so, they have made me.”
-Ralph Waldo Emerson (Ameerika kirjanik ja filosoof)

See tsitaat meeldib mulle, sest ma olen seni olnud alati hästi nördinud, endas pettunud, kui ma ei suuda meenutada loetud raamatuid ja nähtud filme-etendusi kui keegi küsib. Mõni ju suudab detailideni täpselt tsiteerida, aga mina mitte ja sellest hoolimata arvan ma, et need on mind siiski mingil määral mõjutanud, jälje jätnud ja seega mind teistsuguseks loonud.

Ei, sel nädalavahetusel ma NoKusse ei sattunud, seega ei tabanud mind ka mats minevikust. Vanalinnas oli hoopis ilusti üles löödult, ülespandud soenguga ja oma optiliselt-puusa-tekitava Guessi kleidiga ettevõtte sünnipäeva tähistamine Kloostri Aidas ja järgmisel päeval nunnu kohviku Till&Kummel külastus. Kloostri Aita ei olnud ma ilmselt umbes 10 aastat sattunud, nüüd on ta ju miski uhke restoran vist, ei ole nagu asja olnud. Kunagi kui seal käidud sai, olime alles koolilapsed, Tammsaare teater oli ju sealsamas ja Kloostri Aidas sai ilmselt siis õlut ja/või kakaod võetud ja ilmselt n+1 draamat maha peetud (minu algatusel tõenäoliselt). 🙂 Till&Kummelis sai ka draama maha peetud, ikka minu algatusel. Sellest on natuke kahju ja mul on piinlik, aga loodetavasti see ei olnud see põhitoon, mis Kaspari Eestiskäiku ilmestama jäi.

Trennis tõstsin kükkide-loo juures raskusi, aga arvestades, et trennile eelnes ca 3 tundi õues riisumist ja rehaga vehkimist ehk korralikku madala pulsisagedusega trenni, oli trennis ikkagi väga raske… Pärast trenni jõudsin viia läbi ka kiire päästeoperatsiooni ja toimetasin bändi stuudiosse suitsu ja õlut, et asi päris käest ära ei läheks. Ja selle puhul, et lugu peaaegu enam-vähem purki sai, suure Mesikäpa šokolaadi ka. Tuleb välja, et muusiku (ega punkari) elu pole teps mitte ainult glamuur, šokolaaditüdrukud ja lust ja lillepidu, on hoopis kõvasti kahe käega peast kinni hoidmist, kui sisselauldu ühes versioonis ujub, teises on must ja kolmandas… nojah. 🙂 Aga põnev oli näha seda maailma ka kõrvalt lisaks esinemiste nägemisele (mis on niikuinii ju igaüks kordumatud) ja lõpuni lihvitud sisuga plaadi kuulamisele.

I’m glad you came (minu lemmiklugu hetkel käsilolevas BodyPumpi kavas, sest iga kord on trennis ühel hetkel ikka see tunne, et kurat kui hea, et ma ikka tulin, mitte ei leidnud ühtegi tobedat vabandust, miks ei saa/jõua seekord)

Advertisements

Tell me about it :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: