Täiskuuaeg – hullud nagu mina aktiveeruvad ju.

Parim asjakohane sõnavõtt sel teemal tuli täna Twitterist, Argo Ideonilt: “Taevasse vaadata pole vaja, täiskuu tunneb eksimatult ära lehti lugedes.”

Tuleb välja, et olen vikerforelli fileerimises äärmiselt ebakibe käsi. Kui seda fileed oleks tulnud presenteerida kuskil, oleksin ma häbist maa alla vajunud tõenäoliselt. Õnneks rändas filee tükkidena kõigest lõhehautisesse (on ju ometi okei asendada lõhet forelliga, eks?) mida oli tarvis teha, sest neljapäev on ju kalapäev.

Homseni!

 

Advertisements

“Oh püha õudus,”

ei ole ilmselt see, mida tahaksid kuulda esimese asjana kui viimseni lihvitult, pilkupüüdvalt riides ja sätitult seltskonnaga liitud. Tõepoolest, noh – “oh püha õudus..”?! 🙂

Hiljem tutvustusringil selle (vist?) siluda üritamine sõnadega “see on Liis, ta on tohutult tark”, peaaegu nagu õnnestuks, kui sellele ei järgneks “ta üritab olla ka selline maailmaparandaja, aga tal ei õnnestu see eriti hästi”. Niisiis – life is full of surprises, tõepoolest. Ja väga ammu (või vist mitte kunagi?) ei ole ükski Eesti mastaabis tuntud naissoost tele- ja laulustaar mind kutsunud “musuks” ja “ilusaks tüdrukuks”, see oli küll väga armas, olgugi feik

Metafüüsilistele, egohaavadele lisaks sain koolivenna soolaleivapeol samal õhtul kingiks toodud Victorinoxi kokanoaga endale pöidlasse väga ilusa sirge, puhta päris-päris füüsilise keha haava. Ma arvasin, et veri ei jäägi kinni, esimene plaaster vettis nipsust läbi, alles teine, suurem plaaster jäi õnneks pidama… Niisiis, Liisi & Tätte garantii – Victorinox on ülihea nuga, selline terav. ;p Minu puhul kehtib nimelt see, et ma võin vabalt, täitsa külma peaga ja adekvaatselt abistada teisi kriisiolukorras, noh kui “nahk jookseb ja veri on katki”, aga iseenda verd, isegi väikeses koguses, ei kannata pea üldse. Pea hakkab ringi käima ja seest läheb õõnsaks. Väga kummaline ju?

Vahepeal kiire kultuurikokkuvõte: uus Eesti film “Deemonid” oli äärmiselt hea,  Komöödiateatri “Head isu, näljased” oli üle ootuste vahva, Draamateatri “Augustikuu” oli aga (no natuke igavalt) klassikaline-tragikoomiline ja Theatrumi “Onu Vanja” oli lihtsalt i-me-li-ne!

Hea elu/saatus/Jumal,

mul on Sulle tegelikult ainult üksainus küsimus:

Nädalavahetuses oli asju. Teatrit ja greibimahla ja kohvi, Statoili saiakesi ja sporti ja head toitu ja see nimekiri ei ole kaugeltki täielik. Peadpööritav, ütleks. Nädalavahetuse mõttetera, mis mind nüüd enam minna ei lase, sai küll välja öeldud kodaniku poolt kes oli selleks momendiks praktiliselt kõikvõimalikes mõeldavates joovetes, aga see selleks. C’est la vie, nahhui, nagu ütleksid prantslased ja venelased. Mõttearenduses koorus välja põhimõtteliselt midagi sellist, et teinekord kui Su unistus reaalsuseks saab ja Sa siis avastad, et see polegi nii glamuurne ja tore kui arvasid ning et tegelikult on sel ka miinuseid, et siis Sa ei julgegi enam unistada, sest kardad, et äkki järgmine unistus ka osutub hoopis igav-rutiinseks argipäevaks. Ja sellest oleks ju ometigi kahju.

Tuleb välja, et mul on täna nimepäev. See tähendab, et minust ei saanud ei Rutt, Anne-Mari ega Alice, kuigi kõik eelpooltoodud olid kaalumisel küll. Sai hoopis siiL ja palju õnne mulle selle puhul!

edit: Tuletage mulle meelde keegi, et ma ju käisin “Deemoneid” vaatamas õeraasuga ja mulle see väga-väga meeldis, et ma kirjutaksin sellest, miks ja kuidas meeldis. Ja sellest, kuidas Twitteris üks (ilmselt taimetoitlane?) kurtis, et Statoilis taimetoitlastele ühtegi sobivat toitu ei leidunud (küll aga leidunud 35 mittesobivat toitu) ja mõni hetk enne seda üks (ilmselt omnivoor?) just kurtis, et taimetoitlased nutavad ja halavad liiga palju ja heast maitsest tuhkagi ei tea.

i’m in too deep

1. Mitte kellelegi ei meeldi vingu-viiulid. Ei, päriselt ka. Mitte kellelegi. Isegi kui tegu on Su sõbraga. Vingu-viiulist sõber ei meeldi isegi oma sõpradele.

2. Kui oled võtnud nõuks äkitselt midagi arvata kellegi/millegi kohta ja vastavalt oma arvamusele ka käituda ja suhtuda, siis tule taevas appi kui Sa peaks sattuma hämmingusse, et miks keegi teine Su kannapöördest aru ei saa. Samas – ei ole hullu, mõtle pealegi, mõtle rahulikult ja vaikselt edasi. Las need ‘teised kõik’ murravad pead, et mis Sinuga juhtunud on. Selgitamine ja arupärimine on nii overrated nagunii.

Vahepeal paluksin kümme minutit vaheaega (reptiili häälega)! 🙂 Ma ei kavatse ühelegi hartale alla kirjutada ja ma ei moodusta uut erakonda. Aga ma ei vingu (sel teemal eriti) ka. Mäletate punkti number 1? Mulle meeldis selles osas Jüri Pino FB-sse postitatud mõte: “Demokraatia pärast muretseja on nagu koonduslaagri vang, kes usub, et kui valve- ja halduspersonal õigete ja paremate vastu välja vahetada, on elu kohe lill.”
/Poliitikakauge inimese asjatundmatu ja -oskamatu mula lõpp/

Kultuuririndel uudiseid ei ole. Töö murrab, loen õhtuti paari lehekülje kaupa mõtete virrvarri maandamiseks Fifty Shades’i triloogiat. Viimane raamat on käsil. Rohkemaks/raskemaks lektüüriks ei ole aega. Ega jaksu. Kuna väga mitmetel tutvusringkonnas näikse kõik-kõik uus olevat neil sügiskuudel, siis nii ka mul ja mu uus töökoht on… uudne. Eelmise tööga võrreldes. Rohkem initsiatiivikust ja iseseisvat tööd vajav, rohkem vastutust ja suhtlemist. Kindlasti on eriskummaline mitte ainult minul vaid ka neil tõsistel ja tähtsatel härrasmeestel, kes mulle konsultatsiooni saamise mõttes helistavad ja peavad info saama piiksuvalt miisult (olgu pealegi mul nii lõvi süda sees kui tahes). Ma ei oska telefoniga rääkida. Niimoodi õigesti ja ametlikult vähemalt mitte. Peaks ilmselt asjakohast koolitust otsima hakkama?

So never mind the darkness
We still can find a way
‘Cause nothin’ lasts forever
Even cold November rain

Oh, I offended you with my opinion? You should hear the ones I keep to myself.

Ma mäletan, et kunagi jäin selle mis-on-naisterahva-käekotis-meemi osas postituse võlgu. Kuna ostsin Ülemiste keskusest endale uhiuue käekoti, kuhu nüüd viimaks ka mu läpakas koos sleeve’iga sisse mahub ja asjad tuli ju ümber tõsta, andis see hea võimaluse esiteks – kotist ebavajalik (lõpuks) ära visata ja teiseks siis pildistada üles, mida kuradit ma siis õieti kaasas kannan. Ning jah, teil on õigus, veiniklaasi jalg paistab ka. Päris mõnus Sangiovese sattus olema sedapuhku. 😉 Isadepäeva puhul  viisin lillede asemel isale Liibanoni veini, täpsemalt lausa Bekaa oru veini. See oli ka väga hea. Winestore’ist saab!

Võtmed: kodu-, auto-, ja spordiklubi kapilukuvõti + klubikaart. Oluline on, et võtmerõnga küljes oleks ka mingeid jubinaid, et neid oleks kotipõhjas ringi kaevates hõlbus käsikaudu üles leida ja välja sikutada.

Elektroonika: Telefon, mp3-mängija/mälupulk, taskuarvuti (ülikooliajast saati alati käekotis ja teinekord läheb vaja, mugavam kasutada kui telefoni kalkulaator).

Kosmeetika & hügieen: kõige muu hulgas ka 2 erinevat huulepalsamit, neist üks väga mõnus veriapelsini-lõhnaline h&m’st ostetud; 2 huuleläiget, 2 huulepulka, 2 küünelakki, 2 kivipuudrit, kätekreem ja ohatisekreem. See, et mitut asja on kaks tuleb sellest, et üks on hakanud vaikselt otsa saama ja siis on “kui silma jääb” teine lisaks ostetud ja nii nad on mõnda aega paralleelselt kasutuses.

Varia: Norra viiekroonine, vanad teatripiletid, Draakoni nätsukommide pakist pärit väike plastmassdraakon, veinikork (hääleseadelaagri ajast, katsuge te laulda, veinipudelikork pikuti hammaste vahel!)

Säästsin teid pabersalvräti- ja tšekinutsakatest, muus osas on ülevaade täielik. 🙂

Uus kott (koos uudishimuliku kassirisuga all paremas nurgas) on selline:

Kuna ma ei saa aga lasta ühtki postitust mööda ilma eneseteadliku ibata, tahaksin lihtsalt avaldada (võib-olla ignorantset?) hämmingut selle üle, et olen ometigi teinud nüüd veidi rohkem trenni jälle ja püüdnud sealjuures vähem süüa, aga ikka kaal tõuseb. Mida kuradit, ah? :/

edit: Reedeõhtuse Nõmme-Haabersti kergliiklustee jooksuringi lemmikud olid, lihtsalt infoks, “Amazing” ja “She Wants To Move”. 🙂 Lõpuspurdi saateks sai oi-oi kui vanakooli lugu “Everywhere I Go”.

ta-ta-taa mitte ta-ta-ta-taa?

“I cannot remember the books I’ve read any more than the meals I have eaten; even so, they have made me.”
-Ralph Waldo Emerson (Ameerika kirjanik ja filosoof)

See tsitaat meeldib mulle, sest ma olen seni olnud alati hästi nördinud, endas pettunud, kui ma ei suuda meenutada loetud raamatuid ja nähtud filme-etendusi kui keegi küsib. Mõni ju suudab detailideni täpselt tsiteerida, aga mina mitte ja sellest hoolimata arvan ma, et need on mind siiski mingil määral mõjutanud, jälje jätnud ja seega mind teistsuguseks loonud.

Ei, sel nädalavahetusel ma NoKusse ei sattunud, seega ei tabanud mind ka mats minevikust. Vanalinnas oli hoopis ilusti üles löödult, ülespandud soenguga ja oma optiliselt-puusa-tekitava Guessi kleidiga ettevõtte sünnipäeva tähistamine Kloostri Aidas ja järgmisel päeval nunnu kohviku Till&Kummel külastus. Kloostri Aita ei olnud ma ilmselt umbes 10 aastat sattunud, nüüd on ta ju miski uhke restoran vist, ei ole nagu asja olnud. Kunagi kui seal käidud sai, olime alles koolilapsed, Tammsaare teater oli ju sealsamas ja Kloostri Aidas sai ilmselt siis õlut ja/või kakaod võetud ja ilmselt n+1 draamat maha peetud (minu algatusel tõenäoliselt). 🙂 Till&Kummelis sai ka draama maha peetud, ikka minu algatusel. Sellest on natuke kahju ja mul on piinlik, aga loodetavasti see ei olnud see põhitoon, mis Kaspari Eestiskäiku ilmestama jäi.

Trennis tõstsin kükkide-loo juures raskusi, aga arvestades, et trennile eelnes ca 3 tundi õues riisumist ja rehaga vehkimist ehk korralikku madala pulsisagedusega trenni, oli trennis ikkagi väga raske… Pärast trenni jõudsin viia läbi ka kiire päästeoperatsiooni ja toimetasin bändi stuudiosse suitsu ja õlut, et asi päris käest ära ei läheks. Ja selle puhul, et lugu peaaegu enam-vähem purki sai, suure Mesikäpa šokolaadi ka. Tuleb välja, et muusiku (ega punkari) elu pole teps mitte ainult glamuur, šokolaaditüdrukud ja lust ja lillepidu, on hoopis kõvasti kahe käega peast kinni hoidmist, kui sisselauldu ühes versioonis ujub, teises on must ja kolmandas… nojah. 🙂 Aga põnev oli näha seda maailma ka kõrvalt lisaks esinemiste nägemisele (mis on niikuinii ju igaüks kordumatud) ja lõpuni lihvitud sisuga plaadi kuulamisele.

I’m glad you came (minu lemmiklugu hetkel käsilolevas BodyPumpi kavas, sest iga kord on trennis ühel hetkel ikka see tunne, et kurat kui hea, et ma ikka tulin, mitte ei leidnud ühtegi tobedat vabandust, miks ei saa/jõua seekord)