I don’t want the world, I want you

Kuigi olen endale aru andnud, et minu senised avalikud kirjutised (virtuaal)maailma midagi uut väga lisanud pole ning mõistsin, et peaksin käesolevaks hetkeks olema “blogimisest juba välja kasvanud” ja võiksin, kui just peab, oma ärkasin-üles-ja-sügasin-kubet jutte kuhugi päevikusse kirjutada, otsustasin näidata üles kangekaelsust, ajada jonni ja kirjutada edasi. Vähemalt esialgu, ok? Et riist rooste ei läheks, juhuks kui ma siiski peaksin tahtma lagedale tulla Euroopa stabiilsusmehhanismist, arengutest Eesti ja Euroopa energiaturgudel või lihtsalt päevapoliitilistel teemadel diipide arutlustega (kuulsin, et üks huvitatud lugeja minu säärastele mõttekäikudele isegi oleks!)

Ühesõnaga, elu viis mind tõesti hiljuti viivuks Stockholmi ja kohus on otsustanud, et see linn on küll ilus, aga kallis.  Muuhulgas oma tavapärasel sinisilmselt pealetükkival moel õnnestus mul end smugeldada brasiillase, leeduka ja ameeriklasega nurgapoest suhkru otsingutele kaasa & pärast saagiga naasemist – juua nende mahitusel oma elu esimene absindishot. Mina väga tänan kõigi saadud kogemuste ja elamuste eest meie võõrustajat Kasparit ja oma armsat reisikaaslast Minnit. Ja loomulikult leedukat, brasiillast ja ameeriklast ja teisi teel kohatud huvitavaid tegelasi ka. Ei täna aga ilmataati, kes muidu pidas end enam-vähem kenasti ülal, aga just sel hommikul kui ma kvartalile hommikujooksu mõttes tiiru peale tahtsin teha, otsustas absoluutselt kogu pilvedes kondenseerunud vee taevaluukidest alla maa (ja minu) peale kallata.

Tarbimisülevaade ka: “Mesallianss” Kell Kümme – projektiteatris, Linnateatri “Lantimiskunstnikud”, NO99 “Võtame uuesti!” teatrikunsti vallast; eelnõud, seletuskirjad, teiste riikide olukordi kirjeldavad dokumendid, artiklid ja direktiivid kirja”kunsti” vallast ja kujutavat kunsti ei ole paraku vahepeal tarbinud. Plaan samas on jõuda Telliskivi loomelinnakusse tuttava isikunäitust kaema. 🙂

Etenduste osas ma ei julgegi ma väga midagi öelda, sest praktika näitab, et minu arvamused käivad üsna risti vastu nende arvamustele, kellega nendest tükkidest rääkinud olen. Mesallianss mulle väga meeldis, Lantimiskunstnikud meeldisid sama palju või natuke enamgi ja Võtame uuesti! ei meeldinud eriti. Seda siis kui nüüd väga subjektiivselt ja äärmiselt lihtsustatult väljenduda. Üllar Saaremäe ja Elina Pähklimägi on kuld, kaksikud Märt ja Priit Pius (ja see lugu) samuti. Ja tõtt-öelda raudselt näitab see vaid minu piiratust, et ma ei suuda produtseerida mõjuvat põhjendust sellele, miks peaks Mirtel Pohla praktiliselt terve kahetunnise etenduse vältel pesuväel laval ringi kalpsama.

Mesalliansi puhul püüdsin ma välja mõelda, kas on keerulisem näidelda kui lavastaja pea kogu aeg Sinuga koos laval on? Ja kes siis lavastajat juhendab? Samas oli kogu see etendus nagu väike film, niivõrd… pidevas liikumises. Ma üldse ei imestaks, kui tegelikult oleks sellest loost juba Hollywoodis midagi valmis nikerdatud. Perekomöödia, nagu kavaleht tutvustas. Ma ei olnud Roman Baskini näidendeid vist varem näinud, ega meenunud ta mulle ka näitlejana, aga tore oli vaadata (peale oma suure lemmiku Üllar Saaremäe ja äratundmispiinlikkuse hetki pakkunud Elina Pähklimägi…). Ja härra Baskini stampväljendit hakkasin ka sinna-tänna juba puistama. Kes näinud, eks need teavad, lugege kas või Shaw’d! ;p

Lantimiskunstnike etenduse juures võiksin loomulikult küsida endalt, et olen ma ehk liiga vana juba säärase temaatikaga etenduse jaoks, aga ma olen ju ka ometi noor olnud kunagi. 🙂 Mulle meeldib see Linnateatri noorte vahel laval tekkiv sünergia ja mulle meeldis noorte lavastajate Paavo Piigi ja Diana Leesalu töö, see oli täpselt nagu Eesti Ekspressi arvustuses kirjutati – ühest küljest üsna väikesele ringkonnale suunatud ja kitsast valdkonda käsitlev, aga see on okei, sest kõikehõlmavat maailmavalu ja kõiki-kõnetavat sotsiaalkriitikat on tegelikult meie teatrilavad täis niigi, aitäh. See lavastus oli juskui teretulnud värske õhu sõõm kahtlemata väärikat klassikat täistuubitud seisnud õhuga raamatukogus. Ja kõikvõimalike ütluste puhul saab nüüd lisada, et “see on Õismäe vanasõna!”

Ma ei oska aga tuvastada päris täpselt, et mis mulle “Võtame uuesti!” juures ei meeldinud. Selles tükis oli kohti ja osatäitmisi, mis tegelikult väga-väga meeldisid ja NO99 trupp (vähemalt senises koosseisus) on pakkunud ometi niivõrd palju häid elamusi… Keegi ütles, et nad tulid sellega välja, sest “iga teater peaks mängima üht komöödiat”. Päriselt? Ma väga loodan, et see pole nii. Ma kujutan ette, et taaskord võib olla tegu minu iselaadi konservatiivsusega, et ma ei suuda ja ei taha näha neid inimesi mängimas oma vaataja jaoks harjumuspärasest olekust väljas “etendust, mis on sama mitmekihiline kui kirve manuaal”. Mis siis parata. Ega ei saa ju ette ka heita, kui aastast-aastasse ei jaksa ainult ühiskonna paradigmasid läbiraputavaid šokietendusi välja tuua ja vahepeal tahab vaim puhata!

Tähelepanek: hakkab tekkima vist kerge traditsioon, taas (pärast septembrikuist sarnast sündmust) kui NoKusse sattusin, tabas mind “mats minevikust”. Mulle visati seejärel ninapeale, et mul on ilmselgelt liiga kirju minevik. Ja seejärel jätkati mulle selgitamisega, kuidas olen liiga kõhn, kokku kuivanud, teen liiga palju (sic!) trenni ja kui ma selle kõige peale neile mõistmatu näoga otsa vaatasin, leiti, et anorektikud ka peeglisse vaadates näevad oma peegelpilti väärastunult ja pakuti välja, et mulle kuluks ära visiit psühhiaatri juurde ja vähemalt peotäis ajukeemiat muutvaid ravimeid. Ja et peaksin vähemalt neli kilo juurde võtma! Kogu selle jutu jätkuks osteti öösel Statoilist mulle kotitäis süsivesikuid, s.t. magusaid saiakesi. Ja need olid nii head, mis seal salata. 😉 Selle käigu pareerisin aga sellega, et käisin nii laupäeval kui pühapäeval BP-s.

Mõtlesin, et panen siis ka sarnaselt Minnile kirja, et mis raskustega praegust (nr 83) kava teen. Kunagi hiljem, kui olen päriselt kokku kuivanud, saan siis imetleda kui tugev ma olin või vastupidi, kui saan ükskord ilusaks ja tugevaks, vangutan pead, kui olematute raskustega küll kunagi treenisin.

Niisiis, soojendus: 2×2,5; kükid: 2×4,5; rind: 2×3,5; selg: 2×5; triitseps: 2×2,5 kangil + 2×2 hantlid; biitseps: 2×2,5; väljaasted: 2×4,5; õlad: 2×2,5 kangil + 2×2 hantlid. Kõhulihaseid ei tee lisaraskustega, väljaastetel stepipinki ei kasuta. Kang ise kaalub ca 2kg ja mina eilse seisuga 48,1 kg.

She shimmers like a California sunset
Lady lady, glitters but theres no gold

Advertisements