kured on läinud ja kurjad on ilmad…

Peab tunnistama, et olen ikka emotsioonipõhine tüdruk küll. Küünelaki/huulepulga/lauvärvi toon tundub hoopis sisukam-sobivam-õigem kui tal on tuus nimi nagu ‘rose hypothetic, ‘drawn to you’, ‘wicked style’ või ka ‘nox’ (imeilus pärlmutterroosa make up store’i lauvärvitoon!). ;p

Ehk olen tuvastanud, et parema meelega tahaks korvi pista värve, millel on ilus nimi, mitte arusaamatu numbri-kombo peal. Sama lugu, panin tähele, on ka autodega, Mercedesed on ju imekaunid küll, aga kui terve ta tagaots on täis mingit hõbedast 220-slx-4kompressor-537  numbri-tähepudi, siis minu poolest las ta jääda ja ma ei viitsi süveneda. 🙂 Loomulikult mõistan, kui rumalana ma paistan, sest need numbrid-lühendid ju kõik tähistavad midagi ja teadlikumatele pole see sugugi arusaamatu keemia. Aga minusugune, väikese aruga Siil, eelistab lihtsalt teada, kas sisse käib bensiin või diisel ja palun mis auto nimi on. (:

Autode ja küünelakitoonide juurest siirdudes kultuuriuudiste teemale nüüd, olgu öeldud, et paks (see tähendab mina ise) õppis eile, et tõesti on raske laval stabiilselt hea olla. Paks sai seda teada kui käis Solarise Apollos Köömese akustilist kava kuulamas. Sest need poisid, ilmselgelt igast asendist… rokivad.sokid.jalast.ära! 🙂 Sellisele väga kirglikule-emotsionaalsele ja laiasid masse (ennastunustavalt kepslevatest lastest kuni bändimeeste pensionäridest ämmadeni, kes ei kepselnud, istusid rahulikult) haaranud šedöövrile järgnes hoopis teist masti üritus, korrus kõrgemal.

Ehk traditsioonilise daamide-kaunitaride seltskonnaga kinokülastus. Woody Alleni “Armastusega Rooma”. Ma olin kas pigem mitte-midagi-ootavalt või isegi negatiivselt meelestatud selle suhtes, et üllatusin positiivselt. Mitte, et film nii tohutult hea olnud oleks, aga oli täitsa kohati võimalik itsitada ja kaasa mõelda küll. Või kas või siis lihtsalt Woody Allenit ennast, kelle vaatepilt juba on (tragi)koomiline, vaadata. Ahsoo, ja itaalia keel on ilus! 🙂

Nüüd juba pisitasa ootan, et mingi rutiin sisse kickiks, sest praeguse seisuga on trenni tegemisega väga kehvasti. Õhtud on kooriproovide ja teatris abiks käimise all kinni ja need õhtud, mis pole, on siis mingite muude käikude-tegemistega, mis ka tegemist tahavad… Nädalavahetusse vist aga kõiki nädala 3-4 treeningkorda naljalt ei mahuta ja kas peakski?

Advertisements

Tell me about it :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: