kured on läinud ja kurjad on ilmad…

Peab tunnistama, et olen ikka emotsioonipõhine tüdruk küll. Küünelaki/huulepulga/lauvärvi toon tundub hoopis sisukam-sobivam-õigem kui tal on tuus nimi nagu ‘rose hypothetic, ‘drawn to you’, ‘wicked style’ või ka ‘nox’ (imeilus pärlmutterroosa make up store’i lauvärvitoon!). ;p

Ehk olen tuvastanud, et parema meelega tahaks korvi pista värve, millel on ilus nimi, mitte arusaamatu numbri-kombo peal. Sama lugu, panin tähele, on ka autodega, Mercedesed on ju imekaunid küll, aga kui terve ta tagaots on täis mingit hõbedast 220-slx-4kompressor-537  numbri-tähepudi, siis minu poolest las ta jääda ja ma ei viitsi süveneda. 🙂 Loomulikult mõistan, kui rumalana ma paistan, sest need numbrid-lühendid ju kõik tähistavad midagi ja teadlikumatele pole see sugugi arusaamatu keemia. Aga minusugune, väikese aruga Siil, eelistab lihtsalt teada, kas sisse käib bensiin või diisel ja palun mis auto nimi on. (:

Autode ja küünelakitoonide juurest siirdudes kultuuriuudiste teemale nüüd, olgu öeldud, et paks (see tähendab mina ise) õppis eile, et tõesti on raske laval stabiilselt hea olla. Paks sai seda teada kui käis Solarise Apollos Köömese akustilist kava kuulamas. Sest need poisid, ilmselgelt igast asendist… rokivad.sokid.jalast.ära! 🙂 Sellisele väga kirglikule-emotsionaalsele ja laiasid masse (ennastunustavalt kepslevatest lastest kuni bändimeeste pensionäridest ämmadeni, kes ei kepselnud, istusid rahulikult) haaranud šedöövrile järgnes hoopis teist masti üritus, korrus kõrgemal.

Ehk traditsioonilise daamide-kaunitaride seltskonnaga kinokülastus. Woody Alleni “Armastusega Rooma”. Ma olin kas pigem mitte-midagi-ootavalt või isegi negatiivselt meelestatud selle suhtes, et üllatusin positiivselt. Mitte, et film nii tohutult hea olnud oleks, aga oli täitsa kohati võimalik itsitada ja kaasa mõelda küll. Või kas või siis lihtsalt Woody Allenit ennast, kelle vaatepilt juba on (tragi)koomiline, vaadata. Ahsoo, ja itaalia keel on ilus! 🙂

Nüüd juba pisitasa ootan, et mingi rutiin sisse kickiks, sest praeguse seisuga on trenni tegemisega väga kehvasti. Õhtud on kooriproovide ja teatris abiks käimise all kinni ja need õhtud, mis pole, on siis mingite muude käikude-tegemistega, mis ka tegemist tahavad… Nädalavahetusse vist aga kõiki nädala 3-4 treeningkorda naljalt ei mahuta ja kas peakski?

Advertisements

Seljatasin ametlikult nooruse!

Tõsi ta on, et FB-postitusi tuli ligi 200, mõned sõnumid ja kõned. Mõni lillekimp ja nunnud eksprompt ja pikka-aega-plaanitud kingid. Ja ma olen iga viimase kui ühe meelespidamise eest ikka väga tänulik:) Mõningad totaalsed üllatusesinejad olid, kes soovisid nii armsalt õnne, et pisar tikkus silma ja mõned, kellest oleks arvanud, et tema ikka mind ära ei unusta sel päeval, olid kadunud kui tina tuhka. Aga elu ongi ju selline, et on vabalt osa inimesi, kellele meenud Sa vaid kord aastas, oma sünnipäeval ja on mingi teine osa inimesi, kes ehk ei postita kirglikke kommentaare, aga kes on vaikselt Su jaoks tegelikult alati olemas nii pea kui neid vajama peaksid. Ja on veel kolmandad ja neljandad jne osad inimesi… Ja see on täiesti okei! 🙂 Mul oli hästi ilus sünnipäev! Ja väikestviisi orkaanimõõtu sünnipäeva pre-party laupäeval. Sisaldades muuhulgas Uku Suvistet, matsu minevikust, “kvaliteetvahuveini K”, tellingutel ja suusahüppetornides ronimisi ning paljutki/paljusidki veel. 😀

Niisiis algas (elu)ohtlik aasta – kas suudan panna vastu kiusatusele (no juhul kui see peaks tekkima) liituda igavesti-27-klubiga, kus Kurt Cobain ja Amy Winehouse ja teised juba ees ootamas. Kui see aasta üle elatud, siis peaks mõnda aega üsna julge olema vist? 😛

i don’t quit when i’m tired, i quit when i’m done.

Kuna sügis hingab ähvardavalt kuklasse ja ma sain kadedaks kõigi peale, kes pühapäeval sügisjooksul/-maratonil end ületada ja maksimaalselt pingutada said, otsustasin ka ette võtta eneseületuse.

Ja jooksin ära selle suve sihiks võetud 2x8km ringi (ehk koos ringile ja tagasi jooksmisega kokku 17km) Harku metsas, seda hoolimata orienteerumislaulupeost mis seal samal ajal aset leidis. Kõik kohad olid täis suvalistes kohtades põõsastest välja kargavaid kaardi ja kompassiga kodanikke, kes korraks teeveerel peatusid ning seejärel üle tee jälle kraavi ja põõsaste vahele edasi kalpsasid. Ka kaardihoidjaga rattaid vuras väga palju ringi, niisiis täielik rahvapidu. Mina aga silkasin väga rahulikult, ühe ringi ühtpidi, teise ringi vastassuunas, et jõuaks ikka lõpuni joosta, mitte ei peaks kõndima. 1:55 ja keskmine pulss ilusti tervisetrenni vahemikus ehk 163 bpm. Ja oleks jaksanud veel joosta. Järgmine suvi teen paremini!

Täna ainult ei ole trepid mu põlvede sõbrad teps mitte…

Ei ole just karbi kõige kirkam kriidike

Päev algas kohutavalt – riisihelbepuder läks nässu, tööl tulid sisse närveerimisest tingitud tähelepanematusevead ja vanadele ja kiiretele tööülesannetele eksprompt lisandusid uued ja veel kiiremad tööülesanded, autost välja astudes tõmbasin suka käekellaga katki ja lõpuks katsetele kohale jõudes ei tulnudki mul ligi aasta otsa pisitasa ettevalmistatud-timmitud laulu laulda vaid hääleharjutusega pandi häälerühm paika (esimese hooga I alt) ja seejärel paluti erinevaid lühikesi viisikesi järele laulda. Kui teatasin, et pole eluilmas kooris laulnud, leidsid nad, et selle kohta isegi hästi tehtud. Ehk et otseselt nende teiste katsetel osalenud lõokestega, kes muusikakoolidest ja erinevatest kooridest tulnud, ma selgelt ei konkureerinud kuidagi, aga vastu mind võeti ikkagi. Niisiis tänasest on mu esmaspäeva- ja kolmapäevaõhtud kooriproovidega kinni, jee! 🙂

Nüüd tuleks veel kibekiiresti välja mõelda, kas tahaksin võtta eraldi ka solfikursusi täiskasvanud koorilauljatele, et natuke paremini selles maailmas orienteeruda. Vahest aitaks see mul veidi vähendada seda haigutava kuristiku laiust tasemevahet minu ja koorikaaslaste vahel, siis ju võiks? Ausalt öeldes ainus, mis mind hetkel tagasi hoiab on see, et kursus on 2x kuus laupäeviti hommikul kell 10. Sest teades kui hea ma voodis olen – võin nimelt vabalt päevade kaupa tududa – on puhkepäeva hommikul kell 10 kuskil asjalik olemine ikka häbematult palju palutud…

Nüüd ei saanud imal postitus, ega ju? Ülaltoodud pildil on näha metsosopran liisukiisu kõrgeid noote võtmas. 😉

ja kui homne päev on hall, kui hall…

Et igapäevalugeritele mitte (väga suurt) pettumust valmistada, võin olla “oh… nii Liis” ja teha igavesti kestvasse kollektiivmällu nimega Internet sissekande sellest, kuidas mu puhkus otsa sai ja suve ei tulnudki. 🙂

Samas kui aed värvitud sai oli käpp ja ninaots juba roheliseks (mitte Pinotexiseks) saanud ja värvilõhn meeldima hakanud ning nii sai üsna ühe hooga lisaks värvitud ühe toa lagi ja osa seinu valgeks ja seni rivitult seinas seisnud värvitav tapeet selliseks… rohekasbeežiks (yeah, kui sellele mõtlema hakkad, kõlab see küllalt rõvedalt, aga päriselt näeb väga hea välja!).

Lisaks sai n+1 korda muru niidetud, muuhulgas selleks, et meie tagahoovis viimaks tõesti panigi BBQ Entertainment ehk härra Enn Tobreluts püsti, kui ma õigesti meenutan, 4-5 erinevat grilli/ahju ning jah, tarvikud olid kaasas. :p Sarvikut, millega kiiresti pikali oleks saanud ainult ei olnud…  Ühesõnaga tehti valmis 1,3kg suussulavat grilltoitu inimese kohta (isegi kringel tehti grillil valmis!), räägiti palju põnevat grilli- ja bbq-juttu ja seda kõike lausa veidi kauem kui südaööni. Äärmiselt professionaalne ja samas nii vahetu ja sõbralik elamus-kogemus-koolitus-sünnipäevapidu! Kui teate kedagi kes armastab hästi tehtud liha ja/või kala ja tal on mõni tähtpäev tulemas siis soovitan äärmiselt soojalt Enn Tobrelutsuga läbi rääkida väikese grilliürituse korraldamise teemal. 🙂

Käisin ka Saksamaal oma armsa hääleseadja, Triinu juures laululaagris kaldkriips puhkamas. Selleks hetkeks oli seal suur kuumalaine just läbi saanud, aga päeval oli ikka ca 27 kraadi sooja – imeline puhkusepikendus! Ehk tegime 2,5 päeva tõsist ja intensiivset tööd minu välja valitud lauluga (ehk valmistun TTÜ akadeemilise naiskoori vastuvõtukatseteks). Reaalselt siis äratuskell, hommikusöök, soojaks võimlemine, hingamisharjutused, hääleharjutused ja alles seejärel töö lauluga. Nii et laager oli ikka range laager, mitte lullilöömine. Ja sellest oli tuntavalt kasu! Õhtutel jalutlesime, shoppasime, lobisesime ja kokkasime. Triin kirjutas sellest kõigest natuke oma blogis ka. Sealhulgas pildimaterjaliga, kus on näha kuidas üritan oma noodi taustal teha oma laulunägu & edasi kuidas tutvustan köögis, mida järgmises saates kokkama hakkame. 🙂 Olen väga tänulik, et Triin oma abikaasaga olid nõus mind sedasi vastu võtma, lennujaamast ja lennujaama sõidutama ja olema üleni täiesti 101% vastutulelikud. 🙂

Nüüd siis olen tagasi tööl ja tööl on põnev… ja läheb veel põnevamaks, tundub. Mitte, et töötu punkari elu ahvatlev ei oleks, on-on, selle 3,5nädalase puhkuse järel tundus tõega väga harjumatu järsku istuda vaikses ja külmas ranges kontoris ja asjalikes riietes ainult asjalikku juttu ajada. 🙂 Ja ainus asi, mis vist päriselt puhkuselt kripeldama jäi, on see, et kala ei saanud. 😦 Ma oleks niiväga tahtnud päris ise päris kohakala välja püüda, aga ilmselt pean veel harjutama. Ah põrgusse, ma oleks haugiga ka nõus või mõne keskmise ahvenagagi, aga isegi säärane “prügikala” ei andnud minu vägagi hoolikalt valitud lantidele kätte!

“Elementaarosakesed” said läbi, “Siin oledki Sa kõige rohkem oma” ja “Kastraatide hiilgus ja viletsus” on lõpetamata. “Gilgameš ehk igaviku nupp” sai Minniga koos nähtud ja temaga koos jõudsime Telliskivi loomelinnakus ka ümberringi olevatele Soorebastele ja Eesti pungi kõige paremini hoitud saladusele jälile. 🙂

Piinlikkusega pean tunnistama, et igatsetud 16km jooksmiseni ei ole seni jõudnud, aga sügise ametliku alguseni on aega ju ka, eks? Homsest hakkan tubliks – vähem sööma, rohkem trenni tegema jne. Täna piirdusin uduvihmases ja lompe täis Harku metsas taas vaid 10km-ga, aga see-eest oli väga naljakas moment kui kõrvus lõpetas Köömes laulu “Anne” ja selle järele viskas pleier Rolf Juniori ja Anne Veski dueti “Liiga noor”. Vahel tõesti jääb mulje, et tehnikal on mingi omaette teadvus. 🙂

Palju sai õpitud ka. Enda ja teiste kohta. Kuni elad – õpid! Saad omad vitsad ja järgmisel päeval astud naiivselt taas sama reha otsa, nagu ikka…

P.S. Mul on viimane Batman nägemata, aga tahaks ära vaadata. Mis nüüd siis saab?!