if you still look pretty when you’re done – you’re doing it wrong!

Puhkuse-eelne nädal algas ja crazy doesn’t even begin to cover it... Aga kes ütles, et elu peab lihtne olema? Või asjad sujuma nii nagu algselt plaanitud? Või inimesed kohal olema siis kui nad algselt lubasid? Või kuidas 15 valmiskirjutatud leheküljest läks tähtaja lähenedes tegelikult vaja 1 ja 3 tuli hoopis muul teemal ahvikiirusel juurde kirjutada? Või kuidas just siis kui üle kõige tahaks puhata ja mängida, tuleb tegelikult hoopis suruda hambad risti ja lihtsalt edasi rüsada?

Ja homme hommikuks kui plaanisin jooksma minna, lubatakse vihma. Kas seega õhtul rühmatrenn+jooks või hommikul vihmajope selga ja metsa alla pori sisse püherdama? Vot sellised on dilemmad ja probleemid millega on lausa lust mängida ja tegeleda. 🙂

Advertisements

Seek & destroy

Tahate ma ütlen, kuidas tundub taevas maa peal? Kui oled tund aega põrgupalavuses jooksnud, seejärel otsa poolteist tundi muru niitnud – siis viimaks dušikabiinis need esimesed soojad veepiisad täiesti läbiklopitud ihul… No vähemalt sel hetkel tundus see nii, eks.

Olen sel nädalal juba kaks korda hommikujooksu teinud. 5:30-6:30. Imetore on! Mitte veel liiga palav, aga joostes hakkab parasjagu soe. Inimesi üldse ei ole (no alates 6:20-st ilmuvad koerajalutajad, sealjuures mitte alati ei ole koerad rihma otsas, aga sellel ajal hakkan ma juba lõpetama ka) ja saab teha kas või jänesehaake ühest raja servast teise. Tavaliselt õhtuti ma jooksen praktiliselt pooleldi kraavis/teepervel, et ratastel möödakimavatele ässadele ja maratoonaritele mitte jalgu jääda, aga hommikuti olen mina kunn ja jooksen seal kus tahan! 🙂

Tegelikult olid mul kavas ju juba pikemat aega pikad jutud tolerantsusest ja sallimatusest, sõprusest, elu ilusatest pisiasjadest ja elukallitest hindadest Nõmme Turul. Aga siis oli kiire ja läks kirjutamistuhin üle. Sündmused tulid ja läksid ja mälestused neist juba tuhmuvad vaikselt kuskil mäluriiulisopis. Naljad olid naljakad ära. Nüüd on jäänudki veel suvepäevad Pärnu kandis ja nädalake veel tööl ja siis algab puhkus. Restoranide, kinode, koduaiagrillide, laululaagriga Saksamaal ja muu toredusega, loodetavasti.

 

stressed out

Teed hommikusöögi kõrvale mailboxi lahti (viimasel ajal ausalt öeldes ei ole isegi vahet enam, kas era- või töökirjade-) ja juba hakkab pea valutama…   I almost gave in to positive thinking, but sarcasm came to the rescue!

 

cute, but psycho

OK, lähen ruttu töölt ära enne kui 12 tundi siin täis tiksub. Eks kui alusandmeid ei ole, mida Sa ikka analüüsid seal? 🙂 Parem siis juba ignoreerida valutavat vasakut pahkluud ja paremat põlve ja minna Nõmme Spordikeskuse juurde mägesid jooksma. Puhkan ja ravin siis kui surnud olen. Praegu on vaja eilset grill-liha ja värsket praekartulit maha treenida. 😉

Vinguviiuli rubriigiga ka jätkame: kui ma süstikuna ei lenda roheliseks läinud foori tagant paigalt, sest ma tean, et järgmise foori roheliseks minekuni on aega (fooride vahe on ca 100 meetrit), siis kas on OK kõrvalreast startides sujuvalt mu ette keerata? Ja kui siis see foor reaalselt lõpuks läheb roheliseks – jääda mu ette veel venima ka (millest tulenenud ärritusest ma ka mootorist kerge turbodiisli möiratuse selle ülbe valge kaubiku taga kuuldavale lasin)? Minu väike roheline tank võib küll üldiselt näida flegmaatilisevõitu, aga olgu ma neetud kui ta ei lähe igalt poolt läbi, et jõuda sinna kuhu vaja ja vajadusel ka päris kuradi kiiresti. Ega ilmaasjata ei kutsu ma teda hellitavalt Esnaks, Eesti koondise ja Tallinna Selveri võrkpallitiimi liberote – vendade Esnade järgi, kes ka mängudes täiesti surmapõlgavalt minu meelest päästmiseks pallide järele sööstavad – ükskõik kas ees on reklaamplakatid, väljakupiirded, publik… ;p

Ja suvi ei lõppenud kunagi juulikuus kõige vähem… Ilmselgelt ei ole kaugel see aeg kui lehed hakkavad vaikselt juba langema ja ritsikad õhtupoolikutel röögivad elu eest ja hinge seest. Aga ma ei kurda. Ma võin vahel vastupidist arvata, aga augusti lõpu ja septembri melanhoolia on vist minu silmis ikkagi nõksa ilusamad kui sillerdav suvi.

edit: Parafraseerides Eesti pungi kõige paremini hoitud saladust – “Plaanis ühe ringiga on kiiresti pikali!” – ehk öelda, et selles põrgupalavuses lihtsalt “natuke raske” oli, oleks understatement of the year, aga Nõmme Spordikeskuse mägedega rada + väike jupike viaduktini ja tagasi  lisaks ehk 45 minutit keskmist pulssi 164 (palavus, mäed ja treenimatus löövad pulsi ju lakke) hiljem olen ma 408 kcal lahjem. Tähendab, tohin homme ehk lausa hommikupudrule paar ekstra maasikat panna!? 😉

oh the drama!

Sai käidud armsa Minniga tema sünnipäeva puhul väljasõidul ja vaatamas Rakvere Teatri etendust “Noor Eesti”. Sealjuures sõit sinna ja tagasi möödus põhimõtteliselt valgel nahkdiivanil vahuveini limpsides. Muuhulgas ka tutikatest Villeroy&Bochi klaasidest ja neoonkõrrega otse minipudelist (kes teadis, et need Statoilis müüdavad pisikesed vahuveinipudelid on keeratava korgiga? äärmiselt mugav leiutis!). Etendust tuli osaliselt ainult kuulata, sest näha teinekord teiste peade tagant lava ei olnud. Maandusime nimelt lõpuks väga kehvadele kohtadele pärast seda kui meid oli üsna kehva mozzarella-tomatisalatiga Art Cafe’s pikalt kinni hoitud ja sinna juurde kinnitatud, et kohti on ja ärgu me muretsegu selle varakult etendusekohta kohalejõudmise pärast. Kuna just äsja olen ma näinud 2 Rakvere Teatri külalisetendust Tallinnas ja ühte etendust, kus mängis üks Rakvere Teatri näitleja külalisena, oli neidsamu näitlejaid “koduväljakul” hästi põnev vaadata. Mõnes mõttes. Teisalt paistis nagu olnuks nad täpselt samasugused nagu nendes teistes näidendites. Nagu mängiks sama tegelast igal pool. Või ma äkki reageerin üle ja mulle ainult tundus…

Lisaks väga vahva juba traditsioonilise kinoskäimiseseltskonnaga ühes sai nähtud ka Steven Soderbergh’i “Magic Mike”. Mille kohta Bret Easton Ellis twitteris muuhulgas säutsus, et “Magic Mike is being sold by the studio as something it isn’t. It’s the darkest movie I’ve seen about where we are now and masterfully made.” Ja tõepoolest reklaami põhjal ei arvaks, et film ise osutub nii kurvaks. Ja ilusaks. Mitmetahuliseks! Ja ma pean siin silmas muudki peale Channing Tatumi keha, eks ole. 🙂

Loetud on aga kõigest paar raamatut, sealjuures Milan Kundera “Veidrad armastuslood” osutus väga toredaks. Nüüd järgmiste järele pean aga sammud raamatukokku seadma.  See on tegelikult kodule nii lähedal, aga ometi ei ole seni sinna jõudnud. Nüüd tuleb seda siis muuta! Kui raske see olla saab? :p

Tervis on läinud veelgi enam tuksi. Kõht valutab juba 3 päeva hoopis teistmoodi kui kunagi varem (arsti jutule saan 18. juulil) ja tänu sellele, et vahepeal põlvi hoidsin ja ei jooksnud, olen oma 10km ringiajaga taas (aeglases) alguses tagasi. Ei midagi rõõmustavat läänerindel, seega.

Samas et mitte nii morbiidse noodiga lõpetada, näitan hoopis muusikavideot – vaadake nunnut Natalie Portmani ja vanaks (aga endiselt seksikaks!) jäänud Johnny Depp’i selles P. McCartney kurbilusas loos.

P.S. Pealkiri on tegelikult ka täitsa asja-/teema- ja ajakohane, olgugi, et postituses endas sellest juttu õieti polegi. 🙂