No njäu siis!

Nagu tellitult eelmise postituse jätkuks näidati mulle Tehnikamaailmast ette artikkel, mis tutvustas muuhulgas Honda NC700S DCT C-ABS‘i ehk inimkeeli Honda mitte-sugugi-liiga-võimsat (35 kW) ent see-eest põhimõtteliselt automaatkäigukastiga mootorratast (nn. naked bike‘i). Selle juurde kõlas lause “noh, näe – selle juhtimisega saaksid ISEGI SINA hakkama”. 🙂 Kui ma õhinal sellest lõunapausi ajal juristile rääkisin muigas too, et “nojah, meie oma lohetätoveeringuga tüdruk”. Ainult siis veel see tätoveering, mis viimasel ajal mind kummitab (ja millele oma idee väljakäimisel väga üllatavatest kohtadest tulist vastuseisu kohtasin) ja 7000€ tsikli jaoks on puudu. Aga see on okei, küll nad tulevad kui tulema peavad.

Kultuurielamustest on siia vahepeale jäänud Prometheuse eelesilinastus, mis oli põhimõtteliselt rohkem ikkagi ulme (kui Sulle meeldis Alien, meeldib see ka, põhimõtteliselt võib öelda, et tegu on Alieni prequel‘iga) kui horror, aga natuke ikkagi horror ka. Esimene horror oli see, kui mu kaaslasel 3D efekt iiveldama ja pea ringi käima pani ja ta poole seansi pealt lahkuma pidi. Niisiis jäin kõige hirmsamateks kohtadeks jumala üksi. :p Järgmine horror oli see rämelõikav kõhuvalu mis mu keset ööd üles ajas ja enam magada ei lasknud, sest mu ainsaks õhtusöögiks oli kujunenud filmi kõrvale söödud tuututäis plaksumaisi.  Kaalu mõttes vägagi pädev eine, sest paismais on ju enamuses õhk ehk ei kaalu ju ise midagi, aga kalorid ja kõrvalmõjud tühja kõhu peale süües on selgelt hoopis teine lugu.

Teatris käisin vana tuttava kutsel (keda enne käesolevat nädalat põhimõtteliselt ca 10 aastat näinud ei olnud) vaatamas Ugala külalisetendust Salme kultuurikeskuses “Meeste kodu”, mida – olgu öeldud – mängiti täitsa täissaalile. Esimene vaatus… ei sujunud ega käivitunud kohe üldse, aga teine vaatus oli nagu hoopis teisest ooperist. Nagu kaks täiesti erinevat etendust, noh! Teises vaatuses terve laval olnud meeskond hakkas justkui elama, säras ja tundus ise ka tohutult nautivat ja naljaga võtvat kogu protsessi. Ei ole midagi parata, terve nelik oli küll vahva, aga Mait Malmsten on ikkagi puhas kuld. 🙂 Postituse pealkiri on tsitaat etendusest. Ago Andersoni mängitud Aks lõpetas kõnesid just nii, mitte “tsau” vaid “njäu” öeldes.

Raamatute osas skoorisin endale väikese kohvijoomise- ja raamatulaenutusaktsiooni käigus ühe hiljutise Teater.Muusika.Kino ja paar Loomingu Raamatukogu. Ootan juba, et nädalavahetusel kui maja on koristatud ja mõned enne-järgmise-nädala-minipuhkust tegemist vajavad tööasjad tehtud – saaks nendega rahulikult diivaninurka pugeda. Ma kujutan ette, et kui mul oleks sellised vabad vahendid olemas, käiksid mul kindlasti koju vähemalt TMK, LR, NG ja ehk ka Sirp (samas KesKus‘i loeksin edasi salaja, sest seni on mind selle mainimise peale kole imelikult vaadatud). Mulle tundub, et need on perioodika mis mööda külgi mingil juhul alla ei jookse.

Õhtu lõpetuseks täitsa egoistlik tõdemus, et see kui aeg-ajalt keegi jälle küsib, kas ma kannan läätsi või mul ongi “niisugused silmad” – on siiski üsna meelitav, aitäh. 🙂 Ma olen – olgem ausad – põhimõtteliselt väga tavaline ja igav ja riietun nagu noor pensionär üldjoontes, nii et tundub et silmad on mu ainus põnev ja ilus “aksessuaar”. Peab neid hoidma. Kenad päikeseprillid ja mingi ägeda laia servaga suvekübara ostma näiteks!

Järgmisel – puhkusenädalal ootab mind ees vähemalt Linnateater ja visiit gastroenteroloogi juurde, aga loodetavasti veel ka mõni tore lõuna ja/või õhtusöök ja paluksin siinkohal Jõule või Jumalat või Darwinit või kedaiganes, et mu põlv korda läheks, sest ma igatsen juba väga tagasi jooksma, aitäh!

Advertisements

2 responses to “No njäu siis!

  1. S.

    Ja, et mootorrattal on V2 mootor. Soovituslikult alates 1000cm3… Teisi kutsutakse võrrideks 🙂

  2. liis

    Ma olen nüüd sellele võrrile muuseas ka väga tulist vastuseisu kohanud. Ilmselgelt minu heietusi võetakse nii tõsiselt, et kaks härrasmeest – 1 käis spetsiaalselt Honda esinduses seda üle vaatamas ja teine lausa istus selga ja proovis sõita – andsid mulle siiralt mõista, et see on esiteks mulle liiga kõrge, teiseks ikkagi liiga nõrk, kolmandaks kole ka ja üleüldse nagu mingi mõttetu roller.
    Nii et ma ei teagi nüüd siis. Matan võrri mõtte maha ja sõidan oma rohelise väikese tankiga rahulikult edasi (müriseb too ju tõenäoliselt kurjemalt ka kui see Honda võrr:P)

%d bloggers like this: