Mootorratas ja küünelakk

Ilmselt ma ise ka kunagi jään postitusteloendit sirvides mõtlema, et mida kuradit ma sellise pealkirjaga postituses küll kirjutada võisin. 🙂

Ehk et selleks ajaks kui kunagi ajaloolased internetti välja trükkima hakkavad, oleks olemas – paneme siis kirja, et käisin elus esimest korda mootorrattaga sõitmas. Mitte, et ise oleks juhtinud, vaid armas koolivend Indrek muretses oma sõbranna käest mulle varustuse (nanokosmosetehnoloogilisspets-goretex jope, püksid, saapad, kindad ja kiivri) ja lubas mul oma tsikli sabale (nagu nad hellitavalt seda poosi kutsuvad) “s*ttuva kassi asendisse” seljakotiks hüpata. Mitte, et see mulle isiklikult midagi ütleks, aga mootorrattaks oli Suzuki GSXR-750 K7. Kui natuke oli harjutatud – kallutamist ja “kurvides jumalapärast mitte vastu kallutamist”, leidis Indrek linnapealt kaks (võimsamate mootorratastega:p) sõpra ja mindi väikesele tiirule. Ma ei tea kuidas see asi tegelikult oli, aga mulle tundus, et me paarutasime terve Harju maakonna läbi ja mingil ajahetkel saime vististi ka 180 km/h kätte.  Ja.See.Kõik.Oli.Nii.Äge! 🙂

Millegipärast kõik, kellele ma olen seda ideed tutvustanud, on leidnud, et parem on ikka nii, et metall on ümber inimese, mitte vastupidi. Ja maaliti juttudes värvikaid pilte näiteks sellest, kuidas mootorratas kukub ümber ja siis kõrvetavtulikuum summuti põletab vaikselt tsikli alla kinni jäänud jalga sellal kui üritad seda sealt mitmesajakilose eluka alt kätte saada ja selle vastu aitab ainult suurtes kogustes kevlarit ja üleüldse järgmised nanotehnoloogilised varustused ja materjalid. Ühesõnaga mitte keegi ei armasta mootorrattaid. Aga liikluses vaatan mina neid nüüd hoopis teise pilguga. Ja mõelda vaid veel kui mootorratta nimi on Bandit (mingi anonüümse asdfgrzx t76f5 asemel?), see kõlab ju juba nii hästi. Kui neid automaatkäigukastiga ka tehtaks (mingeid tsikleid vist isegi tehakse tegelikult, eks?)… 🙂

Lisaks mootorrattareisile leidis möödunud nädalal aset ka üks merereis – nimelt kummipaadiga sõit Hobulaiule suurele juubelipidustusele. Seoses vastutuulega ja tänu pisikeste jänkudega lainetele põrutas see reis mu veel korralikumalt läbi kui mõningad Harjumaa teedes pesitsenud augud tsiklisõidu jooksul. Sinikaid leidub.. ütleme nii, et huvitavates kohtades ja puidust kõvasid istmeid ei soovinud ma seejärel mitu päeva näha. 🙂

Ilma mõtteteradeta ei saa ka sedapuhku: sel korral on tähelepanek ilugurmaanidele-huvilistele: L’Oreali (uued?) pisikesed Color Riche küünelakid on väga head! Katvus on hea, pintsel on hea, toonidevalik on väga armas, püsivus on hea (ja seda ütlen mina, kes ei armasta ei alus- ega pealislakki kasutada – kujutan ette, et nendega koos püsiks see lakk vist igavesti..).

Advertisements

7 responses to “Mootorratas ja küünelakk

  1. Minni

    Ma mõtlen, et ma tahaks ka kunagi proovida “seljakotiks” olemist, aga ainult sellise juhiga, keda ma usaldan. Päris igaühega vist ei läheks sõitma siiski.

  2. liis

    See on õige, et päris igaühe sabale ei kargaks tõesti. Samas keda/mida Sa üldse siin maamunapeal usaldada saad… surm ega maksud ju tsikliga sõitma ei vii. 😛
    Loomulikult tuleb juhiga enne ka kokku leppida kõikvõimalikes reeglites ja muus teoorias… Mul oli ka mingi mustmiljon täpsustavat küsimust ja hirmu, mis enne läbi rääkida tuli. Ja kuna Indrek enne ka on inimesi sõidutanud (6+ aastat sõidukogemust ikkagi, kui ma õigesti mäletan) siis ta oskas juba ette aimata, et mis ette võib tulla. Ja see, et tal olid mõlemas kiivris mikrofonid, et me saime kogu sõidu vältel rääkida, oli väga hea ja rahustav. Sai mulle ette juba rääkida, mis ta tegema hakkab ja mis toimuma jne.

  3. Sellepärast ma mootorratta selga ei istugi. Ma kujutan lihtsalt ette. Kuivõrd.Äge.See On!!! Aga mis hiljem saab, kohutav pohmell ja peavalu?

  4. liis

    Praktiliselt sama mis võõrutusnähud jah, et tahaks kangesti veeeel… Ja tahaks ise load teha ja sõbral müügis oleva Banditi + turvavarustuse koju lohistada. 😛
    Aga isegi kui rohkem ka ei õnnestu, ikka on hea, et järele proovitud sai. Akuutne peavalu läheb vast ikka üle ja jääb vaid kergelt tuikama siis kui ilusat tsiklit möödumas näed, kui sedagi… 🙂

  5. Jääraplika

    Jah, ma kujutan ette kui äge see oli 🙂 Aga võib ka juhtuda nii, et teed load ära ja käid mitmeid kordi sõitmas kuni ühel korral kurvis mitte liiga suure kiiruse pealt sureb motikas välja ja vajub sulle peale (sest see on ikka räigelt raske) ja vaevu pääsed eluga. Ja kunagi enam sõita ei julge.

  6. Oiii, m atean seda tunnet! Kui ma esimest korda seljakotiks olin eelmine sügis, muutus ka kogu maailmapilt 🙂 Muidu olin ma see, kes autos istudes vaatas mootorratureid “heatroppikka” pilguga, siis seljakotina ma vaatasin autosid “teeiteamillestilmajääte”pilguga :))
    Noh, mitte et ma vajaks veel ühte kallist hobi, aga mootorrattad on ägedad!

  7. liis

    JP, just – ka see on võimalik stsenaarium… Või siis kui mitte liiga suure kiiruse pealt või ka suure kiiruse pealt lihtsalt läheb rehv katki (ikka juhtub õnnetusi) – siis on ka tagajärjed ilmselgelt rängemad kui samas situatsioonis autos olles.
    Selle vaidlesime küll selgeks kui seda arutasime ühes seltskonnas, et tsikliga sõitmine on ikkagi elustiil. Ju vist siis ongi mõttemaailm ja suhtumine asjadesse lihtsalt teistmoodi mingites aspektides. Kas või selles, et kui on minek siis on minek, ükskõik mis sõiduvahendis sel hetkel viibid või ei viibi.

    Herz, ma vaatasin ka senini neid selle pilguga, et no see lihtsalt ei saa mugav ja tore olla, et niisama eputavad, aga nüüd ka nurgast mõistan, et neil on ikkagi selgelt omad plussid, nagu ka on autodel – lihtsalt maailmapilt on nüüd avaram. 😉

Tell me about it :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: