Mootorratas ja küünelakk

Ilmselt ma ise ka kunagi jään postitusteloendit sirvides mõtlema, et mida kuradit ma sellise pealkirjaga postituses küll kirjutada võisin. 🙂

Ehk et selleks ajaks kui kunagi ajaloolased internetti välja trükkima hakkavad, oleks olemas – paneme siis kirja, et käisin elus esimest korda mootorrattaga sõitmas. Mitte, et ise oleks juhtinud, vaid armas koolivend Indrek muretses oma sõbranna käest mulle varustuse (nanokosmosetehnoloogilisspets-goretex jope, püksid, saapad, kindad ja kiivri) ja lubas mul oma tsikli sabale (nagu nad hellitavalt seda poosi kutsuvad) “s*ttuva kassi asendisse” seljakotiks hüpata. Mitte, et see mulle isiklikult midagi ütleks, aga mootorrattaks oli Suzuki GSXR-750 K7. Kui natuke oli harjutatud – kallutamist ja “kurvides jumalapärast mitte vastu kallutamist”, leidis Indrek linnapealt kaks (võimsamate mootorratastega:p) sõpra ja mindi väikesele tiirule. Ma ei tea kuidas see asi tegelikult oli, aga mulle tundus, et me paarutasime terve Harju maakonna läbi ja mingil ajahetkel saime vististi ka 180 km/h kätte.  Ja.See.Kõik.Oli.Nii.Äge! 🙂

Millegipärast kõik, kellele ma olen seda ideed tutvustanud, on leidnud, et parem on ikka nii, et metall on ümber inimese, mitte vastupidi. Ja maaliti juttudes värvikaid pilte näiteks sellest, kuidas mootorratas kukub ümber ja siis kõrvetavtulikuum summuti põletab vaikselt tsikli alla kinni jäänud jalga sellal kui üritad seda sealt mitmesajakilose eluka alt kätte saada ja selle vastu aitab ainult suurtes kogustes kevlarit ja üleüldse järgmised nanotehnoloogilised varustused ja materjalid. Ühesõnaga mitte keegi ei armasta mootorrattaid. Aga liikluses vaatan mina neid nüüd hoopis teise pilguga. Ja mõelda vaid veel kui mootorratta nimi on Bandit (mingi anonüümse asdfgrzx t76f5 asemel?), see kõlab ju juba nii hästi. Kui neid automaatkäigukastiga ka tehtaks (mingeid tsikleid vist isegi tehakse tegelikult, eks?)… 🙂

Lisaks mootorrattareisile leidis möödunud nädalal aset ka üks merereis – nimelt kummipaadiga sõit Hobulaiule suurele juubelipidustusele. Seoses vastutuulega ja tänu pisikeste jänkudega lainetele põrutas see reis mu veel korralikumalt läbi kui mõningad Harjumaa teedes pesitsenud augud tsiklisõidu jooksul. Sinikaid leidub.. ütleme nii, et huvitavates kohtades ja puidust kõvasid istmeid ei soovinud ma seejärel mitu päeva näha. 🙂

Ilma mõtteteradeta ei saa ka sedapuhku: sel korral on tähelepanek ilugurmaanidele-huvilistele: L’Oreali (uued?) pisikesed Color Riche küünelakid on väga head! Katvus on hea, pintsel on hea, toonidevalik on väga armas, püsivus on hea (ja seda ütlen mina, kes ei armasta ei alus- ega pealislakki kasutada – kujutan ette, et nendega koos püsiks see lakk vist igavesti..).

Advertisements

Sitofoobia and then some…

Kui kirjutada harva, siis kirjutada vähemalt üliintrigeerivate pealkirjadega, eks? Ma arvan, et see on pädev lähenemine küll.

Esimese Eesti mure, eks ole. Ma KARDAN süüa. Sest ma kardan, mis söömisele järgneb. Ma mängin toiduga iga päev vene ruletti, kas läheb õnneks ja ma ei pea pärast söömaaega veetma tunde kirudes ennast, et mind selline tobe asi nagu söögiisu järjekordselt tabas. 😦 Ühesõnaga ma vanasti ju armastasin süüa hästi ja mitte sugugi vähe, aga nüüd iga kord kui tunnen nälga ligi hiilimas, läheb tuju juba ette halvaks, sest see tähendab, et peab jälle õnnemängu mängima.  Ok, seedimisjutu lõpp. Lihtsalt olge õnnelikud, kui teil kas a) pole ühegi toiduaine talumatust ja saate (kui soovite) kõike probleemivabalt süüa võib b) teate täpselt, mida te ei talu ja saate seda vältides muretult elada ja olla.

Järgmine esimese Eesti mure on see, et sündmusi toimub nii palju, et ei jõua üles lugedagi. 🙂 Köömese ametliku plaadiesitluskontserdi külastus õeraasuga Rock Cafe’s, Rakvere teatri külalisetendused Tallinnas “Lilled Algernonile” ja “Leenane’i kaunitar“, mis olid imehead etendused mõlemad. Lisaks praktiliselt eksprompt minek NO99 uuslavastust “Suur õgimine” vaatama, mis oli nii kohutavalt naljakas ja piinlik ja siis jälle naljakas, et tule taevas appi (mind muide jätkuvalt painab, et kas ateistidest tüdrukud kiljuvad vaimustuse korral siis et “Oo, Darwin!” või kuidas?). Ja see lummas terve saalitäie iga kord kui Priit Võigemast “Space Oddityt” laulma hakkas. NO99 on tunnusmeloodia teed läinud? Three Kingdoms‘i puhul oli see härra Kübara “Wicked Game”, nüüd siis Bowie..? Aga pole üldse paha, isegi väga hea on, ütleks.

Rakvere teatri juurde tagasi pöördudes – Lauri Kaldoja on nii tubli! Monotükk ei ole mingi kerge asi, mida mängida, see on selge, aga mulle subjektiivselt meeldisid tema ja see iga kell rohkem kui Uuspõld & Palmiste oma hiljutistega. Leenane’i kaunitari puhul on paslik, juhul kui perekondlik läbisaamine küllalt hea on, seda vaatama minna koos emaga. Mina käisin ja ütleme nii, et vaheajal oli jutustamist küll. 😛 See oli ju kurb lugu, tegelikult, olgem ausad, aga ei olnud rõhuvalt kurb. Etenduse poisid jäid loogiliselt ja loost endast tulenevalt tagaplaanile, aga prouade Aru ja Lichtfeldt vahel ma isegi ei oska valida, et kumba rohkem esile tuua. Väga tore on see Rakvere teater, kahju ainult, et nii kaugeks jääb…

Mõtteteri kokandussõpradele ka: 1) ei ole vaja osta kallist ja fancyt itaalia risotoriisi, nagunii jääb riis kõvaks, ükskõik kui pikalt puljongis leotada, täiesti supernormaalselt kreemise ja hea karulaugurisoto saab kokku keerata ka Veski Mati risotoriisiga! 2) plaanides teha tosca kooki õuntega, aga avastades kodus, et õunu pole, saab täitsa normaalse seest mahlase-hapu ja pealt krõbedaa-koorekaramellise tosca koogi teha ka sügavkülmast kokku kraabitud rabarbrite-pohlade-vaarikatega, põhimõtteliselt selle retsepti järgi. 3) Tavalise või asemel saab taignates täitsa edukalt kasutada kookosrasva (sulab see ainult natuke kauem mikros kui tavaline või, aga selle vastu aitab kui pisemate tükkidena soojendada) ja nisujahu asemel kaerajahu (kuigi gluteenitalumatuid ei aita muidugi see ka…).

Aga inimesed on jätkuvalt ilusad, head ja huvitavad, eksju (who died and made me God, anyway?). 🙂

Oh nostalgiat 🙂

Self-conscious babble

Tähendab, see kõik on väga armas, kui trennitegemine ja toitumise jälgimine mõjub (olgugi, et kaal püsib sama ja ka peeglist vaadates silmaga tuvastatavat muutust paremuse poole pole toimunud) – aga täna hommikul avastasin, et tänaseks on juba 3 seelikut liiga suureks jäänud. Nii ei saa ju rallit sõita. 😦 Kui ma nüüd peaksin minema poodi ja natuke väiksemad seelikud ostma ja siis tsipa taas juurde võtma, siis on mul jälle kasutuskõlbmatud seelikud kaelas (või õigemini kapis). Hädaorg. Praeguse seisuga tundub, et pean muretsema asemele posu venivaid/vabaltlangevaid tuunikaid, mida retuusidega kanda – nii võivad puusad-reied-sangad teha mis tahavad ja ikka jäävad peitu! 😛

https://i1.wp.com/images.cheezburger.com/completestore/2011/9/21/9a4d830f-987b-4303-82f6-3c40f9b13697.jpg

In other news – Viljandis toimunud Köömesekontsert oli väga äge, olgugi, et läks kahjuks pooltühjale saalile. 12. mail on oodata ka päris plaadiesitlust RockCafe’s, aga tulihingelisemad fännid said loomulikult juba Viljandist omale plaadid-autogrammid-särgid soetada. 🙂 Kogu sellest üritusest koorus lõpuks välja ka tõsiasi, et toon ilmselgelt halba õnne. Selle kontserdi eel, ajal ja järel purunesid kildudeks nii telefoniekraanid (kes teadis, et neid tänapäeval päris klaasist tehakse?!) ning hommikused pohmaõllepudelid, mõned õlled läksid ka lihtsalt ümber – riidest jopede peale…, müstilistel põhjustel purunesid ka autorehvid – õnneks seisvatel autodel, mitte sõidu pealt. Ja Statoilis olid kohvitopsikaaned ka otsas! :S Ma selgelt ei tohiks väljasõitudel käia, võib ohtlik olla.