Ilmselt ma ise ka kunagi jään postitusteloendit sirvides mõtlema, et mida kuradit ma sellise pealkirjaga postituses küll kirjutada võisin. 🙂
Ehk et selleks ajaks kui kunagi ajaloolased internetti välja trükkima hakkavad, oleks olemas – paneme siis kirja, et käisin elus esimest korda mootorrattaga sõitmas. Mitte, et ise oleks juhtinud, vaid armas koolivend Indrek muretses oma sõbranna käest mulle varustuse (nanokosmosetehnoloogilisspets-goretex jope, püksid, saapad, kindad ja kiivri) ja lubas mul oma tsikli sabale (nagu nad hellitavalt seda poosi kutsuvad) “s*ttuva kassi asendisse” seljakotiks hüpata. Mitte, et see mulle isiklikult midagi ütleks, aga mootorrattaks oli Suzuki GSXR-750 K7. Kui natuke oli harjutatud – kallutamist ja “kurvides jumalapärast mitte vastu kallutamist”, leidis Indrek linnapealt kaks (võimsamate mootorratastega:p) sõpra ja mindi väikesele tiirule. Ma ei tea kuidas see asi tegelikult oli, aga mulle tundus, et me paarutasime terve Harju maakonna läbi ja mingil ajahetkel saime vististi ka 180 km/h kätte. Ja.See.Kõik.Oli.Nii.Äge! 🙂
Millegipärast kõik, kellele ma olen seda ideed tutvustanud, on leidnud, et parem on ikka nii, et metall on ümber inimese, mitte vastupidi. Ja maaliti juttudes värvikaid pilte näiteks sellest, kuidas mootorratas kukub ümber ja siis kõrvetavtulikuum summuti põletab vaikselt tsikli alla kinni jäänud jalga sellal kui üritad seda sealt mitmesajakilose eluka alt kätte saada ja selle vastu aitab ainult suurtes kogustes kevlarit ja üleüldse järgmised nanotehnoloogilised varustused ja materjalid. Ühesõnaga mitte keegi ei armasta mootorrattaid. Aga liikluses vaatan mina neid nüüd hoopis teise pilguga. Ja mõelda vaid veel kui mootorratta nimi on Bandit (mingi anonüümse asdfgrzx t76f5 asemel?), see kõlab ju juba nii hästi. Kui neid automaatkäigukastiga ka tehtaks (mingeid tsikleid vist isegi tehakse tegelikult, eks?)… 🙂
Lisaks mootorrattareisile leidis möödunud nädalal aset ka üks merereis – nimelt kummipaadiga sõit Hobulaiule suurele juubelipidustusele. Seoses vastutuulega ja tänu pisikeste jänkudega lainetele põrutas see reis mu veel korralikumalt läbi kui mõningad Harjumaa teedes pesitsenud augud tsiklisõidu jooksul. Sinikaid leidub.. ütleme nii, et huvitavates kohtades ja puidust kõvasid istmeid ei soovinud ma seejärel mitu päeva näha. 🙂
Ilma mõtteteradeta ei saa ka sedapuhku: sel korral on tähelepanek ilugurmaanidele-huvilistele: L’Oreali (uued?) pisikesed Color Riche küünelakid on väga head! Katvus on hea, pintsel on hea, toonidevalik on väga armas, püsivus on hea (ja seda ütlen mina, kes ei armasta ei alus- ega pealislakki kasutada – kujutan ette, et nendega koos püsiks see lakk vist igavesti..).