Threat to society

I’m a loaded gun, second to none
Stronger than a pitbull’s bite

Ühesõnaga võib järeldada küll, et sain täna natukene kurjaks. Väike nähvits, tõesõna… 🙂

Mingi väga kummaline keemia on õhus. Seda, kui päris aus olla, aeg-ajalt tuleb ette, siin pole midagi väga üllatavat. Kõik on dandy ja peachy üks hetk ja siis mingi hetk keerab kõik ära – inimesed kellega superhästi läbi said – on järsku kadunud, solvunud või arusaamatusest hämmingus ja avastad end üsna üksi. Siis tuleb järele mõtlemise hetk, kus paned pusle kokku, et miks seekord siis nii läks. Ja siis hakkab kõik jälle ülesmäge minema, inimesed (ei pruugi kusjuures needsamad olla, vaid ka uued, ammuunustatud vanad jt.) ilmuvad ellu tagasi ja elu läheb edasi. Ja siis jälle algusest. Praegu mul hakkab varsti see järelemõtlemise hetk kätte jõudma, jep…

Ühesõnaga – nagu sellest veel vähe oleks – kaotasin ma trenni-Selveri-kodu marsruudil töllerdades ühe ilusa kõrvarõnga ära. Trennist tulles olid kapid kõik kinni ja ma ei tahtnud seal paljaste kehade vahel küünarnuki- (ega muude kehaosade-!) tabamustega riskida ja ootasin kogu duši all käimise ja riietumisega sutsu, kuni ümbrus rahunes ja mõtlesin siis hiljem kui enne avalikkuse ette (s.o. poodi:)) minekut meiki ei viitsinud teha, et panen siis vähemalt kõrvarõngadki kõrva – on natuke ilusam ja naiselikum tunne. Ja siis võttis üks neist nõuks ära kaduda. Ilus, pikk, peenikestest rippuvatest hõbeketikestest koosnev oli. Piklikud kõrvarõngad pidada kaela näiliselt pikemaks tegema – mulle ühesõnaga sobis see variant hästi. Tuleb uute jahile minna siis nüüd, mis parata.

Ja siis – nagu sellest ka veel ei piisaks – tahaksin parafraseerida seda imevahvat stseeni sealt “Ühtse Eesti Suurkogult” ja saata sügavalt p****e mingeid linnaosavalitsusi või muid organeid, kes vähe sellest, et selle libedaga, kus iga kõnnitee potentsiaalne mõrvar on, jätavad kõnniteed kruusatamata vaid ka lasevad südamerahus mitmel tänavavalgustuslambil ära kustunud olla. Kuna olin sunnitud täna spordikotis tööläpakat kaasas tassima, võite arvata, et tegin küll jah valdava osa teekonnast tibusamme, et mitte arvutiga kõige täiega jääle selili prantsatada. Teate, eks, seda tunnet kui tasakaal ja jalgealune korraks libastudes kaob ja siis kohe jälle tagasi tuleb. See üks moment! Aga selle ühe momendi jooksul jõuab musttuhat roppu sõna mu peas läbi kedrata… Kole, kole lugu… 😛

A see kõik kokku, on karma või taoline asi ilmselt, eks ole? Mis tähendab omakorda seda, et tuleb vait olla, katsuda ära mõistatada, mis tehtud sai ja edasi teenida? Ahsoo, ja sealjuures üritada võimalikult vähestele inimestele ümberringi mitte enam (veel rohkem) haiget teha…

Advertisements

2 responses to “Threat to society

  1. Minni

    hmm, interesting.

Tell me about it :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: