Tuleb tunnistada, et nüüd kus enam kui kuu on möödunud ja varsti hakkab paast läbi saama, on mul liha suhtes kahetised tunded. Ühest küljest kui näen hästi valmistatud lihatükki, siis tekib tunne, nagu ma peaksin seda ometi sööma – alati olen söönud ju, aga teisalt tundub see nii võõras ja imelik juba. 🙂
Seniks aga – mõned järeleproovitud variandid (no kui kedagi veel huvitama peaks mõne retsepti kohta second opinion):
*Toekas tatrapuder – täitsa tore kodune toit, kuhu pisikesed sojapallikesed väga hästi sobisid ja natuke krõmps spargelkapsas värvi lisas!
*Kõige lihtsamad praekartulid – millele juurde said tehtud sojakotletid (müüakse juba valmis kuivatatud kujul – keeda ainult veidi ja prae ära). Ei kommentaari – vanakooli puhas (ja ebatervislik!) headus. 🙂
*Täisterapasta + basiilikupesto – basiilikupestot teed nagu retseptis öeldud, aga päris-parmesani asemel kasutad vegan-“parmesani”. Kui pestot üle jääma peaks, teed järgmisel päeval kuskussi ja segad sellele ka pesto sisse ja kui sojakotlette on ka kogemata järele jäänud siis lõikad need kuubikuteks ja laotad pestole (või ka pastale, miks mitte) lisandiks. Pluss värske salat kõrvale muidugi (millele – olen avastanud – sobivad superhästi peale röstitud, soolatud india pähklid!).
*Super-nomnom magustoit banaanikeeks, mille puhul kombineerisin seda ja seda retsepti. Ühesõnaga tegin praktiliselt eestikeelse retsepti järgi, aga ingliskeelsest variandist näppasin mõtte šokolaadinööpe keeksi sisse segada. Lihtsalt. Keele. Viis. Alla! 🙂 See jääb kindlasti mu retseptiarsenali ka edaspidi. Banaani on ilusti tunda, aga mitte läägelt ja tumeda šoksi tükikesed lisavad mõrumagusa maitse. Imeline!
Samas nüüd umbes 4 kuud peaksin ma sööma ainult makarone ja teisi kuivaineid+konserve, mis kappi varutud on ja poodidest kauge kaarega mööda käima, sest kaks uut nunnut: see bleiser ja see optiliselt mulle isegi et mingilaadse puusa tekitav kleit määriti mulle meelituste saatel ühes poes nõrkusehetkel nii osavalt pähe, et ma olin täiesti võimetu ‘ei’ ütlema. Aga nad istuvad tõesti hästi ja millal veel ma siis sellist kleiti kanda saan kui mitte praegu (gravitatsioon ja aeg ei ole figuurile üldjuhul just armulikud!). Panen pintsaku peale ja ei ole “päästerõngast” ka väga näha.
Vahepeal on olnud igalpool täielik hullumaja puhvet. Tööl, kodus ja puhkehetkel. Sai külastatud ööklubi ja tuntud muret rohkem kui rubla eest… on tööd teha rabatud, juukseid katkutud kui tehtu on vastu taevast lennanud ja on aga võetud tass kohvi kõrvale ja alustatud otsast. Nädalavahetusel lähme loodetavasti “ventileerima” armsa Minniga kohvik/restorani ja äkki antakse seal mulle midagi odavat ja taimset… kapsast või midagi. 🙂