Tuleb tunnistada, et nüüd kus enam kui kuu on möödunud ja varsti hakkab paast läbi saama, on mul liha suhtes kahetised tunded. Ühest küljest kui näen hästi valmistatud lihatükki, siis tekib tunne, nagu ma peaksin seda ometi sööma – alati olen söönud ju, aga teisalt tundub see nii võõras ja imelik juba. 🙂

Seniks aga – mõned järeleproovitud variandid (no kui kedagi veel huvitama peaks mõne retsepti kohta second opinion):

*Toekas tatrapuder – täitsa tore kodune toit, kuhu pisikesed sojapallikesed väga hästi sobisid ja natuke krõmps spargelkapsas värvi lisas!

*Kõige lihtsamad praekartulid – millele juurde said tehtud sojakotletid (müüakse juba valmis kuivatatud kujul – keeda ainult veidi ja prae ära). Ei kommentaari – vanakooli puhas (ja ebatervislik!) headus. 🙂

*Täisterapasta + basiilikupesto – basiilikupestot teed nagu retseptis öeldud, aga päris-parmesani asemel kasutad vegan-“parmesani”. Kui pestot üle jääma peaks, teed järgmisel päeval kuskussi ja segad sellele ka pesto sisse ja kui sojakotlette on ka kogemata järele jäänud siis lõikad need kuubikuteks ja laotad pestole (või ka pastale, miks mitte) lisandiks. Pluss värske salat kõrvale muidugi (millele – olen avastanud – sobivad superhästi peale röstitud, soolatud india pähklid!).

*Super-nomnom magustoit banaanikeeks, mille puhul kombineerisin seda ja seda retsepti. Ühesõnaga tegin praktiliselt eestikeelse retsepti järgi, aga ingliskeelsest variandist näppasin mõtte šokolaadinööpe keeksi sisse segada. Lihtsalt. Keele. Viis. Alla! 🙂 See jääb kindlasti mu retseptiarsenali ka edaspidi. Banaani on ilusti tunda, aga mitte läägelt ja tumeda šoksi tükikesed lisavad mõrumagusa maitse. Imeline!

Samas nüüd umbes 4 kuud peaksin ma sööma ainult makarone ja teisi kuivaineid+konserve, mis kappi varutud on ja poodidest kauge kaarega mööda käima, sest kaks uut nunnut: see bleiser ja see optiliselt mulle isegi et mingilaadse puusa tekitav kleit määriti mulle meelituste saatel ühes poes nõrkusehetkel nii osavalt pähe, et ma olin täiesti võimetu ‘ei’ ütlema. Aga nad istuvad tõesti hästi ja millal veel ma siis sellist kleiti kanda saan kui mitte praegu (gravitatsioon ja aeg ei ole figuurile üldjuhul just armulikud!). Panen pintsaku peale ja ei ole  “päästerõngast” ka väga näha.

Vahepeal on olnud igalpool täielik hullumaja puhvet. Tööl, kodus ja puhkehetkel. Sai külastatud ööklubi ja tuntud muret rohkem kui rubla eest… on tööd teha rabatud, juukseid katkutud kui tehtu on vastu taevast lennanud ja on aga võetud tass kohvi kõrvale ja alustatud otsast. Nädalavahetusel lähme loodetavasti “ventileerima” armsa Minniga kohvik/restorani ja äkki antakse seal mulle midagi odavat ja taimset… kapsast või midagi. 🙂

… lompidesse hüppamisest. 🙂

…siis vegan-paastu ajal seda süüa ei saa!

Kui me reedel Minniga Trattoria Massimo‘sse jõudsime, oli mul loll lootus, et ehk on sealne värske pasta ilma munata tehtud. Ei olnud! Ma ei mäleta enam meid teenindanud neiu nime, aga kiitus talle, sest ta oli väga püüdlik ja jooksis ikka n+1 korda köögi vahet, et küsida minu jaoks üle, kas ühes või teises toidus on loomseid aineid sees.  Lõpuks jäi minu saagiks siis Risotto Al Prosecco (ma ei hakanud pilli lõhki ajama ja uurima, kas sinna sisse parmesani ikkagi segatud oli või ei) ja magustoiduks sheerisime ilusti tükeldatult lauda toodud värsket ananassi.  Koht ise oli aga väga laheda õhustikuga ja omnivoorile (või ka lakto-ovo-taimetoitlasele) on tegelikult valikut parasjagu + väga põnevalt  suur Itaaliast pärit veinide valik. Nende järele peab sinna ilmselt veel tagasi minema. Ekspeditsioonile. 🙂

Laupäeval õnnestus pealt vaadata kuidas 360 kraadi meeskond korraldas ühe härra sünnipäeva puhul jääseina-ronimist Tabasalu pangal. Kahtlesin mis ma kahtlesin, meelitati mis meelitati, aga lõpuks ronima ma ikkagi ei läinud. Mehed kribinal-krabinal pea kõik ronisid. Ma arvan, et järgmine kord kui sellisele üritusele satun, siis katsetan ikka järele.  Julgestus on ju olemas ja how hard can it be? Kui paanikasse satun, siis oskavad nad tulla ja mu alla tuua. Ma ise nägin kui seda ka reaalselt tehti. 🙂 Sünnipäevakringlid jäid minust puutumata, olin endale targu kaasa pakkinud šampinjonipasteedi ja tofuviiludega kukli ja banaani.

Mis toobki mind järgmise teemani: tänaseni proovitud taimetoiduretseptid! Valdavalt on kõik läinud hästi, aga eile see siis lõpuks juhtus, et pidin ühe toidu ära viskama. 🙂

*Falafelid e. kikerhernekotletid – tõeliselt maitsvad, isegi kui päris kõiki ettenähtud ürte ei leidunud kodus. Täiesti pädevad söömiseks soojalt koos toorsalatiga või külmalt viiludena leiva peal. Soovitan järele proovida!

*Švipsis banaanisaiad – natuke liiga magusad, mulle tundub, aga no küpsetatud banaan on igast asendist natuke liiga magus ja enamasti inimestele kas meeldib või ei meeldi üldse, nii et maitse asi vist? Kui on söödud kerge õhtusöök ja jäetud ruumi magustoidu jaoks ja isu on siis valmib ta iseenesest väga ruttu.

*Pannkoogid – Osa nisujahust asendasin kapinurgas konutanud täistera-nisujahupaki lõpuga. Parimad. Pannkoogid. Ever! 🙂 Vaarikamoos (NB! Pektiiniga, mitte loomse želatiiniga, eksju;)) peale ja superluks. Praadimisel kasutasin nii rapsiõli kui ka natukene Flora/Rama Culinesse’i (või asemel).

*Taimne Bolognese kaste (+ kartulipüree) – tegin retsepti järgi, lisasin ainult tšillipipart, serveerisin kartulipüreega (tavaliselt teen kartulipüree piima ja võiga, sedapuhku siis sojapiima ja toiduõli+Culinesse’iga). Väljanägemine on sojahakkmassil täpselt selline hele nagu sea-hakklihal, nii et pealtnäha petab täitsa ära. Omnivooridele toidu söödavaks tegemiseks soovitan toiduvalmistamisel või serveerimisel lisaks liha üldmaitseainet kasutada. 😉

*Seenepasteet – mul ei olnud kodus tüümiani ja panin selle asemel natuke pitsamaitseainet. Imeliselt mõnus leid. Sõi meeleldi ka omnivoor. Sobis tõesti kenasti röstitud kuklile, serveerimisel massi lisamiseks võib peale panna veel ka mõne riba jääsalatit ja tomativiilud.

*Šokolaadikook – mul on väike koogivorm, miski 22cm ehk ainult – ja see kook kerkis tänu küpsetuspulbrile nii kenasti jäädes aga endiselt seest mahlaseks + šokolaadiglasuur ja pähklipuru peal olid nagu täpike i-l. Me sõime seda vist üks nädal aega kindlasti. Hiljem külmkapist võttes oli ta lihtsalt selline nagu šokolaadi-brownie, s.t. tahkem veidi, aga mitte ära kuivanud ja ikkagi superhea. 🙂

*Kaneelilõõts – Selle puhul ma läksin ilmselt korralduslikult natuke rappa, sest keeksivorm on mul ka hästi väike ja siis ei tahtnud see tainaruudukeste (no ok, tõele au andes ei tulnud nad mul ka perfektsed ruudukesed vaid natuke ristkülikukesed pigem) kuhil kuidagi sinna ära mahtuda + kerkis teine seekord liigagi hästi. Aga muidu oli väga maitsev.  Ei olnud üldse hullu sellest, et kasutasin harjumuspärase või asemel margariini (siis mul veel Culinesse’i ei olnud. Ilmselt seekord kasutaks ehk seda või kombineeriks margariiniga).

*Esimene toit, mis tuli siis selle eksperimendi käigus kahjuks ära visata, oli Mustikapirukas. Kahjuks tuli ta kuiv ja jahune ja maitses peamiselt nagu röstitud ja soolatud sihvkad (päevalilleõlist siis ilmselt?). 😦 Kuigi väljanägemine oli täitsa hea ja kõik tundus esialgu OK. Võib-olla oleks rapsiõli + rohkema suhkru kasutamine aidanud kõrvalmaitse osas ja kuivuse vastu oleks saanud vaniljekastme või jäätisega, aga neist ei olnud mul ju vegan variante võtta ja seda kooki sai siis söödud ainult 2 tükki. Praktiliselt sama kook on ovo-lakto-taimetoitlastele olemas ka nami-nami portaalis. Võib-olla nii tuleb ta kindlamini välja, sest purutaigen + mustikas tundub ju ometi väga hea kombona?!

I’m a loaded gun, second to none
Stronger than a pitbull’s bite

Ühesõnaga võib järeldada küll, et sain täna natukene kurjaks. Väike nähvits, tõesõna… 🙂

Mingi väga kummaline keemia on õhus. Seda, kui päris aus olla, aeg-ajalt tuleb ette, siin pole midagi väga üllatavat. Kõik on dandy ja peachy üks hetk ja siis mingi hetk keerab kõik ära – inimesed kellega superhästi läbi said – on järsku kadunud, solvunud või arusaamatusest hämmingus ja avastad end üsna üksi. Siis tuleb järele mõtlemise hetk, kus paned pusle kokku, et miks seekord siis nii läks. Ja siis hakkab kõik jälle ülesmäge minema, inimesed (ei pruugi kusjuures needsamad olla, vaid ka uued, ammuunustatud vanad jt.) ilmuvad ellu tagasi ja elu läheb edasi. Ja siis jälle algusest. Praegu mul hakkab varsti see järelemõtlemise hetk kätte jõudma, jep…

Ühesõnaga – nagu sellest veel vähe oleks – kaotasin ma trenni-Selveri-kodu marsruudil töllerdades ühe ilusa kõrvarõnga ära. Trennist tulles olid kapid kõik kinni ja ma ei tahtnud seal paljaste kehade vahel küünarnuki- (ega muude kehaosade-!) tabamustega riskida ja ootasin kogu duši all käimise ja riietumisega sutsu, kuni ümbrus rahunes ja mõtlesin siis hiljem kui enne avalikkuse ette (s.o. poodi:)) minekut meiki ei viitsinud teha, et panen siis vähemalt kõrvarõngadki kõrva – on natuke ilusam ja naiselikum tunne. Ja siis võttis üks neist nõuks ära kaduda. Ilus, pikk, peenikestest rippuvatest hõbeketikestest koosnev oli. Piklikud kõrvarõngad pidada kaela näiliselt pikemaks tegema – mulle ühesõnaga sobis see variant hästi. Tuleb uute jahile minna siis nüüd, mis parata.

Ja siis – nagu sellest ka veel ei piisaks – tahaksin parafraseerida seda imevahvat stseeni sealt “Ühtse Eesti Suurkogult” ja saata sügavalt p****e mingeid linnaosavalitsusi või muid organeid, kes vähe sellest, et selle libedaga, kus iga kõnnitee potentsiaalne mõrvar on, jätavad kõnniteed kruusatamata vaid ka lasevad südamerahus mitmel tänavavalgustuslambil ära kustunud olla. Kuna olin sunnitud täna spordikotis tööläpakat kaasas tassima, võite arvata, et tegin küll jah valdava osa teekonnast tibusamme, et mitte arvutiga kõige täiega jääle selili prantsatada. Teate, eks, seda tunnet kui tasakaal ja jalgealune korraks libastudes kaob ja siis kohe jälle tagasi tuleb. See üks moment! Aga selle ühe momendi jooksul jõuab musttuhat roppu sõna mu peas läbi kedrata… Kole, kole lugu… 😛

A see kõik kokku, on karma või taoline asi ilmselt, eks ole? Mis tähendab omakorda seda, et tuleb vait olla, katsuda ära mõistatada, mis tehtud sai ja edasi teenida? Ahsoo, ja sealjuures üritada võimalikult vähestele inimestele ümberringi mitte enam (veel rohkem) haiget teha…

Halb on olla. Külmavärinad, peavalu. Kõik riided torgivad. Kriipiv köha hiilib ligi. Salvrätte (mis teadupärast on kerged esemed), kulub tonnide viisi! Külmetus püüdis mu siiski kinni…

Varustan end raamatute, tee ja arvusseriga ja plaanin sel nädalavahetusel end ilusti-kenasti terveks ravida. Õnneks jõudsin valmis teha suure kausitäie toorsalatit, karbitäie falafele ja pool imemaitsvat 100% taimset šokolaadikooki jäi ka pärast osa töökaaslastele viimist alles. Lisaks on sügavkülmas seeni ja kapis täisterapastat nii et nädalavahetusel ei pea ka poodimineku pärast pead vaevama. Tulgu või veeuputus!

Võimalik, et haigusest tingituna, aga olen täna olnud juba vähemalt 3 korral väga otsekohene, võib-olla isegi ebaviisakalt järsk. Võib-olla on see lähiajal või -kuudel üks õppetundidest, mis vajab minu puhul õppimist. Võib-olla rahulikult omaette järele mõeldes saan aru, miks ma käitusin nende inimestega nõnda – kas oleks tohtinud oma arvamust väljendada, aga pidanuks olema leebem; kas tulnuks arvamus endale hoida, naeratada ja situatsioonist kõrvale hoida; midagi kolmandat…? Kõik kolm korda olid ka väga keerulistel teemadel. Vaieldavatel, kus igaühel on oma arvamus ja (ainu)õiget arvamust (tõenäoliselt) pole.

Selliste mõttekäikude põhjal võib (õigusega) järeldada, et ilmselt olen viimasel ajal kolepalju eneseabiraamatuid lugenud. Pöördun Sherlock Holmes’i juurde ja kujutan lugedes (täitsa tahtmatult, really😉 Benedict Cumberbatchi ette. 😛

Edit: normaalne ju, et 22kraadises toas on külm kui ise oled 38,2 and counting 🙂