Hariliku eksperimentaatori kroonika

Algas 40-päevane paast. No mitte ju päris paast, ainult loomsetest toiduainetest hoiduda-püüdmise-paast. Millele ma ka plaanin korrektuure teha (s.t. mitte päris peast soojaks minna sellega) – ehk mul on praegu 1 laktoosivaba piima pakk pooleli ja ma plaanin selle küll ära tarbida, et see pahaks ei läheks. Samuti ei plaani ma lõuna ajal nälga jääda ja kui see tähendab sööklas supi või võileiva söömist siis ma katsun sealt liha välja nokkida, aga võid leiva pealt ikka maha kraapima ei hakka ju. Niisiis. Tsiteerides klassikuid: How hard can it be? 🙂

Paastule eelnes eile õhtul naabrite juures vastlapäeva-kogunemine, kus pakuti imemaitsvat hernesuppi (Naabrinaine ise tegi ja väidetavalt esimest korda elus – maitses igatahes taevalikult!). Küla-vastlakuklist loobusin vahukoore pärast ja tulin nosisin kodus omatehtud kakao-vastlakuklit piimavaba vahukoorega (segatuna natukese Ekströmsi vaniljepulbriga, nagu siin retseptis). Naabritega on meil igatahes tõeliselt vedanud!

Kroonika (ja mitte selle meditsiiniajakirja) mõttes olgu öeldud, et vahepeale on jäänud jälle teatrietendus, kontsert ja raamat. Teatris käisin vaatamas “Pansot”, sest olgem ausad – alates Estonia lavatagustes ja -alustes koridorides lapsena ringi jooksmisest kuni ise harrastusteatriga liitumiseni – on teater, näitlemine, näitlejad ja lavakunstikoolis toimuv mind alati lummanud. Niisiis oli muidugi piinlik, et Panso osas ei olnud ma selgelt kogu eellooga kursis ja see tõenäoliselt jälle võttis mitu tahku etendusest minu jaoks vähemaks, aga samas MINU JAOKS ei olnud sel vahet. Etendus oli ikkagi ilus ja hea, nii et aitäh veelkord kutsujale kutsumast. 🙂 Ja sentimentaalse mõõtme lisas ju loomulikult teadmine kuklas, et näidendi autoriga on kunagi kuskil korteriköögis arutletud poolnaljatamisi-pooltõsiselt igasuguste nõmedate ja vähemnõmedate maailma asjade üle.  Olid ajad ükskord. Ja nüüd on ilmselt need ajad käsil mu õeraasul. Pikemalt sel teemal vist ei peatuks, kui et – sai esimest korda siis koos peol käidud. 🙂

Järjekordne kontsert oli järjekordne “Köömes”. Aga ma ei kurda üldse, et ma uut muusikat niiviisi ei kuule, sest jälle oli hea! Ja endiselt ootan plaati. Mina ei saanud enne aru, et midagi kontserdil viltu või valesti läks kui äftekal helisalvestus välja kougiti ja “läbi analüüsiti”. Bändimehe elu ei ole mingi meelakkumine, tuleb välja. 🙂 Kui millestki oli kahju, siis sellest, et publik nii jahe oli. Kivikohvikutäis tsikliste, kes kõik oma kampadeks koondununa eri nurkades lihtsalt käed rinnal risti seisid…

Raamat, mis läbi sai oli Osho “Emotsionaalne heaolu” ja tõesõna – sellel ma peatun nüüd veel lühemalt kui Köömese kontserdil. See nimelt ei meeldinud mulle mitte üks põrm. Läbi lugesin huvi pärast, et kui hulluks asi veel minna saab. Jah, võimalik, et ma polnud veel lihtsalt selles meeleolus või eluetapis, kus see raamat oleks mulle sobinud, aga… ühesõnaga ei sobinud. Seal olid täpselt need 2 tõrvatilka, mis minu jaoks kogu meepoti ära rikkusid. Mitte, et raamat ise olekski olnud eriline meepott, aga tõrvatilk oli sees küll.

Muuseas, tol peol – kui ma tulihingeliselt vaidlesin, et ei tohiks ühte raamatut lugeda mitu korda, sest elu on nii lühike ja peaks proovima lugeda võimalikult palju ja erinevaid raamatuid – siis kas ma eksisin iseenda sõnade vastu käies ühe ja sama bändi kontserdil mitu korda? Või on kontserdid iga kord nii piisavalt palju erinevad “elamused”, kuigi võib-olla ka sama raamatut erineval ajal elus lugedes on elamus erinev? Mine võta nüüd siis kinni. Öeldakse ju, et samasse jõkke ei ole võimalik kaks korda astuda. Äkki siis peaks 14x sama raamatu lugejaid ka mõista püüdma? 🙂

Advertisements

2 responses to “Hariliku eksperimentaatori kroonika

  1. eioleolemas

    Kas keeleteadus või Lavakas, ei oleks kumbki olnud mahavisatud aeg. Kui Su eneseusaldus natukenegi suurem oleks olnud ja praktiline meel väiksem, oleks Liisist üks kuradima hea näitleja saanud. Raudselt! Päriselus teed seda ju hästi. 🙂
    Käisin ka ise Pansot vaatamas. Kaks korda, sest tahtsin ühele hingesugulasele seda ka näidata. Ta küll kurtis, et kord meeldis ja siis jällegi ei meeldinud, kuid vast lõpuks ikkagi talle ka meeldis. 😉 Kusjuures, teine kord vedas just istumisega, kuna suurem osa Panso olulisest monoloogist oli ees vasakul ja teisest reast suures plaanis Malmsteni vaadata oli superluks. Äge moment oli veel see, kui Panso ise oli laval ja ka Sukk luges Pansona ankeeti, sürr. Samas kvaliteedivahe oli “Voldemari” ja “Panso” peaosatäitjate vahel üüratu. Niiet minu hääl läheb ka “Pansole” ja võluvale kaaslasele.
    Tore, et Sulle Osho ei meeldninud. siis ronid meinstriimi pealt ära äkki? Puhh ja Muumitrollid on näiteks väga filosoofilised ja ennastarendavad raamatud, tõsiselt 🙂 Või laenan Sulle Kiviräha “Kevadist Lutsu”. Vabariigi aastapäeva puhul paslik lugeda, või nii…

  2. Nolzik

    Kas ma võin kiita sind, et teed paastu. Mitte et ma kindlasti arvaks, et seda just sinul, kellel külje pealt vaadates varju pmst ei olegi, üldse vaja oleks 😉 Aga nagu kevadel on mõistlik teha suurpuhastus kodus ja riidekapis, siis miks mitte ka menüü üle vaadata? Mulle tekitas see igatahes väikest inspiratsiooni ka ise sama teha 🙂
    Korrigatsioonid ja mõistlikkus on siinjuures ainult boonuseks 🙂
    Ilus Liis, too meile ilus kevad kah 😉

Tell me about it :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: