Uurisin täna veidi veebilehte meat.org, nii palju kui suutsin. “Meet your meat” ühesõnaga. Ja taimetoitlusest rääkivaid veebilehti: 1 , 2.  Ja vähe sellest, et need loomad, keda ma söönud olen, tõenäoliselt ennast väga kehvasti tundsid, tunnen nüüd mina ka ennast kehvasti, et ma neid söönud olen. Ja et mulle on maitsenud! 😦 Falafelid (muide, järgmisel päeval soojendatult olid isegi paremad kui värskelt!) ja toorsalat ja taimse võiga leib täna õhtusöögiks maitsesid täitsa okeilt. Ja mitteloomsetest toiduainetest Kaneelilõõts tuli ka täitsa hästi välja. Võib-olla see ikkagi on võimalik? Katsub kõigepealt 40 päeva vastu pidada ja siis vaatab edasi, eks ole? Seda ‘paastuks’ nimetada on suhteliselt liialdamine ju, paast minu arusaama järgi peaks sisaldama nälgimist ja kannatamist, aga taimetoitlus või selle eri vormid ei too endaga ühegi nurga alt kaasa nälgimist. See, et ‘taimetoitlased taimi tapavad ja see on samamoodi vägivald’ on muidugi ka omaette case, millesse tuleb süüvida. Lisaks veel alkohol. Alkohol ei ole loomne, minu juhtumi puhul üsna viinamarjane hoopis, aga kuigivõrd kasulik ta nüüd ka ei ole. Sellega ümberkäimine tuleks ka enda jaoks hästi ära defineerida ja siis, kurat võtaks, ka omale seatud põhimõttest kinni pidada. 🙂

Täna sain ka lõpuks suusad alla ja sai ca 9km Harku ring tehtud. Nüüd vähemalt ei ole talv minust nii mööda läinud, et KORDAGI pole suusatanud. Hea rahulik oli, kõik hundid olid ilmselt Haanjas möllamas. Ja hullupööra nunnut stiilinäidet nägin! Noor tšikk musta villase mütsiga, musta villase kleidiga ja mustade retuusidega. Punaste käpikutega. Vanakooli-Karhu suuskadel. Rahulikult suusatas. Väga kena oli vaadata. 🙂

Kui homme ka trenni jaksan vedada ennast (ma juba kujutan ette, mida mu reie- ja seljalihased homme teevad) siis õhtuks premeerin ennast magustoiduga.

Algas 40-päevane paast. No mitte ju päris paast, ainult loomsetest toiduainetest hoiduda-püüdmise-paast. Millele ma ka plaanin korrektuure teha (s.t. mitte päris peast soojaks minna sellega) – ehk mul on praegu 1 laktoosivaba piima pakk pooleli ja ma plaanin selle küll ära tarbida, et see pahaks ei läheks. Samuti ei plaani ma lõuna ajal nälga jääda ja kui see tähendab sööklas supi või võileiva söömist siis ma katsun sealt liha välja nokkida, aga võid leiva pealt ikka maha kraapima ei hakka ju. Niisiis. Tsiteerides klassikuid: How hard can it be? 🙂

Paastule eelnes eile õhtul naabrite juures vastlapäeva-kogunemine, kus pakuti imemaitsvat hernesuppi (Naabrinaine ise tegi ja väidetavalt esimest korda elus – maitses igatahes taevalikult!). Küla-vastlakuklist loobusin vahukoore pärast ja tulin nosisin kodus omatehtud kakao-vastlakuklit piimavaba vahukoorega (segatuna natukese Ekströmsi vaniljepulbriga, nagu siin retseptis). Naabritega on meil igatahes tõeliselt vedanud!

Kroonika (ja mitte selle meditsiiniajakirja) mõttes olgu öeldud, et vahepeale on jäänud jälle teatrietendus, kontsert ja raamat. Teatris käisin vaatamas “Pansot”, sest olgem ausad – alates Estonia lavatagustes ja -alustes koridorides lapsena ringi jooksmisest kuni ise harrastusteatriga liitumiseni – on teater, näitlemine, näitlejad ja lavakunstikoolis toimuv mind alati lummanud. Niisiis oli muidugi piinlik, et Panso osas ei olnud ma selgelt kogu eellooga kursis ja see tõenäoliselt jälle võttis mitu tahku etendusest minu jaoks vähemaks, aga samas MINU JAOKS ei olnud sel vahet. Etendus oli ikkagi ilus ja hea, nii et aitäh veelkord kutsujale kutsumast. 🙂 Ja sentimentaalse mõõtme lisas ju loomulikult teadmine kuklas, et näidendi autoriga on kunagi kuskil korteriköögis arutletud poolnaljatamisi-pooltõsiselt igasuguste nõmedate ja vähemnõmedate maailma asjade üle.  Olid ajad ükskord. Ja nüüd on ilmselt need ajad käsil mu õeraasul. Pikemalt sel teemal vist ei peatuks, kui et – sai esimest korda siis koos peol käidud. 🙂

Järjekordne kontsert oli järjekordne “Köömes”. Aga ma ei kurda üldse, et ma uut muusikat niiviisi ei kuule, sest jälle oli hea! Ja endiselt ootan plaati. Mina ei saanud enne aru, et midagi kontserdil viltu või valesti läks kui äftekal helisalvestus välja kougiti ja “läbi analüüsiti”. Bändimehe elu ei ole mingi meelakkumine, tuleb välja. 🙂 Kui millestki oli kahju, siis sellest, et publik nii jahe oli. Kivikohvikutäis tsikliste, kes kõik oma kampadeks koondununa eri nurkades lihtsalt käed rinnal risti seisid…

Raamat, mis läbi sai oli Osho “Emotsionaalne heaolu” ja tõesõna – sellel ma peatun nüüd veel lühemalt kui Köömese kontserdil. See nimelt ei meeldinud mulle mitte üks põrm. Läbi lugesin huvi pärast, et kui hulluks asi veel minna saab. Jah, võimalik, et ma polnud veel lihtsalt selles meeleolus või eluetapis, kus see raamat oleks mulle sobinud, aga… ühesõnaga ei sobinud. Seal olid täpselt need 2 tõrvatilka, mis minu jaoks kogu meepoti ära rikkusid. Mitte, et raamat ise olekski olnud eriline meepott, aga tõrvatilk oli sees küll.

Muuseas, tol peol – kui ma tulihingeliselt vaidlesin, et ei tohiks ühte raamatut lugeda mitu korda, sest elu on nii lühike ja peaks proovima lugeda võimalikult palju ja erinevaid raamatuid – siis kas ma eksisin iseenda sõnade vastu käies ühe ja sama bändi kontserdil mitu korda? Või on kontserdid iga kord nii piisavalt palju erinevad “elamused”, kuigi võib-olla ka sama raamatut erineval ajal elus lugedes on elamus erinev? Mine võta nüüd siis kinni. Öeldakse ju, et samasse jõkke ei ole võimalik kaks korda astuda. Äkki siis peaks 14x sama raamatu lugejaid ka mõista püüdma? 🙂

Rademaris ootas mind originaalhinnast poole võrra odavam (hooaja lõpp, vana kaup välja, eksju) minu uus nunnu:

Sest kuradi külm on vahel rühmatrennisaalis trenni algust oodata! Eriti BodyCombati puhul kus riided peavad olema õhukesed, kuna trenn ise on üliintensiivne, aga enne on ju külm. Ja vaevalt see jakk ka BodyBalance lõdvestuse ajal kasutamise mõttes mööda külgi maha jookseb või kui tulevad varasuvised mitte-veel-nii-soe-et-saaks-lühikeste-varrukatega-aga-mitte-enam-nii-külm-et-peaks-windstopperiga-jooksma sörgid Harku metsas. Ja küsimus ei ole mitte selles, et mul ei oleks ühtegi pusa varnast võtta, aga tõdesin, et nad kõik on ainult pooleldi lahtikäiva lukuga, aga see on nüüd täispikaga. Säästab soengut, meiki ja whatnot. Jah-jah, ega trenn mingi catwalk ole, aga pusa vahetult enne trenni algust ülepea tõmbamine kisub ikkagi mõne juukseklambri kohalt ära ja pärast ronivad salgud kõige ebamugavamal ajal keset trenni silma või kleepuvad kaela peale. </trennihala-ja-odava-kiunu-lõpp>

Ostsin ära ka mitu purgitäit kikerherneid, et proovida falafele teha, sest praeguse seisuga tegin diili, et püüan kaasa teha vastlapäevast algavat 40päevast paastu (s.t. hoidumist loomsetest toiduainetest). Ma ei ole veel otsustanud, kas tõesti munad ja juust ka välja jätta, sest kui liha-asendajat on küllalt lihtne tänapäeval leida ja piima ma ju nagunii ei tarbi, siis juust on midagi sellist, mida on raske asendada. Vaatame seda asja. 🙂

See kuuluks ilmselt pigem twitterisse, aga twitteris ei saa teksti vormindada ja ma tahaksin seda teksti vormindada.

NIMELT.

Lugesin viimase aja parimat “motivatsioonilist”/”eneseabi-“/”filosoofilist” mõttetera hiljuti:

May you live all the days of your life.

Läheb suhteliselt samasse patta sünnipäevaõnnitlusega: “Ela kaua tahad!”, aga mõlemad on – kui nüüd hästi järele mõelda – ikka väga tabavalt öeldud.

OK, ma nüüd tükk aega ei blogi enam midagi. 😛

Kuna ise olen suur kohvisõber siis olin väga õnnetu, kui pärast küpsetise valmimist avastasin, et see sobib tee kõrvale superhästi, aga kohvi juurde sugugi mitte nii… Kohviga kokku paistavad pigem ikka igasugused rammusad šokolaadikad käima. Toorjuustukookidest püüan oma laktoositalumatusega hetkel kaarega ringi käia. 😦

Ühesõnaga. Teesõber, see Mandariinikook on raudselt Sulle. Aga ainult juhul kui Sa talud mandleid, sest mandlipuru tuleb sellesse ikka üksjagu lisada. Ja tõesti – ära lase end heidutada sellest, et mandariinid pärast keetmist ei näe sugugi kaubanduslikud ega apetiitsed välja – pärast püreestamist tuleb välja selline nunnu oranžikaskollane (kõrvitsale sarnanev) püree ja kook esiteks kerkib imeilusti, tuleb väga kenasti võitatud (ma igaks juhuks raputasin mannaga ka üle) vormist välja ja maitseb täpselt mandariinimõrumagusalt, millele mandlipurutükid natuke krõmpsumat tekstuuri lisavad. Kui see kahetunnine mandariinikeetmine välja arvata, valmib kook ise täitsa piisavalt vähese vaevaga ja ruttu. Ja kujuta siis nüüd ette selle mahlase koogilõigu kõrvale üks ilus klaar tassike teed. Oeh, armastaks ma vaid teed… 🙂

Ja sobiv lugu ka.

Edit: Margo versioon on tegelt ka parem, kuulake hoopis seda! 🙂

Vanad võlad esimesena! Ehk käisin möödunud nädalal vaatamas “Artisti”. Film, jah, minu arvates – kes ma suure gunzti mitmekihilisust ju tihtipeale ei näe (või ei taha näha, kui ma arvan, et ma sellest niikuinii aru ei saaks) – suurt väärt ei olnud. Esiteks tuleb seda vaatama minna täis kõhuga ja sealjuures olles söönud midagi sellist, mis seedehäireid ei põhjusta, sest vaikseid kohti on tummfilmis teatavasti palju, kus kõik kurinad-korinad hästi kuulda on. Minu fopaa oli kümnekonna hõbekäevõru käele lükkimine ehk käed surid liikumatusest sülle kergelt ära. 😛 Aga loomulikult – kutsumiuk oli filmis imetore ja John Goodman oli äge (kuigi mulle kogu aeg Fred Flintstone meenus;)). Ja kogu nüüdisaja 3D-hull-möll-tehno-värgi keskel lihtlabast mustvalget tummfilmi vaadata oli paras eksootika ikka küll. Nii et kogemus ometi kuldaväärt. Kogu õhtu oli tore. Seltskond ja puha. 🙂

Sel nädalal lugesin läbi oma esimese Coelho. Ühtlasi ka, piinlik tunnistada, 2012. esimese raamatu üldse. Aga see ju natuke loeb ka, et mul on mitu raamatut korraga pooleli, onju, aitäh?! Ühesõnaga Paulo Coelho “Aleph”, mida nii siiralt mulle soovitati (minu jutu peale, et vahel ma tunnen nagu kuuluksin tegelikult 19. sajandisse). et ma otsustasin anda Coelhole võimaluse. Kuigi seni üsna teadlikult sellest ringiga mööda käinud olen. Võib-olla seetõttu see mulle ei meeldinudki. Eelarvamuse pärast. Algus oli natuke põnev, keskel oli päris põnev ja siis läks igavaks. Millest on kahju, sest nüüd ei taha ma (jälle) enam ühtegi Coelhot silmaotsaski näha. 🙂

Sel nädalal käisin ma esimest korda elus šokolaadikommide/trühvlite valmistamise koolitusel Kalevi Šokolaadipoes & Meistrikojas väga armsa blondiinide seltskonna ja nende sõpruskonnaga, keda sadamiljon aastat näinud ei olnud. Koolitus oli äärmiselt lahe. Natuke kallis, tõsi küll, aga lahe ikkagi (ent arvestadedes kvaliteetse šokolaadi enda hinda ja tegelikult kogu seda materjalikulu mis seal oli, mitte sugugi liiga kallis). Täiesti super, kui vähegi võimalik, oma väikese seltskonnaga minna ja veeta 2 väga lõbusat ja kasulikku infot täis tundi. Olgu, üks eeldus on – et võiks olla magusasõber, aga see ei ole ka kohustuslik. Ütleme, et see on rangelt soovitatav. On täiesti võimalik ka kohale minna ja valmistada karbitäis trühvleid oma magusasõbrast kaaslasele. 🙂 Lihtsalt magusasõbrale on boonuseks seal laual ka suur kausitäis Kalevi kompvekke ja pärast rasket koolitust saab kasta puuvilju ja küpsiseid piima- ja tumeda šokolaadi fondüüsse ja limpsida kohvi/teed kõrvale. Mitte-magusasõber ilmselt peab siis oma soolase snäki selleks hilisemaks väikeseks lõõgastuseks kaasa haarama. 😛

2012.a. järgmised nähtud filmid olid “Märtsi Iidid” nomnom Ryan Goslinguga ja “Vanne” minu jaoks täiesti tundmatute näitlejatega. 🙂 Selleks, et teie ei peaks minema Wikipediast googeldama, mis õieti on Märtsi iidid, võin ma lühidalt öelda, et põhimõtteliselt oli selleks Rooma kalendris 15. märts. Et idus tähendab midagi seoses poolikuga, kutsuti iga kuu ligikaudset keskpaika selle kuu iidideks. Märtsi iidid oli aga 44 e.Kr. see päev kui herr Caesar maha koksati. Ka Sina, Brutus jne. Sellega oli naljakas lugu, ma lugesin Wikipediast, isegi kui see tõsi pole. Ennustaja nimelt oli öelnud, et väidetavalt Märtsi iidide ajal saab Caesar viga. Kui Caesar märtsi iidide ajal tänaval seda ennustajat nägi, oli ta vihjanud, et ennustus ju ei läinud täide, sest “näe, märtsi iidid on tulnud”, mille peale aga ennustaja oli vastanud, et “jah, aga mitte läinud…”. No vot. Siit õppetund – ei maksa ära sõnuda, eks. Aga filmi juurde tagasi minnes – hästi hea film oli. Ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et ma käisin seda vaatamas Minniga, kellega koos ette võttes iga asi (isegi hirmsaid poollahtisi frotee-hommikumantleid sisaldavad saunapeod) hea on ega selle pärast, et Ryan Gosling, vaid päriselt ka oli hea. Olgu pealegi, et poliitikute ega poliitikamaailma kohta midagi uut, mida me juba ei teadnud, teada ei saanud. Ikkagi.

Teine film, “Vanne” oli sõbrannadega sõbrapäeva-eelse romantikalaksu saamiseks väga sobilik. Hästi armas film, sugugi mitte imal, vaid täitsa paras. Ainult hea oleks, kui saaks pärast seda filmi minna koju kellegi kaissu miilustama. Mind ootas too õhtu kodus ainult kuri kass. Ja kinost koju kõndisin wok-panniga. Hea julge oli vähemalt. 🙂

Teine ‘esimene’ sel nädalal oli täna – kui pakkusin lõunasöögiks tortillasid. Väga kehvasti välja ei kukkunudki. Kuigi esimeseks korraks olin erinevad dipikastmed ja tortillad ise poest ostnud, siis järgmiseks korraks võib proovida tortillasid ehk ise küpsetada ja täidisele peale valatava kastme maitsestamata jogurtist-hapukoorest jmt. ise kokku keerata? Nimelt käisid meil üle pika-pika aja külalised, arutasime generaalplaani, kuidas reisida Sitsiilias(sse). Selleks oli meil abiks pesueht sitsiillane Palermost koos oma armsa abikaasa ja nende pisitütrega. Reis hakkab niiviisi juba täitsa reaalseid mõõtmeid võtma. Mis on tore. 🙂

Lugu ka.