Quo vadis, inimkond?

Tempora mutantur, nos et mutamur in illis.

Elu ja surm on tõsised asjad. Ja ma ei oleks tohtinud tõsisesse asja segada irooniat (või sarkasmi, ma tohman ei tee neil vist õieti tänini vahet). Isegi teadmatusest mitte. Kurb ja piinlik, aga vajalik õppetund!

Advertisements

3 responses to “Quo vadis, inimkond?

  1. Surm on iseenesest üks paras iroonia. Mitte sarkasm. Aga… ma ei hakka igaks juhuks seda mõttekäiku kaugemale arendada. Ma ju ka ei tea. :/

  2. Ptui, arendama siiski. Miks siin oma kommentaare kustutada/redigeerida ei saa?

  3. Ma ei tea miks ei saa redigeerida ega kustutada. :/ Ma ei oska wordpressi…
    Väga võimalik kusjuures, et ma lausa sarkasmitsesin ja isegi ei iroonitsenud tookord. See teeb asja veel hullemaks järelikult? :S
    Mul oli tegelikult ka pikem mõttekäik plaanis, aga ma kustutasin selle igaks juhuks ära, et mitte veel rohkem kohatu olla kui ma juba olen suutnud olla. Teinekord teetassi taga võime üksteisele oma mõttekäike tutvustada siis.

%d bloggers like this: