Igatahes teab nüüd ligikaudu arvestada, et kui lõunasöögiplaan “ah teeb kiiresti 1 lasanje” läheb luhta, sest lasanjeplaadid on otsas ja tuleb ise värsked pastaplaadid teha, läheb nullist sajani (s.o. pastataina tegemisest kuni lasanje ahjust väljumiseni) täpselt 2 tundi. Kusjuures kuni pasta pool tundi küpseb, jõuab põrandadki ära pesta.

Pole paha?

Iseasi on see, et kuna eilsest õhtust alates kimbutab miski toidumürgituse moodi asi, ei ole mul sugugi isu proovidagi. 😦 Eileõhtust uue kodulooma e.  pisikese ja nunnu roostevaba Harvia suitsuahju esimese järeleproovimise tulemust ( suitsulinaskit ja suitsutatud kanakintsu) nokkisin ka ainult kahvliotsaga kuigi välja tulid nad tõesti maitsvad!

Miks ma ütlen, et toidumürgituse moodi asi, mitte toidumürgitus, on antud juhul see, et ma arvan, et tegu on mõnes mõttes iseendale külge mõeldud kehva enesetundega. Ehk harilik stressi ja järjekordselt üle mõtlemise tulemus.

LegaalseBlondi blogist lugesin kord (aprillis, nagu tuleb välja) eksistentsiaalsest küsimusest ja see on mind tänaseni kuklas kummitanud. Mina ju nimelt armastan ka jooksmas käia. Ega ma kindel ei saa olla, et mul pole ikkagi see võbelev-võdisev tagumik, aga viimane kord jooksmas käies oli mu tagumik piisavalt paigal ja prink küll, et parm sinna maanduda saaks ja ka verd imeda jõuaks. KAKS KORDA! :S Või äkki peff ikka väreleb, aga ma ise lihtsalt haisen? Sest mu spordipesupulber/geel on lõhnaainete-vaba (allergikute värk) ja üksi metsa jooksma mineku jaoks parfüümi peale panna – võib-olla ma eksin siinkohal? – ei tundu kuidagi õige… 🙂

Ritsikad. Sellega on nüüd siis täiesti selge – suvi on ametlikult lõppemas. Veel eelmine nädal ritsikad ei siristanud, aga nüüd õhtusel ajal röögivad sumedas suveöös täiesti kõrvulukustavalt… Minu jaoks on see kindel märk sellest, et suvi hakkab läbi saama. See omakorda tähendab, et kohe on käes sügis, lägane-pime november ja ei ole enam kaugel kingiosturalli ja jõulud! Oh õudu… Mul ei ole töölt veel puhkus alanudki ja juba on suvi läbi.

Tempora mutantur, nos et mutamur in illis.

Elu ja surm on tõsised asjad. Ja ma ei oleks tohtinud tõsisesse asja segada irooniat (või sarkasmi, ma tohman ei tee neil vist õieti tänini vahet). Isegi teadmatusest mitte. Kurb ja piinlik, aga vajalik õppetund!