Vallutusretk Põhja ehk moikka-moi!

Neljapäeval oli juba reede tunne, sest reede hommikul sai siuh-vilksti vallutatud Helsingi (tänu täitsa niisama saadud SEB sügisjooksu kruiisikupongile). Otsustasime teha üsna kultuurivaba reisi. Kuigi tõele au andes tuleb tunnistada, ühte kirikut pärast natuke eemalt vaatasime ka kuni restoranist hõbepaberis kaasa pakitud poolikuid pitsasid nosisime. Selle taustaks kisasid ja lehvitasid lakkamatult plakateid kamp noori hispaanlasi. Ja iga kord kui meie päikese liikumisega koos kohti väljakul vahetasime, tulid nad kaasa otse meie nina alla seda tegema. Üsna tüütu oli, kuigi korruptsioonivaba ja demokraatlik riik kui selline on ju üsna hea eesmärk või nii.

Igatahes laevalt (ja mis mõttes on laeva nimes sõna XPRS kui reis võtab aega 2,5 tundi. Kui kaua nende ilma XPRS-ita laev siis veel seda 70km sõidab?!) silkasime metroo peale ja kimasime otsemaid Itäkeskusesse, mille siis otsast lõpuni läbi tuhlasime. Kõike seda, mida lootsin leida, kahjuks ikka ei leidnud (ja ühed ihukarva roosad lakknahast kingad, mis ostmata jätsin, jäidki nüüd mind painama…) aga midagi ikka. Ühe korraliku Sisters Point’i suvise kokteilikleidi (hästi lillelise, aga selline floral värk vist on see suvi ka veel OK, eks – või oli see pigem eelmise suve teema?), H&M’ist valge kardigani, sinise suvise pluusi ja paar meremehestiilis t-särki (sest meri on vist jälle/ikka moes, eks?). No ja siis nipet-näpet aksessuaare GinaTricot’st jms. Mida aga TEGELIKULT sinna otsima läksin – ei leidnudki. Peab Stockholmi järgmiseks minema äkki?

Aga üks kõige lemmikum ost (Indiskast) läks juba siuh vilksti kasutusse! Ehk lilleline-suvine laudlina (allpool olevas kompositsioonis lisaks koduaia tulbid, koduaia nurmenukud ja äsja ahjust tulnud Dallase saiad – paremad kui Selveri omad!)

idyll

Advertisements

Hoiatus!

Jah, öko-tšikk minus nüüd selle jutu peale nutab natuke ja on õnnetu, aga mis parata. Juhul kui te peaksite ka kalli raha eest plaanima osta ROCS’i “Bionica” hambapastat – siis soovitan, et ärge ostke. See maitse… kujutage nüüd ette kõige vastikuma maitsega arstirohutinktuuri üldse – vot umbestäpselt nii maitsebki. Mitte nagu mõnus lagritsakomm, vaid mõru ja läkastama ajav lagrits. Ja ei tahaks uskuda, et ma olen väga laisk hammaste pesija (kuigi võimalik, et selle mõru maitse tõttu pesen tõesti kiirustades, et vaid jubedus ruttu mööda saaks) – aga ta ei tundu sugugi hambaid nii puhtaks tegevat kui näiteks Himalaya Herbali looduslik hambapasta (mis maitses KA halvasti, aga tagantjärele mõeldes sugugi mitte nii halvasti!).

Ühesõnaga – on väga võimalik, et mõnele lagritsasõbrale väga meeldib see maitse mis suhu jääb pärast. Ja on väga võimalik, et looduslikkuse ja öko nimel tulebki vahel lihtsalt järeleandmisi teha. Loomulikult ma ju pesen selle hambapastaga tuubi lõpuni ja ära ei viska seda, aga järge ootab mul vahelduseks jälle Colgate. :/

Illuminate my night

Vahepeal on jälle päris palju lumesulamisvett jõgedesse voolanud. Ja üldse pole ma leidnud mahti rääkida sellest, kuidas ma “orienteerumas käisin” ehk sibasin neljapäevaku 6,3 km raja minu silmis profiorienteeruja – Erkki sabas läbi niimoodi, et kaart oli küll (tihti isegi õigetpidi!) käes, ent kompass ei käinud kordagi taskust väljas. Nii võiks teinekordki “orienteeruda”! Kuigi ka ise võiks selle va kaardi/tingmärkide lugemise ja kompassi kasutamise kunsti selgeks õppida. Kokku läbisime lõpuks Vääna-Jõesuu mereäärsetes metsades u. 7,2 km ja aega läks, kui ma ei eksi, umbes 1:19. Ütleme nii, et n-ö käsi sai orienteerumises siiski valgeks… ja jalg märjaks, kui kraavi ületades poolest säärest paremat jalga pidi kraavi libisesin. Teadjad räägivad, et see käivat asja juurde. 🙂

Õnnestus paar korda vahepeal teha klassikaliselt maitsvat Tosca kooki pohladega ja avastada uus lemmik rabarberikookide seas (Rimis on suured-pikad rabarberid juba täitsa müügil ka!). Uusim hitt soolaste toitude seas on karulaugu-basiilikupestoga kuskuss, mille juurde sobib vabalt ka vaid feta-hapukoore-kurgisalat, aga toekamaks õhtusöögiks võib sinna lisada üsna nobedalt valmivad sojakastme-meemarinaadis natuke hänginud (ahjus) grillitud broilerifileed.

Hääleseades tegime me täna rohkem trenni kui hääleseadet, aga kätekõverdused on suvevormiks ju abiks ikka. 😉 Ja tänu neile kätekõverdustele õnnestus mul (vähemalt õpetaja väitel) saada kätte mingi ‘mi’, mis olevat tertsi võrra kõrgemal kui see mida seni laulnud olen. Ehk kokkuvõttes võib öelda, et olen nõrk. Tugiaparaati ise piisavalt pingutada ei jaksa/oska, aga läbi füüsilise pingutuse (nagu näiteks kätekõverdused või selili istessetõusud) – pingestuvad kõhulihased n-ö loomulikult ja toestavad diafragmat. Või umbes kuidagi nii. Ühesõnaga kätekõverdustes maast eemale tõugates tuleb ilus hääl, aga püsti seistes ja ise kõhulihaseid pingutades tuleb hoopis ebastabiilsem ja nõrgem hääl. Aga põnev on endiselt. Vägagi. Ja mul on parim ja toredaim õpetaja ju ka! 😉 Hääleseadetrenni peale läksin ja sörk-trennisin Harkus veidi üle 9 kilomeetri umbes 1:02-ga.

Homme õhtul loodan Club Privés “Comedy Estonia” raames koos Katiga jätku kõhulihaste trennile. Suvi tuleb peale… 🙂

Piinlik lugu!

Tänu tähelepanelikule (ja kuradi andekale! Ma ootan tema uusi mixe alati pikisilmi… 🙂 Kuulake näiteks seda.) jälgijale @vibu3000 sain teada, et olin täitsa featured EPL-i veebiväljaande rubriigis “Säutsuvad ja blogivad”. Ütleme nii, et seltskond kelle sekka sattunud olin, oli väga muljetavaldav… Juku-Kalle Raid, Peeter Marvet, Mihkel Raud, Daniel Vaarik jne… ja siis mina. Ja KÕIGIST võimalikes oli juhusliku valiku osaliseks saanud loomulikult mu üks täiesti isiklik ja absoluutselt null-vaimukas ning null-informatiivne säuts. Või siis olingi ma sinna valitud kui emo-laste esindaja. Tõesõna, piinlik.

Aga ajalooannaalide tarbeks talletada tasub ikka. 🙂 Tegin ekraanipildi EPL-i veebist ka.