you’re special – just like everybody else.

Eelmise sissekande jätkuks ma ütleks, et minu arvates mu kleit rokkis küll sokid jalast ära täiega. Mitte nagu see etendus. Etendus jäi lahjaks. Isegi kui vaatama minna teadmisega, et “Lendu üle käopesa” oodata ei maksa. Ikkagi jäid “mopsukesed” ja “pupsukesed” nagu… nõmedaks natuke. 😉 Loomulikult on aga nii etendus kui ka muidugi minu kleit (ja selle värv isegi, nagu selgus) – maitse asjad. Ja maitse üle ei vaielda. Teadupärast. Ainult kakeldakse. 🙂

Tänase sissekande temaatikaks on ekstraordinaarsus. Nimelt mulle tundub, et mu elu pole kuidagi ekstraordinaarne. Mitte, et ebatavaline (see kuidagi kõlab halvasti minu meelest) vaid eriline. Näib, et ümberringi on kõik täiesti vaimustavad inimesed ekstraordinaarsete eludega. Andekad või vaprad või lihtsalt väga-väga tublid, oma seikluste ja isegi ägeda igapäevaeluga ja oma vedamiste ja altminekutega. Ainult minu elu pole sugugi eriline. Või on, aga ma ise ei näe ja ei saa aru. Kuigi ma kaldun arvama ikka, et pole. Mul on raudselt kõige igavam ja mittemidagiütlevam elu ja ma ise olen mittemidagiütlev ja ebaekstraordinaarne täielikult.

Ja siis saladuskatte all ma ütlen, et ma vaatan vahel kõrvalt teiste inimeste lapsi ja olen tihtipeale väga kade ja sügaval südames loodan, et ma saaks vähemalt sama ägedad ja ekstraordinaarsed (kui mitte ägedamad;)) lapsed kunagi. Ja samas kardan, et mis siis saab, kui ei saa. Et kas ma hakkan ka kurjaks emaks siis kes paneb lapsele suured ootused kõigi oma saavutamata ambitsioonide täitmise osas ja kui siis laps ei täida neid ootusi (no näiteks ei saa kõiki aineid viisi, saab mõned neljad ja kolmed ka), saan kurjaks ja pettun ja olen muidu vastik muinasjutu-võõrasema tüüp? Kas on normaalne ennast täitsa lollakaks mõelda? Vist on. Suhteliselt tähtis teema ju ikkagi. 🙂 Ma mõistan, et pole normaalne mõtiskleda iga päev natuke, et mis värvi tapeet ikkagi magamistoas olla võiks, aga kindlasti võiks ju pidada normaalseks iga päev natuke mõtisklemist, et kuidas ja millal ja miks see lapsevanema roll ikkagi välja nägema hakkaks.

edit: Sipsiku poolt Noole blogi kommentaariumis visatud “kinda” osas ei taha ju ka võlgu jääda. Nii et mainin siis selle ka ära, et tegin hiljuti pulmakingiks saadud pastamasinaga esimest korda värsket pastat. Valik langes tagliatellede kasuks. Tainasse sai pooleks nisujahu ja durum-nisujahu. Imelihtne oli neid teha, kui rutiin käppa sai. Kui paras ports sai valmis kedratud, rändasid nad potti ja keesid nad täpselt 1,5 minutit. Väga meeldiv. Suts ja valmis! 😉 Sinna juurde proovisin esimest korda elus pestot teha. Koos pastamasinaga saadud Pastaraamatust langes valik basiiliku-pestole. Ka seda oli üllatuslikult imelihtne teha. Tagliatelled läksid edasi potist pannile, pannil segunesid nad basiiliku-pestoga ja said kiftiks-rohelisetäpiliseks ning seltsiks said veel tükeldatud suitsu- ja grillkana tükikesi. Lõpptulemusele natuke värskelt riivitud parmesani juustu peale ja kirsstomateid “salatiks” kõrvale ja imemaitsev õhtusöök valmis. Kogu see protseduur – pastataina tegemisest kuni lauda istumiseni võttis aega (minusugusel aeglasel koduperenaisel) poolteist tundi, nii et mõnel nobenäpul läheks veelgi kiiremini ilmselt. Ja pastamasinat ma nüüd raudselt kappi tagasi ei pane, sest edasi tahaks nüüd proovida ise lasanjeplaate teha (muidu on ju alati õudne nikerdamine – kas siis kuivatatud plaadid murda vormi sobivaks või siis tuleb plaatidele sobiv vorm koju juurde osta!). No mis elu see on, eks… 😛

Advertisements

10 responses to “you’re special – just like everybody else.

  1. Egle

    Nõme Liis. Teised oma ekstraordinaarsete eludega tahaks natukenegi rahu ja vaikust, et asjad sujuks, mitte ei peaks tõmblema kõige nimel. Ja võin omast käest öelda et tahetakse ikka seda mida ei ole, mida ei saa.
    Ära jää lootma et toidud mõne vormiga valmis teed, varem või hiljem on köögis mustmijon mitte just odavat vormi-potti-panni.
    Minu meelest ise pasta tegemine ongi selline laupäeva asi- võtad aega, meisterdad, naudid.

  2. liis

    Egle, Sa said valesti aru. Ma ka ju tõmblen kõige nimel ja mul ka ei suju, aga isegi mu altminekud ja möödapanekud on igavad, saad aru. 😀
    Ja ma ikka püüaks mitte päris elada põhimõtte järgi “võidab see, kel on surres kõige rohkem asju” – ja püüan lambist igasugu vorme kokku mitte osta. Isegi kui suur kiusatus on. 😛

    Poke-mon?! 😀

  3. Egle

    Varem vüi hiljem lihtsalt on. Olen iseg ka selle poolt et less is more. Aga kööki ikka tekib seda teist ja kolmandat juurde.
    Muide peaks ikka kohvile/kokteilile minema. Rääkima kõikidest igavatest ja mitteigavatest asjadest. Mina tahaks küll juba mõnda aega igavust enda ellu. Ei jaksa enam. Elu nagu karussell hakkab juba väga tüütavaks muutuma.

  4. Mulle sa oma suures igavuses küll nii väga meeldid:)
    Too pastamasin on ka väga lahe pulmakingitus, Et need taglatielle lindid ikka pikad pikad saaksid!
    ja lapsi tehke ikka mitu. Muidu lähevad ühed väärt vanemad lihtsalt raisku:)

  5. liis

    Tead soodomakomorra, et alati kui ma kas nõmme terviseradadel jooksen või lihtsalt nõmme kandis liigun, ma piidlen kõiki heledapäiseid naisi lapsevankriga, et äkki oled Sina Itiga. 😉
    Ja Egle, ammu juba oleks pidand minema. ;P Nüüd võiks selle kavalalt ühendada Ki pisipreili esmaesitlusega avalikkusele e. kui külla kutsutakse tunniks-paariks mõnikord? 😉

  6. Jääraplika

    Mida iganes sa oled suitsetanud, lõpeta see otsekohe! 😀 Jah, lepi sellega, et sul on täitsa tavaline, igav ja õnnelik elu. Sa tegid magistrikraadi cum laude, sa oled abielus toreda mehega (nii palju kui aru olen saanud), käisite pulmareisil Uus-Meremaal. Ja nüüd veel teed kodus ise pastamassinaga pastat kah. Täitsa tavaline ja igav tõesti. Booooring!

    (Kuigi mõni võiks sellise elu nimel tappa.)

  7. Kats

    Ma arvan, et keegi teine vaatab sinu elu ja mõtleb täpselt sama asja, sest nagu mainitud – mõni võiks sellise elu nimel paljukski valmis olla! :D. Ja see lapsevanema värk, küll see loksub ise ajaga paika, et pole vist mõtet ette plaanida, milliseks vanemaks saada. Ja mis puutub magamistoa tapeeti, siis ma vean kihla, et nüüdsest mõtled sa vähemalt korra päevas kodu sisustamisele ja nii mitu aastat – kaua tehtud kaunikene! 😉

  8. ma kunagi käisin, ei lendasin, nii mööda Eestimaad ja otsisin Antigonet.
    ma arvan, et ma ei võta sinult seda põnevust mind edasi otsida:)

  9. eioleolemas

    Kusjuures, selleaastane korteri hüper-super-kapitaalremont panu mu suht samasse seisu – plaanides olid maikuine Jaapani reis Tokyo Natsu-bashoga, suvine American West Coast to East Coast plus Hawaiian round-roadtrip ja talvine Serengeti Victoria safari, kuid nüüd tundub, et mu “hästi” planeeritud poolteist kuud puhkust möödub teistsuguse egiidi all Tallinna kesklinnas.
    Ainus lohutus on selles, et niikuinii pool igast kuust veedab kodanik komandeeringutes Euroopas…

Tell me about it :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: