Eelmise sissekande jätkuks ma ütleks, et minu arvates mu kleit rokkis küll sokid jalast ära täiega. Mitte nagu see etendus. Etendus jäi lahjaks. Isegi kui vaatama minna teadmisega, et “Lendu üle käopesa” oodata ei maksa. Ikkagi jäid “mopsukesed” ja “pupsukesed” nagu… nõmedaks natuke. 😉 Loomulikult on aga nii etendus kui ka muidugi minu kleit (ja selle värv isegi, nagu selgus) – maitse asjad. Ja maitse üle ei vaielda. Teadupärast. Ainult kakeldakse. 🙂
Tänase sissekande temaatikaks on ekstraordinaarsus. Nimelt mulle tundub, et mu elu pole kuidagi ekstraordinaarne. Mitte, et ebatavaline (see kuidagi kõlab halvasti minu meelest) vaid eriline. Näib, et ümberringi on kõik täiesti vaimustavad inimesed ekstraordinaarsete eludega. Andekad või vaprad või lihtsalt väga-väga tublid, oma seikluste ja isegi ägeda igapäevaeluga ja oma vedamiste ja altminekutega. Ainult minu elu pole sugugi eriline. Või on, aga ma ise ei näe ja ei saa aru. Kuigi ma kaldun arvama ikka, et pole. Mul on raudselt kõige igavam ja mittemidagiütlevam elu ja ma ise olen mittemidagiütlev ja ebaekstraordinaarne täielikult.
Ja siis saladuskatte all ma ütlen, et ma vaatan vahel kõrvalt teiste inimeste lapsi ja olen tihtipeale väga kade ja sügaval südames loodan, et ma saaks vähemalt sama ägedad ja ekstraordinaarsed (kui mitte ägedamad;)) lapsed kunagi. Ja samas kardan, et mis siis saab, kui ei saa. Et kas ma hakkan ka kurjaks emaks siis kes paneb lapsele suured ootused kõigi oma saavutamata ambitsioonide täitmise osas ja kui siis laps ei täida neid ootusi (no näiteks ei saa kõiki aineid viisi, saab mõned neljad ja kolmed ka), saan kurjaks ja pettun ja olen muidu vastik muinasjutu-võõrasema tüüp? Kas on normaalne ennast täitsa lollakaks mõelda? Vist on. Suhteliselt tähtis teema ju ikkagi. 🙂 Ma mõistan, et pole normaalne mõtiskleda iga päev natuke, et mis värvi tapeet ikkagi magamistoas olla võiks, aga kindlasti võiks ju pidada normaalseks iga päev natuke mõtisklemist, et kuidas ja millal ja miks see lapsevanema roll ikkagi välja nägema hakkaks.
edit: Sipsiku poolt Noole blogi kommentaariumis visatud “kinda” osas ei taha ju ka võlgu jääda. Nii et mainin siis selle ka ära, et tegin hiljuti pulmakingiks saadud pastamasinaga esimest korda värsket pastat. Valik langes tagliatellede kasuks. Tainasse sai pooleks nisujahu ja durum-nisujahu. Imelihtne oli neid teha, kui rutiin käppa sai. Kui paras ports sai valmis kedratud, rändasid nad potti ja keesid nad täpselt 1,5 minutit. Väga meeldiv. Suts ja valmis! 😉 Sinna juurde proovisin esimest korda elus pestot teha. Koos pastamasinaga saadud Pastaraamatust langes valik basiiliku-pestole. Ka seda oli üllatuslikult imelihtne teha. Tagliatelled läksid edasi potist pannile, pannil segunesid nad basiiliku-pestoga ja said kiftiks-rohelisetäpiliseks ning seltsiks said veel tükeldatud suitsu- ja grillkana tükikesi. Lõpptulemusele natuke värskelt riivitud parmesani juustu peale ja kirsstomateid “salatiks” kõrvale ja imemaitsev õhtusöök valmis. Kogu see protseduur – pastataina tegemisest kuni lauda istumiseni võttis aega (minusugusel aeglasel koduperenaisel) poolteist tundi, nii et mõnel nobenäpul läheks veelgi kiiremini ilmselt. Ja pastamasinat ma nüüd raudselt kappi tagasi ei pane, sest edasi tahaks nüüd proovida ise lasanjeplaate teha (muidu on ju alati õudne nikerdamine – kas siis kuivatatud plaadid murda vormi sobivaks või siis tuleb plaatidele sobiv vorm koju juurde osta!). No mis elu see on, eks… 😛
