Noppeid

Juba ammu olen tahtnud sheerida teiega seda.

Samuti tahtsin rääkida sellest, et vähemalt esimese personaaltreeningu järel olen vaimustuses oma personaaltreenerist (professionaalses mõttes puhalt, eks). Minusugusel trennivõõrikul, kes ma pole tegelikult 23 aastat praktiliselt üldse trenni teinud, on ikka julgem tunne harjutusi teha, kui keegi kõrval vaatab-korrigeerib-õpetab (eelmises spordiklubis rühmatrennis kiputi saali üle müüma ja treener vaevalt kõigil jõudis silma peal hoida, uues spordiklubis pole ma veel rühmatrenni jõudnud). Homme on plaan kõige karmimal tipptunnil – s.o. kella viiest ronida kardioseadmetele väikest liigutamist tegema, eks näis siis, kui palju rahvast on. Oma esimese rühmatrenni (avastasin, et trennid registreeritakse üsna ruttu täis – kohti ju vähe – mis on ruumi ja treeneri tähelepanu mõttes muidugi tore!) – broneerisin järgmiseks kolmapäevaks, siis oskan öelda, kuidas rühmatrennidega lood on.

Puudu on motivatsioon. Õues olev ilm soosib hästi tee/kakaotassi ja Uus-Meremaad tutvustava raamatuga diivaninurgas lebotamist, aga sugugi mitte tähtsa ja kiireloomulise tööülesandega tegelemist. Üllatus-üllatus, eks ole.

Muide, kõigile “veinisõpradele” (mitte joodikutele), panen siia üles need mõned Uus-Meremaa veinid, mis mulle meelde on jäänud, et maitsesid. Mõistagi mitte kuskilt spets-veinikeldrist vaid ikka laiatarbe-selvekauplusest:

Marlborough piirkonna “Nobilo”-sildiga kerge ja lahe Sauvignon Blanc (~185.-)

Jah, võib-olla punast Uus-Meremaalt ostma ei tõttakski, aga seda võiks teinekordki. Oli samuti kergemapoolne, sugugi mitte nii tammine/tummine. Saint Clair family estate Vicar’s Choice Pinot Noir (~205.-)

Ja mul on tunne, et täna õhtul on see Saladuste saade, kus mina ka vilksamisi korra paistan jälle. 😀

Advertisements

brüleekreemist ja karmast

1. Brüleekreemiga esimesed katsetused on siis tehtud ja ka söödud. Võib öelda küll, et “esimesed läksid aia taha”, aga õppetunnid olid väärtuslikud – edaspidi olen targem ja kunagi kui jälle kaloripommi-isu, saab siis teha. 🙂 Samuti on selle leegiheitja käsitsemisest suhkru karamellistamisel ju ainult väike samm jootmise ja muu keevitamiseni, eks? Ma arvan, kõik teed tööturul on mu ees siis valla. 😛

2. Karma. Karma on üks igavene ….. 🙂 Õppisin, et ei maksa soovida inimestele halba, sest kui keegi on laksu ära teeninud siis karma selle kättetoimetamise eest ka hoolitseb. Nii olen näinud kõrvalt ja nii tunnetan üsna teravalt isegi oma seljavaludega. Mis mõttes mul on järsku “5. nimmelüli ja ristluu vaheline tühimik natuke väiksem kui ta võiks olla ja seega ilmselt pitsitab närve natuke”? Karma, ma ütlen. 🙂 Samas on õnneks siiski nii, et kui õppetund korda saadetud käki eest käes ja end parandatud, annab ka karma peatselt taas endast märku ja siis juba hoopis häid võimalusi ja rõõmu teele veeretades. Fair enough.

3. Seoses seljavalu täiesti ootamatu ja soovimatu ägenemisega eelmisel reedel pugin nüüd natuke karmimaid põletikuvastaseid ravimeid ja arstile lähen kolmapäeval. Loodan, et perearstist on vahepeal imetegija saanud ning kavatsen kabinetist igatahes terve inimesena välja jalutada, et reedel kell 16 toimuvasse treeneri personaalsesse konsultatsiooni spordiklubis ikka ilusti minna saaks. Arvestades treeneri vormi (no muidugi ma googeldasin ja otsisin pilte ja muud siseinfot) loodan, et saan asjalikku nõu. Rannahooajani, neiud, on vähem kui aasta! 😉