Twitter on tegelikult blogi mõrvar.

Puhkuseni on 12 päeva. Tööd ja tegemist on palju, aga aega vähe ja tõtt-öelda tahtmist neid asju teha – veel vähem. 😦 Tahaksin puhata ja mängida ja veeta need 18 päeva puhkust tsivilisatsioonist ja arvutist eemal. Loodan, et ei helistata ja ei saadeta kirju, mille tõttu ma peaks kiiresti veeämber käes mingeid tööalaseid tulekahjusid kustutama tõttama. Tõesti loodan, noh, palun kinkige see mulle.

Ma mõtlen, et ma olen nagu puit. Kui hästi hoida ja immutada õigete vahenditega ja mitte lageda taeva alla jätta, siis pean väga hästi vastu – olen ilus ja sitke, aga kui unarusse jätta, siis lähen päris ruttu mädaks ja sealt tagasi pöörduda on juba äärmiselt raske. Natu-natuke annan painduma ka, aga muidu olen oma seisukohtades päris jäik. N-ö horoskoobielemendilt peaksin vist ‘maa’ olema, aga tunnen ennast nagu puu. Maa, vaata, ei lase end kõigutada, aga puu natuke ikka laseb ka ja mulle meeldib olla metsa sees, omasuguste seas (seal ei pääse tuul kallale!). Ja mulle meeldib ka päikese poole – kõrgustesse ennast sirutada. Vahel kaasnevad sellega kerged kasvuraskused, jah, aga sellest hoolimata sirutan. Kangekaelselt. 🙂

Esimest korda elus käisin kosmeetiku juures ja elus teist korda solaariumis. Tavaliselt alati mõni aeg enne mu sünnipäeva käib mingi krõps. Vaimne selline. Nagu üleminek “järgmisele levelile”. Praegu vist on mul see aeg käsil. Järjekordsed kasvuraskused vist või on asi lihtsalt kuu faasides, mine võta siis kinni.

Mis ma teen, kui ma ei taha enam siia kirjutada? 😦 Piinlik on jätta seda siin unarusse, nagu kohustus oleks natuke, noh… aga te ka ju ei taha üldsõnalist ja igavat juttu lugeda, ega? Ärge siis pahandage, kui ma natuke jälle ei kirjuta.

Advertisements