baby doll, i recognize – you’re a hideous thing inside.

A life, Jimmy, you know what that is? It’s the shit that happens while you’re waiting for moments that never come.

— Lester Freamon, to Jimmy McNulty – The Wire

 No ja ei tulegi rohkem midagi praegu. Terve päeva hoidsin seda akent lahti, et ehk tuleb inspiratsioon peale, aga ei, ei midagi.

Lõpetasin kooli ära. Olen väsinud ja läbi nagu läti raha (mitte, et tahaks vennasrahvast solvata või midagi, raskel ajal – ütlemine on lihtsalt selline). Õues on suur suvi, aga puhkus on alles augustis. Niisiis ei ole justkui millegi üle rõõmustada. Hing on veel sees ja käed-jalad liiguvad (kuigi põlv teeb random aegadel valu ja kange tahtmine on füsioterapeudi jutule minna, nii igaks juhuks), niisiis pole ka suurt millegi üle kurvastada.

Kas võib olla olemas sellist asja nagu suveväsimus? 🙂

Advertisements

Pirtsutan.

See postitus pani mind ka hetkeks mõtlema. Ma esiti tahtsin oma paar mõtteidu tema postituse alla kirjutada, aga loobusin. Eks täitsa võõras inimene ju ja kuidas Sa siis trügid teise õuele, eks. 🙂

Ühesõnga – minu blogilist on selline, et mul polegi seda. Ma ka kirjutasin kunagi üles (s.t. koostasin linkide nimekirja), aga seda muidugi aeg revideeris (aga mina ei viitsinud nimekirja uuendada muudkui) – küll osad lõpetasid kirjutamise, teised panid end parooli alla jnejne. Niisiis on minu taktika nüüd selline, et need, kes meelde tulevad (ja keda tõesti tihemini loen) – nende aadresse tean peast (või siis on nad mul aadressiribal valikuna juba peale paari esimese tähe kirjutamist). Ja siis on need, keda kuigi tihti ei loe ja nende linke klõpsin (+ uusi linke uurin) juba tuttavate blogide nimekirjadest. 🙂

Et ma ise olen “ärkasin-üles-ja-sügasin-kubet”-blogija, siis ma tegelikult ka armastan lugeda teiste inimeste elu-olu blogisid. Mulle meeldib ju Fox Life ka, no mida siis enamat arvata, eks. 🙂 Vahel harva kui tuleb meelde või on aega klõpsida, siis satun mõnda teemablogisse (toidublogid ja fotoblogid ja poliitblogid:)). Mis minu jaoks aga kindlad turn-off‘id on blogide juures? Esiteks jätabki kurva tunde kui kommentaaridele ei vastata (nagu autor mängiks mängu “kui ma ei reageeri, ehk ta läheb ära?”). Teiseks loomulikult see, kui kuude kaupa pole sissekandeid – siis käid muudkui vaatamas ja loodad, et äkki ta ikka tuleb tagasi. Ja viimasena, kuid mitte vähem tähtsa asjana, tooksin välja selle, kui minnakse parooli alla ja pole olemas kontaktaadressi, kust parooli küsida (a) või autor pole nii tuttav, et julgeks parooli küsida (b). Kuigi viimane versioon on muidugi kivike minu kapsaaeda. 😉

Vot nõnda on lood minu ja blogidega. Ääremärkusena võib ka välja tuua, et kahju on kui mõned väga vaimuka suuvärgi ja ägedate ideededega inimesed ei blogi, sest peavad seda aja raiskamiseks jne.

Muidu – pole siiani veel tähistanud edukat kaitsmist. Pole tuju. Kohe üldse mitte. Tööl on ka kiire. Kaalutud keskhinne 4,79 ja AP-sid 82. Pole paha, aga kuidagi tühi ja õlgu-kehitama-panev-tunne on sees.

I can’t do well when I think you’re gonna leave me, but I know I try. Are you gonna leave me now?

Olen nüüd siis preili tehnikateaduse magister. Kaitsesin töö hindele “Suurepärane”, nagu veel 6 inimest I sessioonilt. Kõik kursakaaslased, kellega lähemalt suhtlen, said “Suurepärase”. Õige kah. 😉 Samas mulle isiklikult tundub, et tase on kuidagi madal äkki natuke? Või on lihtsalt tänapäeva tudengid kõik nii tublid… Minu retsensent hindas mu tööd “väga hea”, kuid mitte “suurepärane” – kas mu kaitsmine siis oli nii veenev?

Igatahes sellest tulenevalt on mind kutsutud Eesti parimate koolilõpetajate vastuvõtule Kadrioru Lossi Roosiaeda. 🙂 Samal ajal kui ma kaitsmisel olin, läks tööjuures kõik nihu ja natuke oleks tahetud kurja pilguga minu otsa vaadata, aga kuna mind polnud kohal, siis lükkus see natuke edasi. Praegu saan ainult nukralt mõelda, et *midagi* on kellelgi seoses minu tehtud tööga halvasti, aga täpselt mis – ei teagi.

Selleks, et lõpetada rõõmsama noodiga: aktus on 26. juunil kell 15.00, igatahes olen avatud ettepanekutele kalliralli korraldamiseks ja lillede üleandmiseks, jaa. 🙂

we are always running for the thrill of it…

Ma lihtsalt blogisin, et mainida ikkagi, et Austraalia poisteduo Empire of the Sun on ägeda plaadiga maha saanud:) Walking On A Dream ja We Are the People ja Tiger By My Side ja veel mõned, jah.

Ma teen peatselt uudistepostituse. Ausõna. Neljapäeval, 11. juunil kell 10.00-12.30 on see istung, kus mina järjekorras viiendana oma tööd “Bilansihaldusest Eestis ja Põhjamaades” kaitsen ja istungi lõpul oma hinde kätte saan. Nii et oodake 11. juuni õhtul siis uudispostitust (kas baari nime, kus ma oma muret, tuska ja ahastust uputan või siis rõõmurõkkeid).

hariliku põdeja päevaraamat

Ikka iga päev õpid midagi uut.

Olen õppinud tuttavate ja vähemtuttavate inimeste kohta nii mõndagi üllatavat. Olen õppinud uusi ja naljakaid sõnu näiteks ja olen õppinud uusi sööke tegema – mõni, tõsi küll, maitsvam kui mõni teine.

Aga enam ei kibele siia kirjutama sellest. Mine võta nüüd siis kinni, miks.

Posted in the usual

Permalink