Töötava Tudengi Tähelepanekud:

Töölaual, kalendri küljes on välja prinditud see.

Iga päev tööl peatun sekretäri laua juures, et lugeda nii Päevalehe kui Postimehe Dilbert ära (horoskoop ka, aga ärge Tiigrikutsule öelge).

Magistritöö osas tunnetan iga ihurakuga seda.

Muus osas on kõik mul täitsa peachy, tänan küsimast. 🙂

Advertisements

i wish i was a little bit taller, i wish i was a…

Käin ise ka nagu kass ümber palava pudru siin blogis. Kirjutaks – ei kirjutaks, tahaks – ei tahaks… Ma lugesin just Janno kunagisest blogist (otsisin jõudevastast vahendit ja siis sattusin peale), et on küll palju tahet ja palju jõudu, aga pole sugugi tahtejõudu. Tahaks, hullult tahaks magistritööd kirjutada, aga ei leia endas kuidagi seda tahtejõudu. Teatavasti pean alates 1. märtsist igal kalendripäeval ühe lehekülje kirjutama. Olen hetkel 9 lk. maas, s.t. täna peaks saama 11 valmis, aga on ainult 2. Minuga on selles mõttes halvasti, et ma püüan alati selle kõige hullema osaga esimesena maha saada, et oleks hiljem lihtsam. Ja siis nii ongi, et maadlen selle hullu osaga (ja mulle tegelikult ei tundu, et ülejäänud osad on sellest lihtsamad..). Hästi ei taha torkida seda, las see fail olla lihtsalt rahulikult seal desktopil. Ei puutu mina teda, ei puutu tema mind…. ainult vaatab. Iga kord kui desktopilt midagi võtta vaja, see vaatab mind. 😐

“Õppepuhkuseni” on aega 2 tööpäeva, mis on selles mõttes hea asi, et Lõuna-Eesti kalarikastel järvedel olles desktopil olev magistritööfail vaatab mind vähem, aga halb asi on see, et vaevalt ma seda kätte langenud vaba aega kasutan siis töö kirjutamiseks. Halb asi on ka see, et seoses töökoormuse ja igasuguse sotsiaalse stressiga olen hakanud palju (eelkõige magusat, loomulikult) sööma ja sellest tulenevalt ka juurde võtnud, samuti magan pigem halvasti kui hästi. Harvad on korrad, kui uni on sügav ja ma mitu korda öösel üles ei ärkagi ja tund enne äratuskella helisemist end üles ei ehmata. 😦

Mhmh, olen mõelnud küll psühhoterapeudi külastamise peale, aga ma ei taha endale veel tunnistada, et mul on probleem. Kui ma läheks arsti juurde siis ma ju tunnistaks. Mul on lausa ca 3 aastat läinud aega selleni, et panna optometristi juurde aeg kinni, sest ma ei taha tunnistada endale, et mul polegi täiuslikultnägevadsilmad ja kaugele on ikka raske näha küll. 😦

Aeg-ajalt masendav, eks ole.

Kui aga parajasti on vaja kaisust telekat vaadata või ristsõna lahendada (s.t. piisab lähedale vaatamisest) ja kui mõttes ei mõlgu mõni kuri töökaaslane või magistritöö, siis tunnen ma ennast õnnelikumalt ja paremini kui kunagi varem.

Ehk ongi nii, et mida suuremaks venib elusinusoidi ilusama ja parema poole amplituud, sedavõrd peab loogiliselt venima ka see kehvem pool. Mida suuremad rõõmud, seda suuremad mured?