parafraseerides tom jones’i: “mis uut, kiisu?”

Ma vaatan, et uuel aastal on kombeks umbes sedasi, et korra kirjutada kuu algul ja siis järgmine kord alles kuu lõpupoole. 🙂

Esmalt ma tahaks öelda aitäh-aitäh-aitäh Antile, kes mu blogi jälle korda tegi, kui ma olin ta tuksi sisse keeranud ja ei osanud enam üldse ilma pointimata ja klikkimata teksti vormindada. Nüüd ma saan jälle nupuvajutusega linki panna. 😛

Siis ma tahaksin veel öelda, et ma olen avastanud end järsku olukorrast, kus selleks, et magistritöö õigeks ajaks saaks valmis, peaksin ma alates 1. märtsist eranditult igal kalendripäeval kirjutama 1 lehekülje. Mul on natuke hirm. Olen kogu lugu edasi lükanud sellega, et leian tegevust näiteks materjale otsides ja kontakte kogudes, kellelt lisa küsida. Et justkui tegeleks, aga ei tegeleks kaa. See on tõesõna nagu kirves pea kohal pidevalt. Kui hetkekski tundub, et töö juures on päris okei ja elu on muidu ka ilus, siis tuleb meelde, et ah pekki, magistritööd tuleb ju teha… Kas see protsess peabki olema nii rusuv?

Kõigil vabadel hetkedel nüüd oleme käinud Tiigrikutsuga kas suusatamas või kalal või suusatamas.. või kalal. 😛 Kala pole veel jääaugust saanud, aga märtsis kui veel siis jää ilusti kannab, läheme jälle Kagu-Eestisse ja võtame raudselt kõik kalad välja, Kalastaja kalender ütleb, et meie talvepuhkuse aegu on tippvõtt! 😛 Suusatamas aga käisin esmaspäeval vastlapäeva puhul eneselegi üllatuseks 45 minutiga 6,5 km. Ei oleks uskunud, et nii palju jaksan – käed on mul ju nagu makaronid, aga klassikasõidu puhul on ju põhitöö just kätega. 🙂

Vähemalt suusad ja saapad on mul ilusad;P Tibiroosad Sinisalo suusakindad ja must crafti müts on ka ja nii ma pisitasa ringi ukerdangi – autori märkusena võib ka seda öelda näiteks, et no ei ole võimalik panna meil Eestis pakutavast kokku ühtset ilusa värvigammaga suusakostüümi (mis oleks ka kvaliteetne). Pidurdada igatahes veel ei oska. Mägedest üles-alla käin suusad kaenlas. Lauskmaa on sõber!

Advertisements

Tark õpib teiste vigadest, loll oma vigadest… so here’s what I learned:

Käisin laupäeval kesklinnas asju ajamas Discokaruga, esimest korda elus kasutasin parkimiskella ja puha. Sain selgeks selle, et kui sõidurajad pole maha märgitud, siis pole oluline, kus Sa täpselt sõidad, peaasi, et Sa sõidad piisavalt kiiresti eest ära, et mitte kellelegi jalgu jääda. 🙂
Nädalavahetusel põetasin gripipisikus 38,8 palavikuga Tiigrikutsut. Terve reede ja laupäeva magas mees lihtsalt maha, vahepeal jõi liitrite kaupa piparmündi, pärnaõie- või apteegist spetsiaalselt toodud Köhateed. Tsiteeriksin: “Ei mul ei ole veel midagi vaja ja Sa ei pea midagi tooma. Sulle peaks ikka lapse tegema, et Sul oleks kedagi nunnutada.” Ma vastasin, et ma tahaks kutsikat! 😛
Lisaks toimus sel laupäeval (traditsiooniliselt jaanuarikuu viimasel laupäeval) Reaali vilistlaste kokkutulek. Kuna lõpetamisest möödus nüüd 5 aastat ja Liivi ka nii sobivalt kutsus, mõtlesin siis korraks minna ja raudselt viimase bussiga tagasi tulla. No mis tegelikult juhtus oli ohtralt G&T-d, palju avameelitsemist, uudiseid ja tõdemusi. Taksosõit kell pool kolm koju maksis üllatavad 71.- (olin igaks juhuks 200.- varunud selleks otstarbeks). Taksojuht oli ka omaette elamus (4 naisega ühtekokku 7 lapse isa, nüüd on abielus järjekorras 5. naisega). 🙂 Ma tänaksin veel kord siinkohal meeldivat seltskonda laupäeva õhtust. 😉
Note to self: “Pea püsti, selg sirgu, see pole seda väärt!”