On teil kunagi tarkusehammas välja tõmmatud muidu? Või ige katki lõigatud, hammas tükkideks puuritud ja lõpuks mingi könt täie rauaga välja kangutatud? Nojah… mulle viimaste kuulduste järgi tundub, et kõigil inimestel on tarkusehambad kunagi kauges noorusajas väga hõlpsalt naks-ja-naks välja tõmmatud, ilma igasugu õmbluste ja muude komplikatsioonideta. :p Minul, nagu ilmselt irooniast täheldada võite, nii hästi pole läinud.

Neljapäeval kell 10.00 oli mul tarkusehamba operatsioon. Süst mõikas väga hästi, mitte midagi ei tundnud. Et kirurgilina, milles ainult auk suule ligipääsuks, mu nägu kattis, ei näinud ma ka neid instrumente, millega mu kallal oldi, nii et 20 minutit ja kogu moos. Seejärel oli mul kohe nii hea tunne, et ma ei saanud üldse aru, miks ma antibiootikume ja valuvaigisteid saama pidin. Läksin ka heast peast tööle tagasi (jahjah, tunnikese pärast lahkusin ikkagi töölt, sest ühe käega jääkotti põsel hoida ja teise käega trükkida ei ole tegelikult väga okoo). Antibiootikumid (ja veinist jms. loobumine) on selleks, et ei tekiks põletikku. Valuvaigistitest aga pole siiani aru saanud, sest mul oli küll sigavalus neelatada neid väikseidki lusikatäisi kartulipüreed mis suhu mahtusid, aga miski ei valutanud. Siiamaani ei valuta. Neelatada ka enam pole valus, aga suu ikka lahti ei käi eriti. 😛 Iga päevaga läheb aina paremaks, aga ütleme, et kui peaks veel midagi sellist tegema, siis mõttekas on opipäev ja järgnev päev igaks juhuks kohustustest vabaks jätta… Ülejäänud hambad – ptüi-ptüi-ptüi – on sirgelt reas ja suuremaltjaolt ka suhu lõikunud, nii et ehk ei pea enam… Maksin kogu selle lõbu ja mõnu eest 2000.- pluss ravimid. 🙂

Toredamatest elamustest – sõitsin esimest korda (no kuna mina pean olema kaine, siis Hobulaiul lasi Tiigrikutsu džinntoonikul hea maitsta) öisel ajal ja maantee peal! Jah, väga tihti 90 km/h ei julgenud sõita ja vahel unustasin täistulesid peale panna ja vahel unustasin täistuled peale, aga no küll ma õpin. 🙂 Sõbralikult ronisin Discoga ka lausa teepeenrale, kui kitsal vanal Haapsalu maanteel keegi vastu sõitis. :p

Alati mõtlesin, et PMS on mingi leiutis ja müüt. No ei ole noh. Eiei – ega sellest enne aru ei saa, kui pole just täiesti vabalt mõtlemist ära blokeerinud ja vaid emotsioonidel möllata lasknud. Pärast sellist situatsiooni mõtlesin, et no ma ei ole lausidioot, eks ole, järelikult pidi mul midagi viga olema. PMS on selle nimi ka ju ainult seetõttu, et “hullu lehma tõbi” oli juba ära registreeritud.

Samuti loodan, et keegi väga ei vihja enam mu alalõuale, sest Tiigrikutsu õeraas pärandas mulle aastaks oma sooja jooksujaki (hea sügisesel ajal väikest jooksutiiru teha siin õikal), ise muretsesin endale TTÜ jõusaali kaardi (et kui Tiigrikutsu võrgutrennis on, saan mina masinatel uhada) ning loodetavasti ekspluateerin ka töökoha jõusaali kord nädalas. Jõuludeks saledaks! (Et saaks südamerahuga praadi vitsutada…)

Liis, your rankings have been changed:
#1 hardest worker
#1 most desired for marriage
#1 person with the best sense of humor  
#1 prettiest  
#2 best listener

No tõesõna… Internet on imeline koht.  Ma mõtlen, et minu üsna lakkamatu sädistamine on – noh, ütleme hilispuberteedist tingitud ja ma tõesõna katsun oma suhtumiselt täiskasvanulikumaks saada. Samas kui täiskasvanud kodanik endast liiga palju arvama hakkab ja lasteaialapsele omaseid tegusid teeb, on ikka natuke kurb ja pettumus peal. Samas mis Sa teed ära, sest kõik inimesed ei saagi olla meeldivad ja head (ma mõtlen, et nad võivad olla kellegi jaoks toredad ja puha, lihtsalt Sul isiklikult oleks nagu sarnane magnetpoolus vastas ja tõukub nii mis mühiseb) ja vahel õpid seda lihtsalt the hard way.

Palun, ma ei soovi kuulda midagi sel teemal, et Bukowski per se on üleüldse halb kirjanik, keda lugeda – tean isegi. Aga kohati ütleb ta päris hästi. Kui ta just üdini labaselt ja ülbelt ei ütle. “/—/ põhiliselt see, et meil polnud suurt tahtmist igaveseks sinna sita sisse hulpima jääda. kuigi sitt oli hea õpetaja, kestis see haridus nii pikalt, et oli oht uppuda ja surra.” Tähendab mingil ajahetkel peab olema kindel, et ujud lõpuks välja. Tugevamana kui varem. Muidu pole sellel enda pideval piitsutamisel ja “läbi raskuste” harimisel mingit mõtet.

Pühapäevad on alati ülehelikiirusel läheneva arginädala poolt mürgitatud… 😦

Ega ei päde vist see eelmise sissekande pealkiri enam eriti, eks ole? Või noh, kurdetakse siin vähese keskmise kirjutiste hulga üle ajavahemikus.

Selleks, et kõik algusest peale ausalt ära rääkida…

… peaksin ma ikka püstihull olema. Ei viitsiks mina kirjutada ja vaevalt Teiegi lugeda. Teeme lühidalt. Abstracti või nii.

Puhkuse ajal ma ei võtnudki vist enam kordagi läpakat lahti. Tuju püsis hea halvast ilmast hoolimata.  Mul oli ka õigus – tööle naastes asi läks hullemaks ja on ilmnenud ka seniseid füüsika- ja maailmaruumireegleid rikkuv tõsiasi, et kui asjad juba on nii hullud kui üldse hulluks minna saab, siis tegelikult saab minna ikka veel hullemaks. Ja suure tõenäosusega lähebki. Kõige halvemal hetkel. Olen lasknud endale tööjuures liiga teha. Olen samas Tiigrikutsult ja sõpradelt saanud ses osas moraalset tuge ja jõudu ning pole siiani veel läbi põlenud ning võitlen edasi. Iga päev õpin midagi uut… Ma ei taha vastupidiselt populaarsele soovitusele võtta akadeemilist puhkust, vaid püüan endiselt saada hakkama üheaegselt väga vastutusrikka töökoha, suure töökoormuse ja magistrantuuri 19 AP-ga.

Jõudes juba käesolevasse nädalasse – mul oli vahepeal sünnipäev (see tähendab, et ka aegajalt.masendav.com’i sünnipäev) ja seoses sellega, kuid ka täitsa sellest sõltumatult olen täheldanud, et nii minu kui Tiigrikutsu perekonnad on ikka ääretult toredad. Ja et vahel kulub ikka marjaks ära selline purjuminek täpselt sellise kirju seltskonnaga nagu eile. Naer on terviseks, hommikul oli tuju kergest säilinud joobest hoolimata nii hea. Tänasest armsa preili töökaaslase ja tema itaallasest elukaaslase külaskäigust jäi painama mõte, et Sitsiiliasse võiks ikka Tiigrikutsuga minna. Kala püüdma ja muidu ka…

Kas on ikkagi nii, et kui panna kõik positiivsed emotsioonid ja tunded-mõtted kirja, siis varsti läheb kõik pekki? Kui julgeda avaldada lootust, et varsti läheb paremaks, kas siis enne seda peab igaks juhuks minema halvemaks? Ja igasugu linnalegende ei usu ja punkt.