Ma tean, et ma midagi ei tea…

Tere, mind on viimasel ajal nii häirima hakanud see, kui ma kellegi (tuttava või vähemtuttava) blogi lugedes huvi pärast ka tema blogrollis mõnele pealkirjale klõpsates satun blogile, mis on “ainult kutsutud lugejatele”. 😦 Nagu kulutuli levib see blogi parooliallapanek praegu (jälle?). Ootan, eks ole, suure huviga, et mis selle pealkirja taga peitub ja siis öeldakse mulle, et “selgub, et teid pole kutsutud seda blogi lugema!”. Õnnetuks teeb, vot. No ja kui oled selline natuke tagasihoidlikumat tüüpi ka ja oled siiani niisama nurgast aeg-ajalt tasakesi piilunud ja pole aktiivselt kaasa noogutanud ja kommenteerinud, siis ei julge ju kutset küsima minna ka. Või isegi parima tahtmise korral ei saa küsida, kui mailiaadressi juures pole (nt. blogspot-i puhul). Ühesõnaga mis sai sellest, et gunzt on rahvale? Sõpradele mõeldud salapäevik on jama. Need jutud võib kohvitassi taga ka ära rääkida! :p

Eriti meeldis mulle daki kunagine (võib-olla natuke praegunegi?) variant, kus tal osa postitusi oli parooli all, osa mitte. Tema blogi puhul ma olen just see salaja mõnikord piiluja tüüp. Nii et ega ma parooli kunagi ei küsinudki, aga olin õnnelik, et vähemalt osa postitusi peeti mind vääriliseks näha.

In other news – täielik bombshell on see, et mul on näiteks käimiskepid. Sellised teleskoop-variandid, nii et igaüks saab neid omale sobivasse pikkusesse kruttida. 🙂 Aga miks mul on käimiskepid? Halloo, ma vaatasin ju suurte silmade ja etteheitva ilmega alati ema suunas, kui ta mind keppidega kõndima kutsus. Aga nimelt sellepärast, et oma hüppeliigest hoida. Kõndimine põrutab teda mõnevõrra vähem kui sörkjooks, kuigi viimast eelistan ma endiselt kõndimisele…

Lisaks leidsin end õigustamast suurte summade kulutamist praktilistele asjadele. Noh, et see on justkui parem, kui ma ulmelisi summasid praktilistele, kasutatavatele asjadele kulutan kui see, kui raha kuluks näiteks miljonile käekotile või stilettopaarile. Aga tegelikult on ju mõlemad samamoodi halvad ja minu puhul tegu maniakaalse poodlejaga. 😦 Aga mis ma teha sain, kui see voodipesukomplekt nii ideaalselt armas ja natuke allahinnatud oli ja vaatas mind! Jah, seda tõesti reaalselt vaja ei olnud, aga-aga…. 🙂

Kuna igasugu naisterahvad oma blogides on siin vahepeal kilganud, et uhiuue kleidi vms. kostüümiga ilmudes tööjuurde on saadud hästi palju tunnustavaid pilke ja repliike, siis ma saan nüüd ka kilgata, et olles uhiuute ja lumivalgete tikandiga seeliku ja samast komplektist pluusiga tööle tulnud, jõuti juba esimese 10 minuti jooksul mind kutsuda ringi tatsavaks ingliks ja leida, et ma olen nii ilus. :p Üks naiskolleeg samas leidis, et ma olen nii pisike, et mind kallistades on hirm mind katki teha. Naljatilgad.. 🙂

Olen noorim ja ainus naissoost juhtival ametikohal töötaja siin. On huvitavad ajad… Igatsen oma lemmiktöökaaslast puhkuselt tagasi, et oleks ometi kellegagi rääkida. :/

Advertisements

Selveris oli see äge roosa vein otsa saanud absoluutselt!

 Minni käest sain proovida ühte ägedat California roosat veini, Beringer Zinfandel Blush-nimelist. No ja Selveris haigutab selle sildi kohal suur tühjus. Poetädid vastavad ka, et lao-arvuti näitab nulli. 😦

On vist selline arvamus, eks ole, et haavatud metsloomad on need kõige ohtlikumad ja kurjemad? Ma täiendaks nii palju, et haavatud naine on tegelikult vist ohtlikum. Sh. pole vahet, kas hingeliselt või füüsiliselt haavatud.

Üldiselt lööb ikka see refleks välja, et kui korra oled pliidi vastu näpu ära kõrvetanud, siis ei lähe enam pliiti näppima. Isegi kui pliit ütleks, et see oli kogemata ja tulenes ka ainult sellest, et ma valest kohast katsusin. Niiviisi ei julge ju enam pliidi lähedalegi minna. 😦 Nii palju siis mõistujuttu.

Toiduvalmistamise osas täiendasin arsenali eile küüslaugu-ahjukartulitega, ahjus küpsetatud fetajuustuga kanafileede ja ema retsepti järgi tehtud šokolaadikeedukreemiga leivakoogiga.

Joosta tahaks, aga ilm on paha ja hüppeliigese pärast on mure… 😦

“Sport on elu ja elu on valu.”

Here is where you stand relative to your friends,
based on votes we gathered from them:

2nd harder worker

3rd a better body

3rd prettier

5th rather marry

5th rather date

Niisiis kui juba deitida siis ikka tõsiste kavatsustega? :p

Aga see ei ole üldse äge kui öösel ristmikul on nii, et mul vist on peatee, aga ma pole päris kindel ja see kes ka arvab, et mul on peatee, nõks-haaval edasi liigub kärsitult oodates, et kas ma sõidan või ei sõida – siis on see, et ta võib järsult liikuma hakata, leides, et ma mökutan liiga kaua ja loobun oma eesõigusest, kuid ka mul võib ju järsku koita, et tegelikult ongi mul peatee ja võin ka kimama hakata. Ühesõnaga kimasin siuh-vilksti öösel üle ristmiku ja kõik korras…

Pealkirjalause ütles eileõhtuse 4tunnise (aga justkui linnutiivul möödunud) vestluse käigus preili Minni. Tal on vist õigus. :p Kui ikkagi varvas on plaastris jalgpalli toksimisest, hüppeliigesel on side jooksuga üle pingutamisest, tuhara/reielihas sai ära tõmmatud võrkpalli kõksides tehtud etteastetega ning kõik riided peale siidkleitide on päikesest õrnaks põlenud nahal torkivad ja valusad… Aga see pisike, kuid see-eest vägev puhkus Manilaiul oli seda kõike nii väärt! 🙂