Hobulaiul jaaninädalavahetust tähistamas – käidud!
Kaatriga nimega Kessu ning nimetu kummipaadiga sõidutatud – saadud!
Esimest korda elus spinninguga kala püüda proovimas – käidud!
Viinistus “Loojangut” ja Albu vallas Vargamäel “Vargamäe kuningriiki” vaatamas käidud & mõlemaga äärmiselt rahule – jäädud!
Krissust inspireerituna tiigritriibulised bikiinid – soetatud!
Paljukiidetud Vapianos (pettuma ei pidanud, ideaalselt maitsev ja igati meeldiv) maailmatupsununnu Helenaga (kui kõik on kadunud siis tema on ikka olemas…) söömas – käidud!
Esimest korda elus 6km järjest metsa vahel (ja mõistliku ajaga sealjuures) – joostud!
Aga alati võiks paremini. Kas tuleb siis võtta rahulikult või tuleb olla ambitsioonikas? Või peaks olema rahulikult ambitsioonikas? Noh, et kas saab paremini või ei saa, vahet pole – ikka olen rõõmus. Sellisel juhul ei pane ju kogu oma hinge täiega ambitsiooni saavutamisse? Kuidas ma saan võtta rahulikult ja lõdvestuda, kui mul on eesmärgid? Siis ei istuta ju käed rüpes, aga kui käed rüpes ei istu ja rabeled, tuleb infarkt. Või vähemalt närvivapustus. Mis see kuldne kesktee on? Kuidas selle peale saab?
Ma mõtlesin muide täna (eks ikka kerge kadedusega preili Liivi peale mõeldes) et ma tahaks laulma õppida. Kas see on üldse õpitav? Saaks ehk minna mõne dirigendi juurde ja küsida, et kast must võib asja saada või lähen kohe koju ära?
Keegi pole ammu öelnud enam, et ma mõtlen liiga palju. Oleks vist aeg jälle…