Hobulaiul jaaninädalavahetust tähistamas – käidud!

Kaatriga nimega Kessu ning nimetu kummipaadiga sõidutatud – saadud!

Esimest korda elus spinninguga kala püüda proovimas – käidud!

Viinistus “Loojangut” ja Albu vallas Vargamäel “Vargamäe kuningriiki” vaatamas käidud & mõlemaga äärmiselt rahule – jäädud!

Krissust inspireerituna tiigritriibulised bikiinid – soetatud!

Paljukiidetud Vapianos (pettuma ei pidanud, ideaalselt maitsev ja igati meeldiv) maailmatupsununnu Helenaga (kui kõik on kadunud siis tema on ikka olemas…) söömas – käidud!

Esimest korda elus 6km järjest metsa vahel (ja mõistliku ajaga sealjuures) – joostud!

Aga alati võiks paremini. Kas tuleb siis võtta rahulikult või tuleb olla ambitsioonikas? Või peaks olema rahulikult ambitsioonikas? Noh, et kas saab paremini või ei saa, vahet pole – ikka olen rõõmus. Sellisel juhul ei pane ju kogu oma hinge täiega ambitsiooni saavutamisse? Kuidas ma saan võtta rahulikult ja lõdvestuda, kui mul on eesmärgid? Siis ei istuta ju käed rüpes, aga kui käed rüpes ei istu ja rabeled, tuleb infarkt. Või vähemalt närvivapustus. Mis see kuldne kesktee on? Kuidas selle peale saab?

Ma mõtlesin muide täna (eks ikka kerge kadedusega preili Liivi peale mõeldes) et ma tahaks laulma õppida. Kas see on üldse õpitav? Saaks ehk minna mõne dirigendi juurde ja küsida, et kast must võib asja saada või lähen kohe koju ära?

Keegi pole ammu öelnud enam, et ma mõtlen liiga palju. Oleks vist aeg jälle…

Don’t forget me…

Täna (jälle) ei ole minu päev.

Vahepeal justkui oli, eile kui päris Päris Hiltoni järgi küünetehnikul lasin küüned lühikesteks lõigata ja tumedaks värvida. Sellised pisikesed ploomilillad/tumepunased nööbid on nüüd. 🙂 Siis kui kõik söögid jaanifestivaliks justkui ostetud said. Kui õhtune “Vargamäe kuningriik” Albu vallas eriti kena ilmaga möödus ja väga laheda elamuse sisse jättis. Kui hommikul said kiireloomulised tööasjad korda ja kooli juures oli parkimiskohti jalaga segada ning raamatukogus võeti õpik vastu ilusti. Ja isegi oskasin seigelda Medicoveri juurde autoga, et oma esimest puugisüsti saada. Aga siis kui lemmiktöökaaslane hommikul kummaliselt pahur ja eemalolev oli ja kui puugisüsti eel üks härrasmees must ette trügis (pärast minu pilguga kohtumist küll vabandas ette ja taha) ja kui puugisüsti tegema hakkav tsikk kogu protseduuriga kaasneva paberimajanduse täitmise ajal mulle loengut pidas, et kuidas ma küll nii hilja ja mis ma enne siis mõtlesin küll… vot nendel hetkedel ei olnud minu päev.

Tahaks hakata normaalseks. Ma olen nagu see Vargamäe natuke peast lollakas perepoeg Eedi, et lind on muudkui peas ja käsib rumalusi teha. Mul on vist ka lind peas natuke. Aga ehk aitaks tõesti esiti Tiina poolt koer Pollole väljapakutud variant, et hingata sügavalt sisse-välja 10 korda siis kui veri keema läheb. Ehk aitab rahulikuks jääda, mõistust säilitada (ei ole naerukoht! :p). Ma ei taha, et minuga oleks keeruline suhelda ja et minust oleks raske aru saada. Ja ise tahan ka paremini inimestest aru saada ja mitte astuda korduvalt ja samasse ämbrisse ja seda veel suure kolinaga.

Kui mu armsal ja kõigelemmikumal preili Töökaaslasel hakkab lähenema teine puberteet ja kohati peale tulema mässumeelsus siis minul on lihtsalt lapselik naiivsus peal. Vaatan ja imestan. Õpin pidevalt ja saan teada uusi asju ja maailm on jälle nii tore ja põnev. Näiteks et kui mõni inimene on paha ja kuri siis mõni teine inimene on üllatuslikult lahe ja tore. Poleks osanud oodatagi. 🙂

Trennipäevikut peaks hakkama pidama. Noh, et saaks jälgida oma “sügiseks saledaks” projekti progressi. Praegu käib vahelduva eduga 2-3x nädalas kas 6km jooksu või 20-30km vahel jalgrattasõitu, nii et palju põnevust sealt ei leiaks, aga teisalt oleks põnev jälgida, mitu kilomeetrit suve jooksul läbitud…

Oh õnn ja rõõm – Bluetoothi kaudu nutitelefoni ja koosolekute-ja-muu-tähtsa kalendri omavaheline sünkroniseerimine õnnestus viimaks. Teate mis aitas? Restart! ;p Imepärane arvutiparandusvahend minu arvates. Tavaliselt läheb kõik kiiremaks ja/või hakkab tööle pärast restarti.

On täiesti ilmselge, et lõhepasta on maailma parim ja minu lemmiktoit. Ja et alati teeb mu pleier shuffle režiimis nii, et Mika “Billy Brown” mu jooksutrenni viimaseks looks jääb. 🙂 Samuti ei ole olemas spordipoes vee- ja tuulekindlat jakki/dressi naisterahvale, mis sealjuures ka ilus oleks. No ei ole. Või kui on natukene ilusam, siis maksab 1 jakike 4500.- ja seda kindlasti pole isegi minu suurust (või väiksust? Five Seasonsil näiteks algavad kõik komplektid alates suurusest 36, mis aga jääb natuke lotendama…).

Tuleb endale meelde jätta pisikese Juku kuldsed sõnad: “Ära tuututa!” ja “Mine vette!” ja kuldne küsisõna: “Mits?”

Võtan vastu ka kihlvedusid, kas sel suvel saan oma soetatud harrastuspüügiõigust rakendada ka või ei saa. Nädalavahetusel plaanisime kalale minna, aga nii paat kui järelkäru, millel paati vedasime, läksid katki. Ja vihma sadas päev otsa. Olen muuhulgas jätkuvalt allergiline sääskedele. Tiigrikutsu määris paistetanud kohti Traumeeliga ja hakkas heam. MatkaKiisut minust vist väga ei ole…

Kui reaalselt võidakse olla üsna tagasihoidlikud. Võib-olla mittemidagiütlevad. Suisa märkamatudki. Siis internetis võib ju olla ükskõik kes. Päriselt võib-olla naeratatakse, teretatakse. Noh, ütleme, tuleb mingil põhjusel suhelda ja üritustel koostööd teha vms. Internetis saab aga ignoreerida, võib-olla selja taga salaja solvanguid levitada. Internetis saab teha seda, mida päriselt teha tahad ja pärast tunda ennast nagu maailma kunn. Saab elada välja oma fantaasiaid ja vajadusi. Ja me ülejäänud jääme mõtlema, et midaperset tal küll viga on? 🙂

On the brighter note – käes on 43 AP, kaalutud keskhinne on 4,68 ja ma olen täiega suvepuhkuse välja teeninud. Tõtt-öelda tunnetan seda juba päris teravalt, et puhkust oleks vaja. Õhtuti kustun juba kella 22 paiku Tiigrikutsu õlale teleka ees ära ja hommikul on ärkamine harilikult oi-kui-piinarikas. Lisaks tahaks päevadläbi näksida midagi kerget ainult ja peesitada päikese käes (kreemitatult, ofkoors) ja lugeda raamatuid… Tahaks suve, noh. 🙂 Kui käid tööl, siis pole suvi. Siis on töö. Päikest näed kontori (toonitud, sic!) akendest ja õhtul kui koju sõidad siis auto päikesesirmi tagant ainult. Isegi maasikad on kallid ja välismaised (raudselt geneetiliselt muundatud ka!). “Üleüldse ma hullult näen vaeva päevast päeva,” et välja mõelda, mis mul viga on. Ma olen veendunud, et millelegi ma olen allergiline, aga ma ei saa aru mille vastu täpsemalt…. Ja pole mõtet vist lisada, et läpakas ja kirjade järgi “smartphone” ei taha üldsegi väga nutikalt bluetoothi kaudu koostööd teha ning ma ei saa ju üldseüldse oma kalendrit sünkroniseerida! 😉

You Should Be With a Fire Sign!

Your best match is an Aries, Leo, or Sagittarius

Why? You like your guys manly – and in control
Not to mean controlling, but you do like the guy to take the lead
A Fire Sign man will take you by the hand and show you the world
Just make sure you’re bold too – because this guy likes a challenge!

Ja mis tüüpi kutiga Sina koos olema peaks selle testi arvates?

No ma siis olen oma Lõvi tähtkuju Tiigrikutsuga edasi. 😉

Nädalavahetuse kiirülevaade võiks olla umbes nii, et reede ei olnud minu päev, sest: kui Jass tuli oma raamatutele järele, oli mul parajasti pasta tulel ja läbi tule ja vee valmis saanud tainast kaneelisaiakesed ahjus küpsemas, niisiis polnud mul praktiliselt aega vaesele poisile korralikult aitähki (kusjuures mõtlesin pikalt ja otsisin üles, et kas siia käib -gi või -ki lõppu ja selgus, et h on helitu häälik ja seega läheb lõppu -ki, kuid samas sain teada, et j on heliline häälik, aga mismõttes nagu??) öelda. Läbi tule ja vee valmimise all mõtlesin ma seda, et esmalt suutsin ma 0,5 dl asemel panna tainasse 5 dl vett ja olles seejärel selle portsu tainast ära visanud ja uue taina teinud, arvasin ma, et oleks eriti mõttekas panna kuuma pliidiplaadi lähedale tainas kerkima, kuid plastmasskauss otsustas alla anda ja ära sulada. Päästsin taina, kauss leidis tee prügikasti. Reede lõpp. :p

Laupäev oli juba okei – poest sai ostetud uus (ja ilusam) plastmasskauss, lühikesed hüppava kiisuga jooksupüksid suvehooajaks ja ägedad ipanema plätud. 🙂 Lisaks sai mu tibukollane ratas ka oma esmase (kuni 200km läbitud) hoolduse kätte – kõik üle kontrollitud ja korras ning õlitatud pealekauba.

Pühapäevast enamuse röövis minult Nõmme Rahu kirik. Nimelt otsustas üks perekonnaliige, et käib ära leerikoolis ja täna oli siis leeritamine või selle lõputseremoonia või midagi sellist. Ise olen ristimata ja leeritamata ja muidu “jumalast agnostik-pagan jne”. Aga tahtsin ikkagi tema jaoks suursündmust kohapeale tunnistama minna. Sain aru, et olen ikka väga ilmalik inimene siis, kui kirikuõpetaja jutluse juures tundsin, et powerpointi esitlust tahaks näha juurde. :p  Tegelikult olen ma normaalne.

Ma ilmselt peaksin pidevalt postitamisakent lahti hoidma ja siis kõik kohe sinna kirjutama. Või studeerima mobiiliga-postitamise võimalusi. No et kõik mis tuleb ka kirja saaks. Miks? Sest praegu ma ei hakka ju enam rääkima, kuidas me kalal käisime nii, et Tiiger loopis spinningut ja kuna minul kalastamisluba veel pole, piinasin mina canon eos400d-d rannal ning igatsesin teleobjektiivi järele (pärast igatsesin ma seda ka rannavolle turniiril). Ei, ma ei oska öelda missugune suurepärane säriaeg, ava või muu vidin-number seal olema peaks, kuid ma tean, et ma tahan seda. :p

Lisaks tundub praegu juba täiesti tühisena selle üle kilkamine, et mul õnnestus järjest joosta 3 km ning pärast kilomeetrist kiiremat kõnnakut veel 2km järjest joosta. Ma arvasin, et ma ei jaksaks. 🙂

Olgu, tegelikult ma lugesin delfist (vist isegi delfi naistekast – sic!), et enesehinnang on enda teha. Et tegelikult need peenikesed ja kenad tüdrukud, kes kiunuvad, kuivõrd koledad, paksud ja vinnilised nad on, norivad lihtsalt egopai ja lõpuks kinnistub nende jutt ka teistesse inimestesse ja nood hakkavadki preilisid nägema sellistena, nagu nad end kinnitavad olevat. Mhmh, aga teine võimalus oli ka see, et tekib ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang ja kõiki teisi leitakse siis olevat vaid vahendid oma suurte ja kõige tähtsamate eesmärkide saavutamiseks. Nii, aga kust ma tean, et ma olen see ilus tüdruk lihtsalt madala enesehinnanguga? Äkki ma ikka olen see kole tüdruk ja ma olen õigustatud pirisema? :p Kust ma tean, et ma ei ole see inimene, kellest räägitakse, kui kedagi lohutatakse sõnadega: “ära muretse, kellelgi maailmas läheb raudselt praegu halvemini kui Sul!”? Päriselt, noh.

Lisaks ma mõtlen, et miks ma ei võiks kogu aeg proovida ilus olla? Ma mõtlen, et kui on võimalus vahel olla tuust ja vahel kaunitar või siis olla kogu aeg kena, siis ma ikka tahaks kogu aeg ikka okeika olla ja mõnikord eriti harva ja eriti heal juukse-päeval siis kohe eriti okeika. ;p See tähendab, et kumb on parem – kas mõni eriti jalustrabav kompliment harva (kusjuures eksisteerib alati võimalus, et sel päeval Sa ikkagi ei näe oma eksi/ülemust/kallimat/sõbrannat, kelle ees Sa tingimata oleks tahtnud vapustavalt hea välja näha) või kindel mats, et kui eks/sõbranna/kallim/ülemus Selveri parklas vastu jalutab, näed Sa carelessly okeika välja ja Sinust lihtsalt õhkub enesekindlust, sest Sa leidsid enne poodiminekuks autosse hüppamist aega see puuderkreemikübe ja päikesepuuder peale kanda ning peapaelaga juuksed “sätitult lohakaks” seada? Ühesõnaga filosoofiline dilemma suisa. 🙂

Mis ma ikka seletan. Ma olen ju alles nii noor. Ja elukogenematu. Ja mulle hakkas ka see meeldima. 🙂