Penktodienis (reede, leedu k.) jumal tänatud!

Elu 3. ja 4. lennureis on üle elatud. Mõlemal korral oli tegu (esiti hirmuäratavalt) pisikese lennukikesega, kuid sees ootasid selles Saabis (jaa, lennukiks oli nime poolest ju uhke – Saab 340 ;)) mõnusad nahkistmed ja et tegu Estonian Airiga – siis kummalgi reisil snäkiks täitsa söödav täidisega kukkel ja veinil polnud kaa häda. 🙂 Preili Töökaaslasega arutasime, et huvitav kas lennufirmad ei tea, et tegelikult kui mootor töötab, siis ei ole stjuuardessi kõlaritest kuulda, kuid juriidilselt on vist kõik korrektne, sest tema ju räägib olulised jutud ära – see, et meie pole kõrvapidi kõlari küljes ja seega ei kuule – on juba meie probleem.

Vilnius oli täitsa sarnane Tallinnaga. Ainult meil on ilusamad naised ja lahedamad autod. Natuke kenam vanalinn võib-olla isegi. 🙂 Aga ega Vilniust foorumi kõrvalt ei jõudnudki palju uudistada – see pisike lossitorniotsaskäik, mida ülejäänud seltskond tegi, ei pakkunud mulle suurt huvi – selle aja istusin ja jutustasin hoopis kodanik Härra Asekantsleriga ühes vabaõhukohvikus papptopsi-latte taga. Kuni ülejäänud seltskond pärast ringkäiku ka sinna kohvikusse sattus, iga nurga alt eemalt kõigepealt pildistas ja lubas tehtud pildid Tiigrikutsule aruandega koos saata. Ülejäänud Eesti seltskond liitus siis ka meiega, kuna pidime ju sama lennuki peale minema ja aega oli. Jõudis juua ära klaasikese siidrit ja ajada väga vabas õhkkonnas meeldivalt humoorikat juttu, peab mainima. Tööajal on need inimesed tõsised-asjalikud ja konkreetsed kolleegid (no terve energeetikasektor Eestis on põhimõtteliselt kolleegid ju kas praegugi või vähemalt kunagi olnud;)), aga vabal ajal ja Vilniuse vabaõhukohvikus on nad lihtsalt teravmeelsed, lõbusad ja arukad vestluskaaslased.

Väike note to self ka – kui Lietuvos Energijas vaja käia, siis hotell Barbacan on liiga kaugel. Lisaks on Barbacanis üsna nigel hommikusöök ja toas wifi kättesaamiseks peab leedulaslikult imepäraseid ja veidraid liigutusi tegema. Muidu on leedukad toredad ja seltskondlikud. Eriti viimase õhtu taksojuht, kes sõidutas (esmalt leppis muidugi fixed price kokku) meid enne lennujaama viimist ringi, näitas vaatamisväärsusi (mh. ka oma kodu) ning teadis Eesti keeles öelda “tere õhtust” ja “aitäh”. 🙂

Lennujaamas oli Tiigrikutsu vastas mind ootamas ja ma arvan, et ka umbes samapalju õnnelik minu kojujõudmise üle kui mina olin õnnelik jälle kaissu saamise üle.

Advertisements

kirju koer

Töökaaslased küsisid, kui ma jälle kirju soenguga saabusin, et kuidas mind siis kutsuma peaks, et kas blond või brünett või punapea? Vastus on veel lahtine.

Stoori of mai laif: ma olin juuksuris täna jälle, täna pool päeva; ma olin küünetehniku juures jälle pool päeva. Ehk käisin ilusalongis kogemata 4 tundi. Aga soeng on jälle blondiroosabrünetikirju ja küüned nagu printsessil heleroosad tumeroosade otstega. Gucci kotti ainult pole ega neid 1900.- roosasid sport-päikeseprille, mida ma Kaubamajas nägin. Muidu ei kurda. 🙂 Tegu tavalise nohik-beibega, kes ahastab, kui küüs ära murdub ja leiab, et make-up on esmaabivahend ja samal ajal magistrantuuris tegi kõik selle semestri hindelised ained viitele ja sai arvestuslikud ained arvestatud. 🙂

Elu on muidu lill ikka. 🙂 Tasapisi vahel sõidan autoga kui hädasti vaja ja rattaga, kui Tiigrikutsu mul enda sabas sõtkuda laseb. Toiduvalmistamisarsenali olen täiendanud vahepeal armsa preili töökaaslase õpetuste järgi tehtud lõhepastaga ja rabarbrikisselliga.

nii oli eile ja on ka homme!

Tiigrikutsu

 

armastus on armastus, armastus on tunne

tunne on miski, mis kestab rohkem kui tunde

armastus on maagia, positiivne jõud

…ja võib-olla õnnestub mul oma madal enesehinnang, perfektsionism ja kalduvus sõltuvusele pöörata ka ikkagi enda tugevusteks, praeguste ohutulekeste asemel. Võib-olla saangi ma kunagi vabaks ja julgeks inimeseks. Võib-olla pole kõik veel päris hukas ja mul on lihtsalt arenguruumi. 🙂

koduloomast ja soolast-leivast

Meil on nüüd uus koduloom:

odea-giro.jpg

Ehk siis espressomasin Saeco Odea Giro, mis jõudis oma uude koju läbi väikese tragöödia (esialgne masin nimelt varastati teel laost siia ära ja meile telliti uus masin). On juba katsetatud nii espresso kui cappuccino tegemist spetsiaalselt ostetud Bugatti Porcelaini tassidesse. Latte jaoks plaanin osta ikkagi need imearmsad Villeroy & Bochi tassid juurdekuuluvate alustassidega:

24848481-preview.jpg

Eile oli miit-zi-pärents õhtu, ehk kutsusime esimest korda kohale mõlemad vanemad. Selline väike tutvumis-soolaleivaõhtu (no mina oma sissekolimist ju veel tähistanud polnud, eks;)). Tegin preili töökaaslase (s.t. Kristeli) põhjalikult kirjutatud protseduuri ja temalt laenatud Pitsaraamatu järgi pitsataina, peale tomatipasta, pitsamaitseaine, mozzarella ja seened & sink. Eelroaks hiinakapsa-suitsukanasalat jogurtimajoneesiga ning magustoiduks mõistagi espressot/cappuccinot Tiigrikoogi kõrvale. 😀 Ema vaatas etteheitva näoga ükshetk õhtu jooksul otsa mulle ja küsis, et miks ma küll kodus kunagi süüa ei teinud. Head geenid & varjatud talent (retseptilugemises) järelikult!

Soolaleivakingiks saime lisaks veel Brita veekannu ja spets-limiteeritudväljaande-filtrid, sest meil siin kraanivesi just maailma parim pole (katlakivi on nobe tekkima nimelt) ja kohvimasina sisse hirmkallist filtrit ekstra osta ei tahtnud – nüüd on hea vesi nii joogiks jui kohvi valmistamiseks käepärast 🙂

Ausõna, kui eksamid läbi saavad, palun Teid leppida aeg kokku ja tulla mu juurde kohvi jooma. Teatate poolteist tundi ette – saate Tiigrikooki kaa…

P.S! Põhimõtteliselt ka aitäh Ergo K.-le ja Karin R.-le mulle esimese kaamerakogemuse päriselt-päriselt valutuks tegemise eest. 🙂 Vaatame, millal ma sellest üle saan, et Discokaru sai suurema rolli kui mina – teda taheti 2 võttepäevaks, mind vajati vaid 1-l.

nunnuhoiatus

Reedel oli minu ja Tiigrikutsu esimene aastapäev. Tema võttis reede talvepuhkusest vabaks, mind lubas ülemus töölt ära (võtsin läpaka ka igaks juhuks koju kaasa). Niisiis möödus päev miilustades poole päevani, seejärel šoppasime vajalikke asju (näiteks mulle kingitust ;)), käisime kohe seda (nimelt uut ja imearmsat musta-roosavärvilist crafti rattasärki) Harku ringil testimas ja siis (pärast väikest dušši muidugi) läksime paljukiidetud Mercadosse Ülemiste Citys sööma. Ja kusjuures oligi üsnagi nii hea, nagu kiidetud on. Jama oli see muidugi, et me jõudsime nii hilja, siis oli osa juba kinni, aga samas ruumi oli paljupalju. Eks see sööklaslik korraldus natuke oli turn off, aga samas toit oli täitsa oma hinda väärt. Õhtu lõpuks läksin veel Tiigrikutsu ja ta sõbraga kaasa ja vaatasin leebelt (mõne) alkoholikokteili saatel, kuidas nad snuukerit mängida üritasid ja kuidas neil tuju aina kehvemaks läks. 😀 Kui Tiigrikutsu ja sõber lõpetuseks ühe tujuheastamise piljardi tegid, oli kell juba miljon, aga kas see meid takistas? Mkm, siis me tulime koju ja jõime natuke veel edasi, ise samal ajal tomtomi eesti kaarti konfigureerides ja käsi-tomtom-seadmega-aknast-väljas satelliite oodates. :p Ma pean mainima, et möödunud aasta on olnud minu elu seni kõige toredam ja õnnelikum. Ja palun selliseid nüüd veel vähemalt 50-60 tk, aitäh, pakkida pole vaja – hakkan kohe elama!

mul oled sina