a kuidas Sind kutsutakse?

Ausalt, ma ei julge hingata ka natuke kuuldavamalt, sest ma kardan, et ma lõhun kõik selle hea ära, mille sees ma olen praegu. Päriselt noh. Nagu udupehme teki sees maailma mugavaimas toolis kõige paremat kakaod juua. Umbes selline tunne on, ma paremini ei oska kirjeldada seda, kui hea mul on. 🙂 No olgu, täna hommikul bussipeatusest tööle sumbates tuli natuke lund saapa sisse, aga see kuivas ka ära, nii et nüüd on jälle hea. :p Natuke igatsen igasuguseid tibusid ka, kellega ei saa meeleheitel koduperenaiste juttu rääkida sugugi nii tihti, kui võiks, aga ma olen siis niisama õnnelik, et neil kõik hästi on.

Mult ikka küsitakse, et mida ma siis õpingi õieti ja ikka veel pööritatakse silmi mu vastuse peale. Ja hiljuti üks noorhärra, kes mind esimese hooga ära ei tundnud (pärast talle seda nina alla hõõrudes väitis, et ma nägevat vanem välja…) päris, et kas mulle mitte ei meeldinud see eriala algul? Ei meeldinud jah alguses, sest ei ma ise ega keegi teine ausalt öeldes ei uskunud minusse, et ma hakkama saan. Aga nüüd olen magistrantuuris ja ei vahetaks seda eriala millegi vastu välja. 🙂 Ega oma erialast töökohta, ega tänu praeguses ettevõttes sooritatud praktikale leitud elukaaslast.

preili töökaaslane: kuidas ta sind kutsub siis?

mina: a ei kutsugi

mina:  ma olen alati kohal ;D

Advertisements

tsaupakaa

Naistepäeva puhul käisime Tiigrikutsuga tööriistapoodides ja sõime Rimist ostetud pitsat. Küünla panime ka õhtul telekavaatamise kõrvale põlema.

Naistepäevale järgneval päeval viis Tiigrikutsu mind Discokaruga ja kaks tema sõpra “Sukizuki” Samuraidega Männiku karjääri turnima.

Ja ta meeldib mulle sellegipoolest! :p

Nüüd lahkun Amsterdami ühele konverentsile tööalaselt neljapäevani. Aga ehk saab ikka läbi vihma ja külma ilma ka linnale pilgu peale heita.. 🙂

edit: Saingi, jaa. Amsterdam pole midagi erilist. Kanepišokolaadi maitsest ei tea ka midagi. 🙂 Ei midagi uut siin ilma peal… Veame kihla, millal järgmise postituse teen? :p

nummihunnik

lühiuudised

– omad vitsad peksavad. korduvalt. ehk “sain ka oma valusad kogemused töökaaslastega kätte”.

– koolis veel vaevu saan hakkama, aga mul on tunne, et hullem on alles ees.

– kolisin sisse. ülemõistuse õnnelik olen. 🙂

aiwuvsyouso128481131970781250.jpg

p.s. käisime Tiigrikutsu onutütre ja tolle elukaaslase registreerimisel Õnnepalees ning kui pruut ameerikapärase traditsiooni kohaselt pruudikimpu vallaliste tütarlaste suunas viskas, vaatasin mina parajasti kõrvale ja sain pruudikimbuga valusalt pihta. Ehmatus missugune. Tiigrikutsu tõstis selle kiiresti üles ja ulatas mulle. Nii piinlik. 🙂 Muigasin siis, et “no see tabas mind nüüd küll nagu välk selgest taevast!” ja “eks sellega on nüüd siis korras!” ja pidu võis edasi minna ja mina väljusin tähelepanu keskpunktist. Mine võta nüüd siis kinni…

p.p.s. vahepeal jõudsin ühe omapärase füüsiku (loe: ühe Tiigrikutsu sõbra) soolaleivapeol tutvuda pisikese (nii umbes meetripikkuse) Juhaniga ehk siis kui suured inimesed jõid ja jutustasid siis kui Juhanil igav hakkas, tuli ta ja istus mul süles ja tõi ja söötis mulle kartulikrõpse. Äärmiselt veetlev väike noorhärra oli. Eiei… titeisu veel pole. ;p

p.p.p.s. tahaks olla hea naine. a kuidas see käib? 😐