Ausalt, ma ei julge hingata ka natuke kuuldavamalt, sest ma kardan, et ma lõhun kõik selle hea ära, mille sees ma olen praegu. Päriselt noh. Nagu udupehme teki sees maailma mugavaimas toolis kõige paremat kakaod juua. Umbes selline tunne on, ma paremini ei oska kirjeldada seda, kui hea mul on. 🙂 No olgu, täna hommikul bussipeatusest tööle sumbates tuli natuke lund saapa sisse, aga see kuivas ka ära, nii et nüüd on jälle hea. :p Natuke igatsen igasuguseid tibusid ka, kellega ei saa meeleheitel koduperenaiste juttu rääkida sugugi nii tihti, kui võiks, aga ma olen siis niisama õnnelik, et neil kõik hästi on.
Mult ikka küsitakse, et mida ma siis õpingi õieti ja ikka veel pööritatakse silmi mu vastuse peale. Ja hiljuti üks noorhärra, kes mind esimese hooga ära ei tundnud (pärast talle seda nina alla hõõrudes väitis, et ma nägevat vanem välja…) päris, et kas mulle mitte ei meeldinud see eriala algul? Ei meeldinud jah alguses, sest ei ma ise ega keegi teine ausalt öeldes ei uskunud minusse, et ma hakkama saan. Aga nüüd olen magistrantuuris ja ei vahetaks seda eriala millegi vastu välja. 🙂 Ega oma erialast töökohta, ega tänu praeguses ettevõttes sooritatud praktikale leitud elukaaslast.
preili töökaaslane: kuidas ta sind kutsub siis?
mina: a ei kutsugi
mina: ma olen alati kohal ;D